Käest ära kippusid asjad minema. Meeleolu koos nendega. Suutlikkus üleüldse midagi teha paistis olevat kuhugi täiesti kadunud.
Puhkuse ajal läbi loetud raamatuvirn ei olnud kummalisel kombel mind ometi vähimalgi määral ette valmistanud mistahes tööalase dokumendi lugemiseks.
Mida iganes ma ka ei olnud kellele iganes lubanud teha, kõigel oli tähtaeg kohe-kohe kätte jõudmas. Ja ma üritasin. Aga ei jõudnud mitte kuhugi, sest kõik võttis tavalisest kolm korda rohkem aega ja kulutas neli korda rohkem närve.
Nagu kiuste otsustas ka ilm, tõbras, just nüüd muutuda niisuguseks nagu ta puhkuse ajal üleüldse polnud. Ja see valgus! Olen alati arvanud, et kõige ilusam valgus on aprillikuus, jahe ja läbipaistev. Aga nüüd ma ei ole enam kindel. Augustivalgus on vähemalt sama eriline, soe, salapärane ja udune, õunte ja küpse vilja järele lõhnav. Sume on selles kontekstis küll liiga leierdatud sõna, aga eks ta tõsi ole.
Niisiis, kui kõik kipub rappa minema, siis tuleb loomulikult sinna iseendal minnagi. Mida ma siis muidugi ka tegin, sest ei mäleta mina ühtegi korda, mil metsas oleks tasakaal tagasi tulemata jäänud.
Ma ei tee seal midagi erilist. Ma ei mõtle erilisi ja suuri mõtteid. Probleemid ei lahenda ennast ise ära. Minust ei saa teist, paremat inimest. Maailmast ei saa paremat maailma. Ka mõtted ei lähe päriselt ära, aga nad triivivad mööda, ilma et mina nendega kaasa läheks. Tegelikult muutub kõik kuidagi kaugeks ja ebaoluliseks. On lihtsalt päikesepaiste krobelistel männitüvedel. Ja vaikus ümberringi ja enda sees. Ning nii piiratuks, kui see aeg seal eile jäigi, sain koos tasakaaluga kaasa veel korvitäie hiliseid mustikaid ja loomulikult ühe värske saunaviha.
Täna aga pikendasin oma tavalist rattaringi täiendava kaheksa kilomeetri võrra, sest lihtsalt nii mõnus oli – see soe salapära, põllud ja viljalõhn, vajuv päike ja kerkiv kuu.
Ja seda postitust kirjutama kolisin rõdule, kus mu kohal tuhmiks hämarduvas taevas on seesama poolik kuu, ritsikad siristavad, õunad pudenevad puudelt ja all aias lõhnavad floksid.
Tainas (mugandus siit):
125 g täisteranisujahu
125 g tatrajahu
soola
kuivatatud tüümiani
60 ml oliiviõli
100 ml külma vett
Täidis:
peotäis lehtkapsast
õli
150 g fetajuustu
3 muna
250 g hapukoort
soola, musta pipart
Põhja jaoks sega jahud, sool ja kuivatatud tüümian, lisa juurde oliiviõli ning sega kahvliga, kuni jahusegu on ühtlaselt niiske. Lisa külm vesi ja sega käega tainaks, vajadusel lisa rohkem vett.
Rulli tainas jahusel laual kettaks ning vooderda sellega võitatud pirukavorm (22-24 cm läbimõõduga). Tainas on hästi rullitav, aga üsna rabe, nii et tõstmisel peab olema ettevaatlik.
Eemalda lehtkapsalehed varte küljest ning rebi tükkideks. Kuumuta pannil õli, lisa lehtkapsalehed ning kuumuta, kuni lehtkapsas on pehme. Jaota tainapõhjale ja murenda peale fetajuust.
Klopi munad lahti, sega hapukoorega, maitsesta soola (ettevaatlikult, sest feta on nagunii soolane) ja pipraga, vala täidis vormi.
