Õunaroosipirukas

Üks uitmõte, mis leidis mind ühes õhtuhämarikus: kus on kõik õnnelikud inimesed? Ma ei näe neid enda ümber. See oli omajagu ootamatu tõdemus.
Ma näen depressioonis inimesi.
Ületöötanud ja läbi põlenud inimesi.
Inimesi, kes sellest aru saamata ise pingutavad, veri ninast väljas, et oma elu veel keerulisemaks teha, kuid iga leebelt looritatud katse suunata neid probleemi asemel lahendust nägema ning kangekaelse järjekindlusega leivast redeli ehitamist lõpetama, põhjustab muidugi pahameelt.
Inimesi, kes tirivad tublilt ka kolme jaoks liiga rasket koormat ning sealjuures materdavad end lollideks, suutmatuteks ja head mitte väärivateks.
Inimesi, kes püüavad kõigest jõust keskenduda heale, aga siiski teeb nende töö neid üdini õnnetuks.
Inimesi, kes on mõranenud igatsusest hea sõna, märkamise, tunnustamise järele. Igatsusest selle järele, et keegi neid päriselt kuulaks ja mõistaks.
Inimesi, kes lahendavad probleeme alkoholiga.
Ma ei analüüsi. Kas need inimesed on õnnetud endast täiesti sõltumatutel asjaoludel või iseenda süül, kaevavad oma negatiivsete mõtetega ise endale auke või ei tee üldse midagi, keskenduvad pidevalt ainult puudu olevale või ehteestlaslikult igaks juhuks ei lubagi endal midagi õnnetunde-laadset tunda, et mitte ära sõnuda, seavad tingimusi või ei sea, kas pidurdajaks on hirm või mugavus – see polegi oluline. Nad on õnnetud, rohkem või vähem katki.
Aga õnnelikud inimesed, kus nemad on?
Ja kui õnnelik on eestlase jaoks veidi üle paisutatud väljend, siis ütleme lihtsalt ehk rahulikud, tasakaalus ja elust rõõmu tundvad inimesed. Nende kokku arvamiseks jääb mul ühe käe sõrmedest üle.
Kuskil tundub olevat midagi väheke viltu läinud. Aga kus? Ja millal?
Kuidas teiega on – kas teie ümber on õnnelikud inimesed?

Teine uitmõte – jäin aru pidama, miks ühe suhtlemisviisi  – kirjaliku – ignoreerimine on täiesti aktsepteeritav, teise – telefonikõnede – üldiselt mitte.
E-kirjadele vastamata jätmine on tavaline ja isegi endastmõistetav, telefonikõnele mitte vastamine ja hiljem mitte tagasi helistamine nõuab miskipärast põhjendamist.
Introverdina eelistan ma ise muidugi kirjalikku suhtlust, esiteks väljendan ma ennast kirjalikult kaks korda paremini ja teiseks annab see mulle võimaluse järele mõelda ja vastata sobival hetkel, telefonikõnedes aga on teatud pealetükkivust. Et te helistate ja sunnite mind suhtlema nüüd ja otsekohe, kui ma võib-olla ei taha sel hetkel suhelda või just neil teemadel rääkida. Aga sellest probleemist ilmselt saavadki aru ainult introverdid.
Omakorda viis see mind väheke kättemaksuhimulisele telefonikõnede mõningase ignoreerimise mõttele. Mõistetavaid erandeid, kiireloomulisi küsimusi ja tööasju välja jättes ei märka ma mingit vahet – kui teie ei vasta mu kirjadele, siis ei vasta mina teie telefonikõnedele. Või siis vastan, aga ei ütle ühtegi sõna, vaid lasen teil monoloogi pidada. Või püüaks ikka kompromissi leida?
(Ärge nüüd muidugi seda juttu liiga tõsiselt ka võtke, aga saate ju põhimõttest aru?)

