Kirjandusminutid – “Lui Vutoon”. Ja tagurpidi õunakook halvaaga

Kirjutamiskriis jätkub. Tunnen jätkuvalt, et pole (vaja) midagi öelda ja seda kolmest aspektist – esiteks vähese või üldse puuduva uudsuse tõttu, teiseks seetõttu, et pole vast tarvis internetti paisata veelgi rohkem lahmivaid arvamusavaldusi – mis õigust oleks mul kategooriline olla, kui ma ei tea vastava teema kõiki aspekte – ja kolmandaks selle pärast, et te olete võib-olla harjunud, et ma kirjutan lilledest ja liblikatest ja kuidas ma nüüd siis hakkan järsku täiesti kõigest kirjutama (ja uskuge, kõik mu mõtted ei ole sugugi ilusad).

Niisiis kirjutan parem teiste kirjutatust. Ma olen kah üks neist, kes igal võimalikul juhul midagi loeb, kas või hambaid pestes näiteks. Viimase aja parimad elamused – Tommi Kinnuneni “Nelja tee rist” ja Tan Twan Engi “Õhtuste udude aed”, mõlemad kulgevad täpse ja tundliku keelega (ja suurepärases tõlkes – vastavalt Jan Kaus ja Triin Tael) läbi aegade ja maastike.
Ja siis Armin Kõomägi “Lui Vutoon”, tänavuse romaanivõistluse võitja, mis tekitas minus mõnevõrra vastakaid arvamusi. Aeg-ajalt pean raamatuid lugedes püüdma oma isikliku maitse ära unustada, muidu võib meelest minna, et raamat saab kirjandus olla ka siis, kui ta ei vasta nendele kriteeriumitele, mis teevad minu arusaamist mööda lihtsalt heast raamatust tõelise kirjanduse – see tähendab eelkõige suurepärast stiili, nõtket ja nüansirikast keelekasutust, traagelniitide puudumist, lihtsustatult öeldes ilukirjandust kui sõnakunsti. Sellest omakorda kipub mu jaoks tekkima kaks erinevat kategooriat – sõnakunsti valdajad ehk tõelised kirjanikud ja loojutustajad (mis küll ei tähenda seda, et üks oleks hea ja teine halb).
Armin Kõomägi kuulub loojutustajate hulka. Tema keelekasutus on küll ladus, leidlik ja kohati väga teravmeelne, aga see ei ole kirjutamine kui kunst (ja see hinnang ei tulene romaanis aeg-ajalt ette tulevatest anglitsismidest, kõnekeelsustest ja roppustest, mille kasutamise põhjendatus on reeglina tihtipeale küsitav, aga selle teose stiili need üsnagi sobituvad).
Lugu kulgeb üldjoontes ladusalt, ehkki peategelase unenäod nüüd süžeele küll mitte kõige vähematki juurde ei andnud. (Ma olen muidugi üldse kohanud vähe teoseid, millele tegelaste unenägude kirjeldused midagi juurde annavad, enamasti on need pseudosümbolistlikud ja äärmiselt kunstlikud.)

Niisiis, ühel hommikul läheb romaani peategelane Lui Vutoon töövestlusele Ülemiste keskusse ning avastab päeva edenedes tasapisi, et on terves Tallinnas (ka Eestis ja maailmas, aga see selgub hiljem) ainus inimene. Ihuüksi maailma jäämine ei ole muidugi mingi originaalne motiiv, aga vähemalt pole Kõomägi hakanud inimeste kadumisele mingit ratsionaalset seletust konstrueerima, sest vaevalt sellest midagi head ja usutavat tulnuks.
Järgnevaid lehekülgi täidavad inimsoo ainuesindaja mõtisklused ja kirjeldused tema elupaigaks saanud kaubanduskeskusest ja mitmetest strateegilistest paikadest, samuti hinnangud elule üleüldse ning sellele, milleks see muutunud on.

Ega me keegi ju ei tea, kuidas käituksime leides, et oleme täiesti ihuüksi maailma alles jäänud, aga see, kuidas käitub ja mida peab oluliseks Lui Vutoon, on minu meelest üsnagi õõvastav. Samas ei saaks ega oskakski ta ilmselt teisiti käituda, kuna on selle ühiskonna kasvandik, mis õpetas ainult reklaamima, turundama, tarbima ja raiskama, niisiis oleks peategelase mistahes äkiline metamorfoos suurema sisukuse suunas mõjunud täiesti ebausutavana.
Üldiselt leidsin, et seda raamatut oli mõnevõrra raske järjest lugeda, mitte sellepärast, et see oleks kuidagi keeruline või igav olnud, aga kontsentreeritud künism sellises ulatuses osutus ootamatult raskesti talutavaks.
Samas ma ei arva sugugi, et sellega oleks liiale mindud, vastupidi, leian, et see oli täiesti realistlik ning peategelase isik võtab kogu selle masendava pinnapealsuse, võõrandumise, osavasti progressiks maskeerunud ilmselge taandarengu, brändiihaluse ja sisutu edukultuse kenasti kokku.
Ja see kõik mõjub ühtepidi häiriv-rusuvalt ning teiselt poolt tekitab minus tahtmise öelda samavõrra küüniliselt, et sellisesse staadiumisse jõudnud inimkond, kelle viimane järele jäänud esindaja on tarbimisühiskonna tüüpiline produkt Lui Vutoon, ongi ära teeninud ühel heal hommikul jälgegi jätmata maa pealt kadumise ning peategelase kohati elutervegi eneseiroonia ei suuda seda muljet kuigivõrd leevendada.
Et teile anti kõik võimalused, aga te ei osanud nendega õigupoolest midagi mõistlikku peale hakata. Nüüd on elud otsas. Game over.