Küpseta pirukat 200-kraadises ahjus 25 minutit.
Aega see võttis, aga asja sai, jõudsime järjega naislauljateni. Paljude inimeste jaoks ooper=sopranid. (Ja teist sama paljude jaoks ilmselt ooper=sopranid=kriiskamine). Minu jaoks ei võrdu ooper sopranitega, sestap võin ma endale vabalt lubada mõningaid selles jutus hiljem ette tulevaid pühaduseteotusi. Samas ei tähenda naislauljad mu jaoks muidugi ka kriiskamist, häid naishääli on vägagi nauditav kuulata, ehkki ma ei hakka isegi varjama, et naudin rohkem meeshääli ja ka tunnen neid paremini.
Sestap on siinne naislauljate valik sügavalt subjektiivne ning tingituna minu erihuvist ka Itaalia ooperi poole kaldu, mistõttu jäid välja peamiselt Saksa repertuaari poolest silma paistnud solistid, nt Kirsten Flagstad ja Birgit Nilsson.
Eraldi toon välja koloratuursopranid, lüürilised, spinto ja dramaatilised sopranid.
Lüürilist koloratuursopranit iseloomustab väga kerge, liikuv, paindlik ja suure ulatusega hääl, mis on suuteline kõiki kõrgeid koloratuure selgelt välja laulma.
Sellise laulmisviisi parimaks näiteks on Lakmé aaria “Où va la jeune hindoue” (tuntud kui “Kellukeste aaria”) Delibes’ ooperist “Lakmé”, laulab Natalie Dessay.
Vaat see on tõeline koloratuur (ehkki see aaria näib keerulisem, kui tegelikult on). Nii puhtaid ja selgeid kõrgeid noote kuuleb harva ja selles esituses edaspidi ka enam mitte, sest Dessay lõpetas oma lauljakarjääri 2013. aastal vaid 48-aastasena. Millest on loomulikult kahju, sest tegemist oli suurepärase lauljaga.
Teine kuulus näide võiks olla Gilda aaria “Caro nome” Verdi ooperist “Rigoletto”, laulab Edita Gruberova.
Ehkki seda kuulamisel ei pruugigi kohe tabada, on seda peetud ka üheks keerulisemaks koloratuursoprani aariaks. Nagu Verdile kombeks, on ka see aaria üsna kerge orkestratsiooniga, lastes keskenduda eelkõige häälele. Aaria algab lihtsalt, kuid selle käigud muutuvad edenedes järjest keerukamaks ning see on Gruberovalt väga ilus tõlgendus.
Puhtad dramaatilised koloratuursopranid on haruldased, kuna neile esitatakse teatud mõttes üksteist välistavaid nõudmisi – eeldatakse lüürilise koloratuuri kergust ja liikuvust koos tumedama tämbri ning jõulise intensiivsusega.
Selle hääletüübi näiteks on Öökuninganna aaria “Der hölle Rache” Mozarti ooperist “Võluflööt”, laulab Diana Damrau.
See on vast ehk üks tuntumaid ooperiaariaid üleüldse ning tegemist on ka ülimalt nõudliku palaga, kuna see on väga kõrges tessituuris ning 2-oktavilise ulatusega. Selle laulmist on võrreldud köiel tantsimise ja ilutulestikuga.
Lauljad saavad Öökuninganna rolli oma repertuaaris hoida reeglina lühikest aega, kuna see sõltub ainult vokaalsest meisterlikkusest ning peadpööritavalt kõrgetest nootidest, mis tähendab, et samal ajal on võimalik laulda ainult käputäit kergeid lüürilisi rolle, mis ei kahjusta kõrgeid noote, oma repertuaari laiendamiseks tuleb reeglina Öökuninganna laulmisest loobuda.
Diana Damrau on üks kaasaja hinnatumaid lauljaid, kes esitab võrdse eduga nii lüürilisi kui dramaatilisi koloratuurirolle.
