Õunaroosipirukas

Üks uitmõte, mis leidis mind ühes õhtuhämarikus: kus on kõik õnnelikud inimesed? Ma ei näe neid enda ümber. See oli omajagu ootamatu tõdemus.
Ma näen depressioonis inimesi.
Ületöötanud ja läbi põlenud inimesi.
Inimesi, kes sellest aru saamata ise pingutavad, veri ninast väljas, et oma elu veel keerulisemaks teha, kuid iga leebelt looritatud katse suunata neid probleemi asemel lahendust nägema ning kangekaelse järjekindlusega leivast redeli ehitamist lõpetama, põhjustab muidugi pahameelt.
Inimesi, kes tirivad tublilt ka kolme jaoks liiga rasket koormat ning sealjuures materdavad end lollideks, suutmatuteks ja head mitte väärivateks.
Inimesi, kes püüavad kõigest jõust keskenduda heale, aga siiski teeb nende töö neid üdini õnnetuks.
Inimesi, kes on mõranenud igatsusest hea sõna, märkamise, tunnustamise järele. Igatsusest selle järele, et keegi neid päriselt kuulaks ja mõistaks.
Inimesi, kes lahendavad probleeme alkoholiga.
Ma ei analüüsi. Kas need inimesed on õnnetud endast täiesti sõltumatutel asjaoludel või iseenda süül, kaevavad oma negatiivsete mõtetega ise endale auke või ei tee üldse midagi, keskenduvad pidevalt ainult puudu olevale või ehteestlaslikult igaks juhuks ei lubagi endal midagi õnnetunde-laadset tunda, et mitte ära sõnuda, seavad tingimusi või ei sea, kas pidurdajaks on hirm või mugavus – see polegi oluline. Nad on õnnetud, rohkem või vähem katki.
Aga õnnelikud inimesed, kus nemad on?
Ja kui õnnelik on eestlase jaoks veidi üle paisutatud väljend, siis ütleme lihtsalt ehk rahulikud, tasakaalus ja elust rõõmu tundvad inimesed. Nende kokku arvamiseks jääb mul ühe käe sõrmedest üle.
Kuskil tundub olevat midagi väheke viltu läinud. Aga kus? Ja millal?
Kuidas teiega on – kas teie ümber on õnnelikud inimesed?

Teine uitmõte – jäin aru pidama, miks ühe suhtlemisviisi  – kirjaliku – ignoreerimine on täiesti aktsepteeritav, teise – telefonikõnede – üldiselt mitte.
E-kirjadele vastamata jätmine on tavaline ja isegi endastmõistetav, telefonikõnele mitte vastamine ja hiljem mitte tagasi helistamine nõuab miskipärast põhjendamist.
Introverdina eelistan ma ise muidugi kirjalikku suhtlust, esiteks väljendan ma ennast kirjalikult kaks korda paremini ja teiseks annab see mulle võimaluse järele mõelda ja vastata sobival hetkel, telefonikõnedes aga on teatud pealetükkivust. Et te helistate ja sunnite mind suhtlema nüüd ja otsekohe, kui ma võib-olla ei taha sel hetkel suhelda või just neil teemadel rääkida. Aga sellest probleemist ilmselt saavadki aru ainult introverdid.
Omakorda viis see mind väheke kättemaksuhimulisele telefonikõnede mõningase ignoreerimise mõttele. Mõistetavaid erandeid, kiireloomulisi küsimusi ja tööasju välja jättes ei märka ma mingit vahet – kui teie ei vasta mu kirjadele, siis ei vasta mina teie telefonikõnedele. Või siis vastan, aga ei ütle ühtegi sõna, vaid lasen teil monoloogi pidada. Või püüaks ikka kompromissi leida?
(Ärge nüüd muidugi seda juttu liiga tõsiselt ka võtke, aga saate ju põhimõttest aru?)

Muusika: Kayhan Kalhor & Brooklyn Rider “Beloved, Do Not Let Me Be Dicouraged”

Õunaroosipirukas

Õunaroosidega pirukas

300 g pärmi-lehttainast
4 õuna
5 dl vett
1 sidrun
1 munakollane
150 g suhkruga kondenspiima

Poolita õunad, puhasta südamikest ja lõika terava noaga paberõhukesteks viiludeks. Kuumuta kastrulis vesi ja poole sidruni mahl keemiseni, tõsta õunaviilud vette ning kuumuta veidi, kuni viilud on pehmed ja vormitavad. Tõsta sõelale nõrguma.
Rulli tainas õhemaks, lõika sobiva suurusega kettaks ning kata sellega 22-24 cm läbimõõduga pirukavormi põhi ja servad.
Võta üks õunaviil, keera sõrmede vahel rulli ning keera selle ümber järgmised viilud, nii et saad roosi. Tõsta õunaroosid üksteise kõrvale tainapõhjale.
Sega kondenspiim, munakollane ja poole sidruni mahl, vala täidis ettevaatlikult õunarooside vahele ja küpseta pirukat 200-kraadises ahjus 30-35 minutit.
Lihtsama variandi puhul vala täidis pirukapõhjale ja lao õunaviilud peale.

Õunaroosipirukas

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed septembrinumbris.

