“Trubaduur” ja pirni tarte tatin 

Metropolitan Opera otseülekannete hooaeg algas eile pikisilmi oodatud Verdi meistriteosega “Trubaduur” (“Il Trovatore”). Küsimusi oli õhus mitmeid: ega Anna Netrebko ei ole Leonora rolliga liiga suurt suutäit hammustanud? Mida kujutab endast suurte ooperistaaridega võrreldes suhteliselt tundmatu Korea tenor Yonghoon Lee? Kuidas läheb Dmitri Hvorostovskil, kel diagnoositi juunis ajukasvaja (mistõttu ta tühistas suvised esinemised ning laulab nüüdki vaid 3 etendust, et naasta Londonisse ravi jätkama)? Kas raudvara Dolora Zajick on endiselt vormis?

Anna Netrebko, Yonghoon Lee, Dmitri Hvorostovski, Dolora Zaijck, Stefan Kocan

Anna Netrebko, Yonghoon Lee, Dmitri Hvorostovski, Dolora Zaijck, Stefan Kocan

“Trubaduur” kuulub Verdi keskmisse loomeperioodi, kuulsasse kolmikusse koos “Rigoletto” ja “La Traviataga”, olles muusikaliselt kahtlemata sama geniaalne, aga dramaatiliselt päris nende tasemele ei tõuse. Siiski on see üks populaarsemaid oopereid üleüldse ning eelnimetatutega peaaegu võrdväärne hittide paraad, kus üks meloodiline ja rikkalik pala järgneb teisele (“Trubaduuri” puhul pigem ansamblid, duetid ja triod kui aariad).

Eilset etendust valitses vähemalt esimeses pooles ilmselgelt krahv di Luna osatäitja Dmitri Hvorostovski, kelle lavale ilmumine põhjustas tormilisi ovatsioone. Ta on alati olnud väga võimekas ja elegantse stiiliga laulja, ent ei pane mind tavaliselt vaimustusest kiljuma – paradoksaalsel kombel oli eilne õhtu sellele ehk isegi kõige lähemal, sest ma vist polegi varem kuulnud, et ta oma häält nii täiuslikult valitseks. Kuulus aaria “Il balen del suo sorriso” kõlas Verdi parimate traditsioonide kohaselt, cabaletta “Per me ora fatale” aga ehk veidi jõuetult, üleüldse tundus Hvorostovski lõpu poole veidi väsivat, sest viimane stseen Leonoraga kippus tal vokaalselt veidi käest libisema.

Ma kuulan alati hea meelega enda jaoks uusi hääli, sestap huvitas mind eriti Manrico osatäitja, Korea tenor Yonghoon Lee (ilmselt üks maailma kõhnimaid tenoreid). Manrico partii pole küll kaugeltki raskeim, mis tenorile kirjutatud, aga see on üsna kõrges tessituuris ja nõuab nii dramaatilist kui lüürilist esitusviisi, niisiis rohkemat kui vaid kõrgeid noote.
Ma arvan, et Yonghoon Lee’l dramaatilise tenori potentsiaali ei ole, aga mina tema laulmises eriti vigu ei leidnud (kaelamurdev cabaletta “Di quella pira” (nn vokaalne Everest), mis on tegelikult otsustav, kuidas Manrico osatäitjat hinnatakse, kõlas igatahes tehniliselt laitmatult, aga emotsiooni oleks selles võinud rohkem olla, sest selles palas peab kõlama ehe raev kombineerituna jõulise esitusviisi ja jõuliste, ent siiski helisevate kõrgete nootidega, mistõttu on väga tavaline, et tenorid eelistavad selle pala kindluse mõttes pool tooni madalamaks transponeerida).
Lee’d on selle rolli eest nii kiidetud kui maatasa tehtud, mina küll ei julge väita, et kaasaegsetest nt Marcelo Álvarez parem oleks, aga võimalik, et Lee’le sobib Verdist paremini Prantsuse repertuaar (ma pakuks, et selles kõlab ta paremini kui sel alal spetsialistiks peetav Roberto Alagna).  Tema suurim probleem aga on hoopiski näitlemine, mis jäi põhimõtteliselt isegi ooperistandardite kohaselt veidi liiga opakate žestide tasemele.

Dolora Zajick valmistas kardetud pettumuse asemel meeldiva üllatuse. 63-aastane laulja, kes mustlanna Azucena rollis debüteeris 1988. aastal, kõlas täiesti värskelt ja virtuoosselt. Tuleb au anda. Kuulsas aarias (canzone vist pigem) “Stride la vampa” jäi küll algul veidi jõulisust puudu, aga edasine kompenseeris selle täiesti.