Teine näide on Violetta aaria “È Strano… Ah, Fors’è Lui… Sempre Libera'” Verdi ooperist “La Traviata”, laulab Beverly Sills.
Ooperilegend Beverly Sillsi peeti üheks parimaks koloratuursopraniks ning eriti kuulus oli tema Violetta rollilahendus. “La Traviata” on üks kõigi aegade populaarsemaid oopereid ja see kolmest erinevast osast (retsitatiiv, aaria, cabaletta) koosnev stseen üks kuulsamaid ooperiloomingus, mis pakub väljakutse nii vokaalsele kui näitejameisterlikkusele. Tujukas suurilmadaam heidab selles aarias esmakordselt elus pilgu oma hinge ja leiab sealt ootamatult midagi sellist, mille olemasolust tal aimugi polnud.
Lüüriline sopran on nö keskmine hääl. Iseloomulik on soe meloodiline hääl, mis kostab üle orkestri ning kuigi puhtalt lüürilise soprani rollid võivad olla üsna ühekülgsed, siis selle hääleliigi lauljaid ei ähvarda iial tööta jäämine, isegi kui neist päris primadonnasid ei tule, sest targalt tegutsedes suudab lüüriline sopran enamasti laiendada oma repertuuri veidike mõlemale poole, nii koloratuuri kui spinto rollide suunas (kui ta just ei tee endale karuteenet, andes järele kiusatusele laulda oma häälele tegelikult sobimatuid suuri kangelannasid).
Siin on esimeseks näiteks ka üleüldse üheks kaunimaks ooperiaariaks peetud Näkineiu aaria “Měsíčku na nebi hlubokém” (tuntud kui “Song to the Moon”) Dvoraki ooperist “Rusalka”, laulab Lucia Popp.
Kuigi Rusalka on ka Renée Flemingi talismanroll, valisin Lucia Poppi versiooni, kuna see lihtsalt on selle imekauni lüürilise aaria täiesti veatu esitus.
Lucia Popp alustas koloratuursopranina ning selle järelkaja – selge helisev, kerge hõbedane varjund – on ta hääles ka hiljem kuulda.
Teine näide – Musetta aaria “Quando m’en vo” Puccini ooperist “Boheem”, laulab Anna Netrebko.
Anna Netrebko (kiibitsejate ringkondades tuntud ka kui La Netrebko) on kaasaja suur staar, nõutuim lüüriline sopran, kel tulihingelisi austajaid ja vihkajaid ühepalju, ühed jumaldavad, teised leiavad, et tegemist on meedia poolt toodetud staariga, kel lauluoskus kui selline põhimõtteliselt puudub.
Mina isiklikult ei kuulu kumbagi kategooriasse, ent kuigi üldiselt tundub, et põhimõtteliselt ta võibki laulda kõike, mida tal pähe tuleb laulda, siis mina arvan, et tegelikult on ta siiski lüüriline sopran ja ei peaks laulma leedi Macbethi, Leonorat või Desdemonat. Muidugi suudab ta kõiki noote laulda, aga see ei kõla sugugi nii loomulikult ja pingutuseta nagu Musetta valss selles videos. Täiesti võimalik, et ikkagi olekski pidanud selle juurde jääma, ta ise muidugi nii ei arva ning Metropolitani uus hooaeg algab Verdi “Trubaduuriga”, kus Netrebko laulab Leonorat.
Spinto sopranitel on lüürilise soprani hääleulatus, kuid veidi tumedam tämber ning võime laulda dramaatilisi kõrgpunkte muusikas ilma pingutuseta.
Puhtad spinto sopranid on haruldased, mis tähendab, et tavaliselt esitavad nende rolle lüürilised sopranid ning võib ka juhtuda, et kahjustavad sellega oma häält (seesama jutt, mida ma Anna Netrebko puhul rääkisingi).
Mu isiklik lemmik soprani repertuaarist üleüldse – Tosca aaria “Vissi d’arte” Puccini ooperist “Tosca”, laulab Leontyne Price.