10 responses to “Õunaroosipirukas

  1. See kaunidus väärib kindlasti järeletegemist! Alles eile tegin oma mäletamist mööda esmakordselt Sinu klassikalist möldrikooki. Tuli väga hea ja kindlasti ei jää see viimaseks korraks! Mis aga puutub Sinu uitmõttesse telefonikõnedele vastamise teemal, siis ma ei ole selle peale kunagi mõelnud, et end päris introverdiks pidada (kuigi, viimasel ajal ehk kisub natuke sinnapoole küll), aga mõistan Sind täielikult. Kui mul on ikka hommikupudru lusikas poolel teel suu juurde ja aurav kohvitass nina ees, ei pane mitte ükski vägi mind telefoni vastu võtma ja oma mõnusat hommikuidülli katkestama. See ehk on ka osaliselt vastus Sinu küsimusele – need rahulikud, elust rõõmu tundvad inimesed naudivad omaetteolemist ega lase end välistel teguritel kuigivõrd kõigutada. Nagu näiteks allakirjutanu.😉

    • Aitäh! Omaetteolemise nautimise ja väliste tegurite ignoreerimise osas olen Sinuga täiesti nõus – nende abil olen ma isegi õppinud tasakaalus püsima.🙂

  2. Ei, sellest telefonikõnede häirivusest valel hetkel saavad siiski aru ka täielikud ekstraverdid😉 Ma isiklikult ei vasta väga tihti telefonile juhtudel, kui hetk ei tundu rääkimiseks sobiv.
    Aga kuna me ümbritseme end inimestega, kes on meie sarnased, siis ehk peaksid õnnelike inimeste otsimise probleemi lahendamist alustama.. peeglist?🙂 See nüüd ei ole üldse halvaga öeldud. Lihtsalt, mina näen enda ümber õnnelikke inimesi, kellega jagame suurepäraseid hetki. Jah, vahel on kõigil raske ja vahel põleme läbigi, aga see ei defineeri inimese olemust, niikaua kui rasked perioodid seljatatakse sirge seljaga ja sära silmades säilib..

    • Oh ei, mu jutt polnud ajendatud sellest, et ma ise end väga õnnetuks inimeseks peaksin🙂 Kui ma kukun auku, siis kukun sinna täiega, aga muul ajal pean end üldiselt pigem ikka positiivseks ja väikestest asjadest õnne leidvaks inimeseks. Siiski on mul vahel tunne, et NII tasakaalus ma nüüd ka ei ole, et sellest kõigile teistele jätkuks… aga ega muidugi ei saagi tunda ülemäärast vastutust selle eest, kuidas teised inimesed end tunnevad. Lihtsalt inimlikult kurb hakkas kõigi nende elu ja endaga puntras olevate inimeste pärast.

      • Tegelikult mina sind ju üldse ei tunne. Lihtsalt usun, et me kas teadlikult või alateadlikult ümbritseme end ikkagi enda sarnaste inimestega. Kuigi sa küsisid ilmselgelt retooriliselt seda, kus on õnnelikud inimesed, siis minu esimene mõtle lihtsalt oligi see, et järelikult sa ei ole end nendega ümbritsenud..🙂 Loomulikult on alati reeglis ka erandeid..

  3. Ilmselt on mul vedanud töö- ja elukohaga, aga kõige alus on olnud armastus. Mitte inimese, vaid koha vastu. See ei lasknud siit väiksest linnast ära minna ja selle ümber ongi end elu jooksul kerinud töö ja suhted, mis, olgu nad vahel ka valu teinud, on praeguseks kuidagi joondunud ja kannavad. Hea on tunda enda ümber inimesi. Ma ei tea, kas nad on õnnelikud, aga nad on rahul. Õigemini: nad elavad rahus. Ambitsioonitult, aga mitte mandunult, väike aade öökapisahtlis alal. Aga õunu on sel aastal ikka üle mõistuse. Viis pangetäit mahla on keldris, kes teab mitu veel aias puude all.

    • See, mida ütled – inimesed, kes elavad rahus – ongi vist tegelikult see, mida ma silmas pidasin. Õnnelik olema ei peagi kogu aeg, oluline on elada enda ja maailmaga rahus, just nii, et töö ja suhted on enam-vähem joones ja kannavad.

  4. Imeilus kook – aitäh! Tahan ära proovida.
    Mis puudutab seda, et kus on õnnelikud inimesed, siis ühte kohta võin raudselt soovitada – söögilaua taga ja heas seltskonnas! Kuidas saaks olla morn või mitte näha maailma päikselisemat poolt, kui sul on võimalus suhu pista tükk kooki, võtta hommikul aega juua üks mõnus tee või lõigata viil värsket leiba ja panna sinna natuke võid ja soola peale ja aknast välja vaadata? Tegelikult on neid kohti ikka rohkem ka – metsas ja lillepeenras või mõnele garaažis ja spordisaalis. Aga on, igal juhul on🙂
    Kindlasti on ka neid, kes ei paista otseselt õnnelikud, aga vahel võivad rahulolu ja õnnesära olla osavalt kirvega tahutud näoilme taha peidetud ja nende väljatulek võtab lihtsalt natuke aega.
    Kena laupäeva!

    • See on sulatõsi – inimesed, kes oskavad nautida head toitu heas seltskonnas, on kindlasti õnnelikumad kui need, kes tarbivad ainult toitu, aga mitte elamust. Mu enda jaokski on söögilaud üks neist suurepäraseid hetki loovatest kohtadest, on ka mets ja raba ja kasvuhoone, ooper, rattarada ja joogatund. Ent kõige rohkem loevad muidugi siiski inimesed, kellega neid elamusi jagada.

  5. Pingback: Õunaroosidega kook | Cook the day away!

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s