Muusika: Edvard Grieg, süit “Holbergi aegadest”, IV osa (Norra kammerorkester)

Tagurpidi õunakook halvaaga

Tagurpidi õunakook halvaaga
(algne idee siit)

Põhi:
60 g  võid
100 g halvaad
2 õuna

Tainas:
100 g võid
50 g suhkrut
1 muna
110 g täisteranisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
75 g hapukoort

Murenda 50 g halvaad ja sega toasooja võiga. Määri saadud segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhjale. Puhasta õunad, lõika viiludeks ja lao viilud vormi või-halvaasegu peale.
Vahusta toasoe või suhkruga. Lisa edasi vahustades muna, seejärel ka küpsetuspulbriga segatud jahu ning hapukoor. Sega tainas ühtlaseks, vala vormi õunte peale ning aja ettevaatlikult laiali. Küpseta 180-kraadises ahjus 35 minutit. Lase veidi aega vormis jahtuda ning kummuta siis serveerimisalusele.

Tagurpidi õunakook halvaaga

Advertisements

9 responses to “Kirjandusminutid – “Lui Vutoon”. Ja tagurpidi õunakook halvaaga

  1. Kõomäeni pole veel jõudnud, aga sama – et raske on kogu künismi taluda – tundsin, lugedes Peeter Helme “Septembrit”. Noorte vihaste meeste asemel noored küünilised mehed. Või mis nüüd noored…

    • Mind isegi ei häirinud mitte niivõrd autori / teose küünilisus, pigem oli see peategelase maailmanägemus. See tekitabki tahtmise öelda – kõlades ise nüüd täpselt sama küünilisena – et kui ka kõige viimane inimene käitub endiselt nii, nagu terve maailm oleks tema peldik, siis ei väärigi inimkond paremat saatust.

  2. Aitäh asjaliku arvustuse eest! Sa oled lugejana tabanud ilmselt just seda, mida autorina taotlesin.

    armin@aconto.ee

  3. Näib, et ‘Kirjandusminutid’ võtavad aina ette teoseid, mille järjest lugemine katsumuseks osutub. Siiski läheb asi paremaks – vähemalt polnud hulluksminemist karta.
    Ja kui tore minidialoog autori ja kriitiku vahel – ‘Varjundite’ loojaga juba seda ei juhtuks.
    Lugema otseselt ei kisu ei see, ega ka Helme. Liialt palju künismi mus niigi. Aga ehk kirjutamine peale eneseväljenduse ka teraapia vorm.
    Mis paneb mõtlema, mis mind ennast küll raviks…

    • “Lui Vutoon” ja “Varjundid” kuuluvad muidugi eri kategooriatesse ja nende arvustamine toimub ka eri alustel, üks on ikka sisu poolest kirjandus ja teine on isegi raamat ainult vormiliselt. Ja ma üritan jõudumööda rohkem kirjutada raamatutest, mis mind kuidagi moodi heas mõttes kõnetavad, mitte (ainult) neist, mis on nii halvad, et võtan seda isikliku solvanguna.
      Kirjutamist kui teraapiat soovitan ma küll, aga künismi see tõenäoliselt ei ravi,
      Aga mis ravib – Sa tead mu soovitust küll, armumine – vähemalt mõneks ajaks, aga eks on ka ette teada, et see sõit laineharjal ei saa kaua kesta ja siis on uut doosi vaja. Edasi ma ei räägi, sest Sa ilmselt aimad ka seda, mis ma järgmiseks ütleks ja see on juba iseendast sulaselge künism.

  4. Tere, Sille!
    Püüan alati koogitegu sinu pakutud muusikaga ilmestada. Tõesti naudin seda nagu üldse su muusikakommentaare. Kirjanduskommentaare võikski rohkem olla :).
    Õuna-martsipani koogi juures võiksid ained olla esitet ehk kategooriate põhi ja kate all. Tainas ajas mind natuke segadusse, aga kook on sellele vaatamata hää.
    “Lui Vutooni” pole julgenud seni lugeda :).

    • Aitäh kommenteerimast! ‘Põhi’ ja ‘tainas’ võivad selles retseptis natuke segadust tekitada küll, aga kui tavaliselt on koogiretseptis tainas all ja kate/täidis peal, siis ses koogis on tainas peal ja seega saab kattest põhi ;).
      Ega see “Lui Vutoon” nii hirmus polegi, vahepeal saab ikka nalja ka :).

  5. Pingback: Läbikäigu köök

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s