Sellest versioonist paremat pole ma veel kuulnud (või kui, siis ainult Montserrat Caballé esituses), Just see vajalik soojus ja tume tonaalsus kombineerituna kõlava jõulisusega, ja mitte mingit nuuksumist madalatel või kriiskamist kõrgetel nootidel, mida paljud sopranid selle aaria puhul kahjuks harrastavad. Mulle sellised suurelised võrdlused üldiselt ei meeldi, aga selle hääle kohta tahaks küll öelda, et see on puhas sulakuld, ooperilaul selle parimas tähenduses.
Siinpuhul on küllap paslik ka mainida Maria Callast, kelle austajate arvates jäi just tema Tosca ületamatuks, kuid siinpuhul jään ma eriarvamusele, minu isikliku arvamuse kohaselt oli Callas kohati kõvasti ülehinnatud ja tema hääle ülemäärane vibrato oli teatud rollides suisa kole (samal põhjusel ning lisaks tema ülihingeliste näomoonutuste tõttu ei kannata ma ka Angela Gheorghiut, kui kellelgi peaks tekkima küsimus, miks tema mainimata olen jätnud).
Teine näide – Cio-Cio-sani aaria “Un bel di vedremo” Puccini ooperist “Madama Butterfly”, laulab Montserrat Caballé.
Ka see on üks mu lemmikuid ja kuigi esituse osas on siin raske valida Caballé ja Renata Tebaldi vahel, kaldun siiski eelistama esimest. Mulle on alati tundunud, et Montserrat Caballé oli ikka pisut alahinnatud, sest minu enda arvamuse kohaselt võis vabalt tegu olla kõigi aegade kaunima sopranihäälega üleüldse.
Ehkki ta muidugi oli ja on väga nimekas laulja, siis oma hääle rikkalikkuse, erilise hingestatuse ja täpse tehnikaga pidanuks ta kuuluma absoluutsesse tippu. Tõsi, tema näitlejavõimed jäid kindlasti nõrgemaks, aga vähemalt tema hiilgeajal oli ooper kindlasti veel see lavakunsti liik, kus eelkõige hinnatakse häält ning esmaklassilisest lauljast kehvapoolsel näitlejal olid kõik võimalused olemas. Või kui järele mõelda, siis on see vist laias laastus ikkagi endiselt nii.
Ja veel üks – Desdemona palve “Ave Maria” Verdi ooperist “Otello”, laulab Renée Fleming.
Kaasaja ooperiikooni staatusesse tõusnud Renée Flemingul on omapärane hääletämber, mis ilmselt kas meeldib või ei meeldi. Minu meelest on tegemist suurepärase lauljaga ning Desdemona on üks tema nimirollidest.
Fleming paistab silma oma hääle väga kauni ja isikupärase ülemise registri poolest, samas kui keskmise registri sametine tonaalsus meenutab veidi Leontyne Price’i. Kahtlemata on see kaasaegsete hulgas üks kaunimaid hääli, mille omanik on tuntud ka väga aruka repertuaarivaliku poolest – Fleming paistab väga hästi teadvat, mis ta häälele sobib ja milleks ta hääl sobib ning ei laula rolle üksnes sellepärast, et ta tehniliselt suudab neid laulda (vrd Netrebko).
Dramaatilisel sopranil peab olema väga jõuline ja rikkalik hääl, mis suudab pingutuseta kõlada üle orkestri. Tavaliselt, ehkki mitte tingimata, on neile mugavam ka teistest sopranitüüpidest veidi madalam tessituur. Dramaatiliseks sopraniks laulja enamasti kasvab, küpsedes laulja ja isiksusena.
Amelia aaria “Ma dall’arido stelo divulsa” Verdi ooperist “Maskiball”, laulab Maria Guleghina.