Ja lõpuks Anna Netrebko, kes on Leonorat varem laulnud Euroopas, kuid mitte Metropolitanis. Leedi Macbethi triumfi ta “Trubaduuriga” küll ei saavutanud, ent minu ütleksin, et ta laulis Leonorat isegi paremini, sest kui “Macbethis” võis kergeid forsseerimise märke leida, siis siin enam mitte. Isegi kui tahaksin, ei oskaks ma ta laulmisele peale vähese ülearuse vibrato mõnes fraasis õigupoolest mitte kui midagi ette heita, ta hääl on aastatega tõepoolest märksa sügavamaks ja rikkalikumaks muutunud – seda märkasin juba aasta tagasi “Macbethi” puhul, milline jõulisus ja väljendusrikkus on ilmunud ta madalamasse ja keskmisse registrisse.
Näitlemisel on tal muidugi oma kindlad nõksud, nii et sel puhul tekib kohati tahtmine küsida, kui mitu korda sama ooperi jooksul õigupoolest võib meeleheites vastu seina naalduda või põrandale maha langeda.
Aga no näis, mis tuleb järgmiseks – Desdemona? Aida? Norma?

Orkestri ees oli väga hinnatud ooperidirigent, alati rõõmsameelne Marco Armiliato, tuntud kui lauljate dirigent, mistõttu ta ehk sobib bel cantot dirigeerima veidi paremini kui Verdit, aga see on muidugi juba puhtakujuline norimine. Kuigi kohati ehk veidi vaoshoitult, kõlas orkester tema taktikepi all tegelikult suurepäraselt nagu alati.

Väga tore oli. (★★★★☆)

Pirni tarte tatin

Pirni tarte tatin Sichuani pipraga
(allikas: Umami)

60 g võid
75 g pruuni suhkrut
5-6 väiksemat pirni
1 tähtaniis
1 vanillikaun
mõned sichuani pipra terad
poole sidruni riivitud koor
valmis lehttainast

serveerimiseks vahukoort, jäätist või Kreeka jogurtit

Kasuta sellist panni või vormi, mille saad pärast ka ahju tõsta, sulata pannil või, lisa suhkur ja kuumuta, kuni segu veidi karamellistub.
Koori pirnid, puhasta südamikest ja lao pannile suhkrusegu peale, lõikepool üleval. Lisa pannile ka tähtaniis, pooleks lõigatud vanillikaun ja purustatud Sichuani pipar.
Rulli lehttainas lahti, lõika sellest vormi jaoks sobiv ring ning tõsta tainas pirnidele, lükates servad pirnide alla. Torka tainasse noaga mõned augud ning küpseta kooki 200-kraadises ahjus 20 minutit. Lase mõned minutid seista, aseta siis koogi peale sobiva suurusega taldrik ning keera pann kiire liigutusega teistpidi.

Pirni tarte tatin

 

Advertisements

4 responses to ““Trubaduur” ja pirni tarte tatin 

  1. Mmm, ‘Di quella pira….’, ahhh, bellissimo! Teised hitid ja see, mis vahepeale jäi, muidugi ka. Puust alasid jätsid küll mõnevõrra soovida ja need musklis kutid, kes sinna ainult seppi etendama tellitud olid. See oli veidi imelik. Milleks peatuda poolel teel, kui juba, siis juba.

    • Eks see ole otseülekande võlu ja häda, saalist vaadates ei oleks arugi saanud, et alasi on papjeemašeest ja vasarad ilmselt vahtkummist. Aga nad annavad ju oma parima, et seda varjata (nt nendele lavatöölistele vihjan, keda vaheajal näidatakse dekoratsioonidel miniatuursete pintslitega mikroskoopilisi värviparandusi tegemas).

  2. Pean siia täienduseks juurde lisama – et kuna ma olen friik, siis kuulan pärast elamuse pakkunud etendust tavaliselt veel paar versiooni ära. Ja peab ütlema (kuigi ma seda kaasaegsete ja mineviku häälte võrdlust üritan reeglina vältida), et Leontyne Price oli Leonora rollis ikka täiesti ületamatu, ta teeb ühe hingetõmbe fraasides, kus Netrebko tegi kolm ja kõlab ikka uskumatult vabalt ja jõuliselt. Ning ei vähimatki märki registrivahetusest (professionaalsel ooperilauljal muidugi ei tohikski iial olla, aga mõni ikka võtab hoogu). Ja Piero Cappuccilli di Luna osas… ma olen sõnatu. Pluss veel kord avastatud asjaolu, et mõned meloodiad selles ooperis on ikka geniaalsed 🙂

  3. Pingback: “Trubaduur” ja pirni tarte tatin | ollebosse

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s