“Othello” ja porgandi-apelsinikeeks

Ooperihooaeg jätkus laupäeval Verdi hilisema perioodi meistriteosega “Othello” Bartlett Sheri lavastuses ning nagu kohaliku ooperipubliku teatavaks meelehärmiks üldiselt tavaks, taas eurooplastest solistidega – Aleksanders Antonenko (Othello), Sonya Yoncheva (Desdemona), Željko Lučić (Jago), Dimitri Pittas (Cassio). Ooper võeti esietendusel 1887. aastal väga hästi vastu ning seda peetakse siiamaani parimaks muusikaliseks draamaks. Mitmete teiste Verdi tuntud töödega sarnast populaarsust see aga ei ole saavutanud, seda peamiselt solistidele esitatavate kõrgete vokaalsete nõudmiste pärast, mistõttu “Othellot” lavastatakse harvem, samuti on selles vähe eraldiseisvaid aariaid.

Aleksanders Antonenko, Sonya Yoncheva, Željko Lučić

Aleksanders Antonenko, Sonya Yoncheva, Željko Lučić

Othello on Verdi tenorirollidest keerukaim, nõudes suure ulatusega võimast häält, seepärast lähenevad tenorid sellele teatava ettevaatusega. Ning kuna dramaatilistest tenoritest on niikuinii alati karjuv puudus, siis tuleb Läti tenorit Aleksanders Antonenkot juba julguse eest kiita – tenoreid, kes Othello partiiks suutelised, on tegelikult vaid käputäis ning Antonenko tõestas nende hulka kuulumist. (Rääkimata sellest, et igaüks, kes üldse söandab Othello oma repertuaari lisada, peab paratamatult ära kannatama võrdluse ikoonidega nagu Jon Vickers ja Plácido Domingo.)
Miskipärast arvatakse tihtipeale, nagu peaks Othellot tingimata väga valjusti laulma. Tegelikult ei pea. Verdi kirjutas sellesse partiisse hulganisti pianissimoid, mille taustal vokaalsed ja dramaatilised kulminatsioonid seda enam mõjule pääsevad. Kui tenor aga kogu ooperi vältel peamiselt kõvasti lärmi teeb, siis läheb osa dramaatilisest väljendusrikkusest paratamatult kaduma. Antonenkol oli see sama probleem, ta hääleaparaadil tundus põhimõtteliselt olevat ainult üks käik, ehkki esimeses duetis Desdemonaga (“Quando narravi” – katkend) läheks vaja palju enam lüürilist väljendusrikkust.
Ent tema probleem pole siiski laulmises, vaid näitlemises – ta on laval staatiline ning suhteliselt emotsioonitu kivinägu, ilmutades peamiselt nürile noale omast tundepeenust. Othello raevu suutis ta veel edasi anda, ent meeleheidet või kurbust küll mitte, rääkimata peenematest emotsionaalsetest nüanssidest. Ilmsesti ei õnnestunud tal seetõttu ka saavutada publiku kaastunnet või mõistmist oma kangelase suhtes, mida hea näitleja Othello rollis kindlasti suudab.
Vokaalselt oli see ometigi suhteliselt tugev sooritus, Antonenkol on potentsiaali küll ja veel ning igatahes ta tõesti püüab, kui ka veidike värvingut puudu jääb.

Vaid 33-aastane Bulgaaria sopran Sonya Yoncheva tegi ses lavastuses oma debüüdi Desdemona rollis ja see oli üks õige paljulubav debüüt. Kuna tegemist on ooperikontekstis ikkagi väga noore lauljaga, siis pole tal muidugi veel diivalikke stampe tekkinud, seetõttu keskendus ta tõepoolest rollile ja laulmisele, mitte ei võtnud mingeid maneristlikke poose.
Desdemona on õilsaim kõigist Verdi kangelannadest (ehk vaid “Don Carlo” Elisabeth on võrreldav) ning seetõttu pole ebasümpaatseid Desdemonasid niikuinii olemas, ent Yoncheva portreteeris oma tegelaskuju erakordse väärikusega ning laulis täiesti vabalt ja veatult, samas polnud tema Desdemona sugugi mitte vaid jõuetu  ja haavatav ohver.
Teatud mõttes on “Othello” kulminatsiooniks Desdemona kaks viimast, väga kaunist aariat “O Salce, salce” (“The Willow Song” – katkend) ja “Ave Maria”, mille Yoncheva kandis ette ingelliku õrnusega, ehkki muidu on tal üpris märkimisväärse ulatusega võimas hääl, mistõttu võib ka arvata, et teda ootab suur tulevik. Vokaalselt on meil juba praegu tegemist väljakujunenud artistiga, kuid dramaatiline isikupära on küllap  veel lisandumas.