Muusika: Kayhan Kalhor & Brooklyn Rider “Beloved, Do Not Let Me Be Dicouraged”

Õunaroosidega pirukas

300 g pärmi-lehttainast
4 õuna
5 dl vett
1 sidrun
1 munakollane
150 g suhkruga kondenspiima

Poolita õunad, puhasta südamikest ja lõika terava noaga paberõhukesteks viiludeks. Kuumuta kastrulis vesi ja poole sidruni mahl keemiseni, tõsta õunaviilud vette ning kuumuta veidi, kuni viilud on pehmed ja vormitavad. Tõsta sõelale nõrguma.
Rulli tainas õhemaks, lõika sobiva suurusega kettaks ning kata sellega 22-24 cm läbimõõduga pirukavormi põhi ja servad.
Võta üks õunaviil, keera sõrmede vahel rulli ning keera selle ümber järgmised viilud, nii et saad roosi. Tõsta õunaroosid üksteise kõrvale tainapõhjale.
Sega kondenspiim, munakollane ja poole sidruni mahl, vala täidis ettevaatlikult õunarooside vahele ja küpseta pirukat 200-kraadises ahjus 30-35 minutit.
Lihtsama variandi puhul vala täidis pirukapõhjale ja lao õunaviilud peale.

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed septembrinumbris.

Kirjandusminutid – “Lui Vutoon”. Ja tagurpidi õunakook halvaaga

Kirjutamiskriis jätkub. Tunnen jätkuvalt, et pole (vaja) midagi öelda ja seda kolmest aspektist – esiteks vähese või üldse puuduva uudsuse tõttu, teiseks seetõttu, et pole vast tarvis internetti paisata veelgi rohkem lahmivaid arvamusavaldusi – mis õigust oleks mul kategooriline olla, kui ma ei tea vastava teema kõiki aspekte – ja kolmandaks selle pärast, et te olete võib-olla harjunud, et ma kirjutan lilledest ja liblikatest ja kuidas ma nüüd siis hakkan järsku täiesti kõigest kirjutama (ja uskuge, kõik mu mõtted ei ole sugugi ilusad).

Niisiis kirjutan parem teiste kirjutatust. Ma olen kah üks neist, kes igal võimalikul juhul midagi loeb, kas või hambaid pestes näiteks. Viimase aja parimad elamused – Tommi Kinnuneni “Nelja tee rist” ja Tan Twan Engi “Õhtuste udude aed”, mõlemad kulgevad täpse ja tundliku keelega (ja suurepärases tõlkes – vastavalt Jan Kaus ja Triin Tael) läbi aegade ja maastike.
Ja siis Armin Kõomägi “Lui Vutoon”, tänavuse romaanivõistluse võitja, mis tekitas minus mõnevõrra vastakaid arvamusi. Aeg-ajalt pean raamatuid lugedes püüdma oma isikliku maitse ära unustada, muidu võib meelest minna, et raamat saab kirjandus olla ka siis, kui ta ei vasta nendele kriteeriumitele, mis teevad minu arusaamist mööda lihtsalt heast raamatust tõelise kirjanduse – see tähendab eelkõige suurepärast stiili, nõtket ja nüansirikast keelekasutust, traagelniitide puudumist, lihtsustatult öeldes ilukirjandust kui sõnakunsti. Sellest omakorda kipub mu jaoks tekkima kaks erinevat kategooriat – sõnakunsti valdajad ehk tõelised kirjanikud ja loojutustajad (mis küll ei tähenda seda, et üks oleks hea ja teine halb).
Armin Kõomägi kuulub loojutustajate hulka. Tema keelekasutus on küll ladus, leidlik ja kohati väga teravmeelne, aga see ei ole kirjutamine kui kunst (ja see hinnang ei tulene romaanis aeg-ajalt ette tulevatest anglitsismidest, kõnekeelsustest ja roppustest, mille kasutamise põhjendatus on reeglina tihtipeale küsitav, aga selle teose stiili need üsnagi sobituvad).
Lugu kulgeb üldjoontes ladusalt, ehkki peategelase unenäod nüüd süžeele küll mitte kõige vähematki juurde ei andnud. (Ma olen muidugi üldse kohanud vähe teoseid, millele tegelaste unenägude kirjeldused midagi juurde annavad, enamasti on need pseudosümbolistlikud ja äärmiselt kunstlikud.)