Võin lubada, et kui seda aariat umbes kakskümmend korda järjest kuulata, siis läheb meel kindla peale väga kurvaks. Teatud eluperioodil oli mul selle aariaga väga isiklik side, sestap kuulan sellest ajast saati seda üsna nõudliku kõrvaga. Guleghina esitus ei ole täiuslik, aga meeldib mulle väga.
See on mitmeosaline nõudlik aaria, mille esimene pool peegeldab püüet armastusest loobumise eneseohverdusega leppida ning teine osa kujutab üsna jõulist meeleheidet. Sellepärast ei tohiks seda esitada nagu duši all lauldes, aga paljudel sopranitel jääb selles aarias just draamatilisest väljendusjõust puudu.
Siin ma nüüd jälle olengi, läheneva äikese all, külma veini, fado ja läpakaga .
Eelmise postituse peale saadud tagasiside ütles, et justnimelt see, millest ma kirjutan, ongi see, mida inimesed lugeda tahavad. Jahaa… ma olen tagasiside-maniakk ja sellepärast ma loomulikult tänan arvamuste eest, aga…
Ühelt poolt saite te natuke valesti aru, sest kõik see võõrandumistunne, mis mind viimasel ajal ajuti ja vahetevahel rohkem vaevab, ulatub palju, palju kaugemale, kui küsimus sellest, kas üldse ja mida kirjutada blogis.
Ja teiselt poolt (mis ulatub ka muidugi hoopis mujale) on mul loomupärane kalduvus rääkida inimestele seda, mida nad kuulda tahavad, selmet rääkida, mida neil oleks vaja kuulda.
Kui ma peaks nimetama midagi, mida on mu iseloomustamiseks kõige rohkem öeldud, siis küllap oleks see ilmselt ärakuulamisoskus koos võimega öelda ilusaid ja õigeid asju. Mitte et ma sealjuures omaenda arvamusega konflikti läheks ja inimestele ilusaid valesid räägiks, aga küllap ma otsin alalõpmata optimistlikumaid ja positiivsemaid vaatenurki kui reaalsus tingimata lubaks.
Mis piisavalt pika aja jooksul toob lõpptulemusena kaasa ühe kahest või tõenäolisemalt mõlemad – siira soovi kuulda neid ilusaid ja õigeid sõnu vahel ka endale öelduna või põgeneda üksinda ära metsa, et unustada igasugune ülemäärane vastutus selle eest, kuidas teised ennast tunnevad.
Aga õunad potsatavad öiti rohu sisse, mu õhtustel jalgrattaringidel on nüüd valmivate viljade lõhn ja vaarikaraiesmikel seni vaikinud ritsikad on lõpuks välja ilmunud.
Ma armastan augustit. Ent see on tegelikult nukker kuu, sest õhus on eksimatult ära tuntav suvelõpulõhn. Sestap on mu augustimuusika fado, andes ehk kõige paremini edasi seda, mida tähendab portugali sõna saudade, mida on peetud maailma keeltes üheks raskemini tõlgitavaks terminiks.
Aga istuge ühel augustiõhtul valguse ja hämaruse vahel, kuulake ritsikate laulu ja sookurgede hüüdu metsa taga, vaadake tule ümber tiirlevaid surusid ja kaugemal taevakaart valgustavaid välke ning mõelge kõigest sellest, mida te oleksite tahtnud hoida, kuid mis on ometi pöördumatult möödas, ja siis teategi, mis on saudade.
250 g aprikoose
paar peotäit vaarikaid
4 muna
95 g rafineerimata roosuhkrut
100 g täisteranisujahu
250 g kookospiima
50 g võid + veidi vormi määrimiseks
sorts Amaretto likööri
Klopi munad suhkruga lahti, lisa jahu, kookospiim, sulatatud ja veidi jahutatud või ning mandliliköör, vispelda ühtlaseks.
Määri ahjuvorm või malmpann võiga, poolita aprikoosid ja lao vormi, lõikepind ülespoole, jaota vahele vaarikad. Vala tainas peale ning küpseta 180-kraadises ahjus 30-35 minutit.
Toidutegu 