Jago roll pole vokaalselt Othello omast sugugi lihtsam, pealegi viibib  Jago praktiliselt kogu aeg laval, sestap huvitas mind väga, kuidas Serbia bariton Željko Lučić teda portreteerib. Kogu oma lugupidamise juures olid mul mõningad kahtlused. Ma pean Lučićit suurepäraseks Verdi baritoniks (ta on ka üks väheseid, kelle koolitus oli algusest peale Verdi repertuaari sihitusega), aga mõnikord kaldun nõustuma kriitikutega, kes väidavad, et tal on teatud rollide jaoks liiga ilus hääl (jah, ooperis on selline asi täiesti võimalik).
Pealegi arvasin, et Lučići tavapärane elegants – mida kõigi ülejäänud Verdi kaabakate puhul võib mõista, sest neid juhib enamasti miski muu, armukadedus või (ka õigustatud) kättemaksuiha ning oma räpased teod saadavad nad üldiselt korda ise – ei tööta Jago puhul, sest too on lihtsalt ühegi lunastava loomuomaduseta õel, salakaval ja südametunnistuseta intrigant, kes kasutab teisi oma marionettidena.
Ent selle asemel, et mõjuda ebaveenvalt, andis Lučići lahendus Jago rollile hoopiski uue mõõtme. Kui tavaliselt kipuvad Jago osatäitjad oma vokaalpartiile lähenema raevukas robustses võtmes, et vastanduda Desdemona hääle süütusele ja puhtusele, siis Lučići loomupäraselt ilus toon oli vaat et mõjusamgi, lastes Jago jõledal karakteril aimamisi paista elegantse vokaalpartii tagant ning tekitades niiviisi dramaatilise kontrasti. Ehkki lavastaja oleks võinud sellest enamatki välja tuua, oli väga värskendav näha niisugust rafineeritud kurjust, alati läheduses luuravat osavat jutumeest, sametise häälega külma ja kalkuleerivat manipulaatorit tavapäraste, tihti jämedakoeliste Jagode asemel.
Lučićil on kogu ulatuses väga ühtlane, forsseerimata, väljendusrikas hääl, laitmatu diktsioon ja väga sujuv legato ning dramaatilist laulmist parimas tähenduses pakkus ta kuulsas monoloogis  “Credo in un Dio crudel” (katkend), alustades täie võimsusega ning jätkates aaria edenedes ühe tasaneval häälel, mis kulmineerus peaagu sosinaga viimases fraasis ‘la morte è nulla‘.

Orkestrit juhatas kindla käega esmaklassiline dirigent Yannick Nézet-Séguin. “Othello” on Verdi loomingus üsna erandlik teos oma tihedama ja rikkalikuma orkestratsiooni tõttu, säilitades siiski ka kogu heliloojale iseloomuliku meloodilisuse. Samas on selles muusikas väga palju peeni nüansse ning sõltub täiesti dirigendist, kuivõrd need esile tõusevad. Nézet-Séguin keskendus väga oskuslikult detailidele, mitte volüümile ning tõusis sellega kahtlemata samuti üheks etenduse peaosaliseks.

Rohkem muusikalilavastajana tuntud Bartlett Sheri lavastuses tervikuna aga oli midagi veidrat, kohati tundus, et dramaatilised ja muusikalised kulminatsioonid ei olnud omavahel sünkroonis, mistõttu kõik jättis natuke staatilise ja äraoleva mulje. Läbipaistvad liikuvad seinad (nn klaaspalee) pidid nähtavasti edasi andma Otello keerukaid siseheitlusi – kõik liigub, kõik muutub, kõik on kõverpeeglis, mida uskuda? keda uskuda? – kuid aeg-ajalt tundus tenor nende tõttu sõna otseses mõttes veidike desorienteeritud olevat, justkui üritaks meelde tuletada, kus ta olema peab. Teise vaatuse võtmestseen (katkend), milles Jago õhutab Othello armukadedust, magamistuppa paigutatuna oli juba hoopiski pentsik. Ja see vältimatult tumedates toonides lavakujundus ning kostüümid… ausalt öeldes hakkavad need säärsaapad ja nahkmantlid (vähemalt Kalašnikove selles lavastuses küll ei olnud) natuke ära tüütama, ehkki ma üldiselt olen igasuguste lavastuslike veidruste suhtes üpris tolerantne, senikaua kuni need laulmist segama ei hakka.
Aga tegelikult mulle meeldis. (★★★★☆)

Porgandi-apelsinikeeks

 

Porgandi-apelsinikeeks

3 muna
200 g suhkrut
1 keskmine apelsin (u 200 g)
200 g porgandit
150 g võid
250 g jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit

Pese apelsin (võimalusel kasuta maheapelsini) hoolega puhtaks, poolita ja eemalda seemned, seejärel lõika koos koorega tükkideks ning purusta kõik blenderis või köögikombainis püreeks.
Koori porgandid ja riivi üsna peene riiviga. Sega jahu ja küpsetuspulber.
Vahusta toasoe või suhkruga, edasi vahustades lisa ükshaaval munad. Sega juurde jahusegu, seejärel riivitud porgand ja apelsinipüree. Vala tainas võitatud ja jahuga üle puistatud kandilisse keeksivormi ning küpseta 170-kraadises ahjus 55-60 minutit. Võta keeks ahjust ja jahuta restil.

Porgandi-apelsinikeeks

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed oktoobrinumbris.

 

Advertisements

One response to ““Othello” ja porgandi-apelsinikeeks

  1. Väga muhe lugemine! Selliseid blogisid võiks meil rohkem olla, kus saab lisaks headele retseptidele ka midagi muud teada. Olen ise alles algaja, kuid see on väärt mõte. Ise tegin just ühe väikese kokkuvõte olulisematest kokaraamatute teemadest. http://reedahoidised.wordpress.com/2015/11/03/kokaraamatute-voidukaik/

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s