Niisiis, ühel hommikul läheb romaani peategelane Lui Vutoon töövestlusele Ülemiste keskusse ning avastab päeva edenedes tasapisi, et on terves Tallinnas (ka Eestis ja maailmas, aga see selgub hiljem) ainus inimene. Ihuüksi maailma jäämine ei ole muidugi mingi originaalne motiiv, aga vähemalt pole Kõomägi hakanud inimeste kadumisele mingit ratsionaalset seletust konstrueerima, sest vaevalt sellest midagi head ja usutavat tulnuks.
Järgnevaid lehekülgi täidavad inimsoo ainuesindaja mõtisklused ja kirjeldused tema elupaigaks saanud kaubanduskeskusest ja mitmetest strateegilistest paikadest, samuti hinnangud elule üleüldse ning sellele, milleks see muutunud on.

Ega me keegi ju ei tea, kuidas käituksime leides, et oleme täiesti ihuüksi maailma alles jäänud, aga see, kuidas käitub ja mida peab oluliseks Lui Vutoon, on minu meelest üsnagi õõvastav. Samas ei saaks ega oskakski ta ilmselt teisiti käituda, kuna on selle ühiskonna kasvandik, mis õpetas ainult reklaamima, turundama, tarbima ja raiskama, niisiis oleks peategelase mistahes äkiline metamorfoos suurema sisukuse suunas mõjunud täiesti ebausutavana.
Üldiselt leidsin, et seda raamatut oli mõnevõrra raske järjest lugeda, mitte sellepärast, et see oleks kuidagi keeruline või igav olnud, aga kontsentreeritud künism sellises ulatuses osutus ootamatult raskesti talutavaks.
Samas ma ei arva sugugi, et sellega oleks liiale mindud, vastupidi, leian, et see oli täiesti realistlik ning peategelase isik võtab kogu selle masendava pinnapealsuse, võõrandumise, osavasti progressiks maskeerunud ilmselge taandarengu, brändiihaluse ja sisutu edukultuse kenasti kokku.
Ja see kõik mõjub ühtepidi häiriv-rusuvalt ning teiselt poolt tekitab minus tahtmise öelda samavõrra küüniliselt, et sellisesse staadiumisse jõudnud inimkond, kelle viimane järele jäänud esindaja on tarbimisühiskonna tüüpiline produkt Lui Vutoon, ongi ära teeninud ühel heal hommikul jälgegi jätmata maa pealt kadumise ning peategelase kohati elutervegi eneseiroonia ei suuda seda muljet kuigivõrd leevendada.
Et teile anti kõik võimalused, aga te ei osanud nendega õigupoolest midagi mõistlikku peale hakata. Nüüd on elud otsas. Game over.

Muusika: Edvard Grieg, süit “Holbergi aegadest”, IV osa (Norra kammerorkester)

Tagurpidi õunakook halvaaga
(algne idee siit)

Põhi:
60 g  võid
100 g halvaad
2 õuna

Tainas:
100 g võid
50 g suhkrut
1 muna
110 g täisteranisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
75 g hapukoort

Murenda 50 g halvaad ja sega toasooja võiga. Määri saadud segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhjale. Puhasta õunad, lõika viiludeks ja lao viilud vormi või-halvaasegu peale.
Vahusta toasoe või suhkruga. Lisa edasi vahustades muna, seejärel ka küpsetuspulbriga segatud jahu ning hapukoor. Sega tainas ühtlaseks, vala vormi õunte peale ning aja ettevaatlikult laiali. Küpseta 180-kraadises ahjus 35 minutit. Lase veidi aega vormis jahtuda ning kummuta siis serveerimisalusele.