Piparkoogi-napooleonikook

Aasta lõpp on ligi ja kisub kokkuvõtteid tegema. See tegevus jääb siiski edaspidiseks, ent detsember tuli kummaliselt teisiti ja elu üle imestamata jätta ei saanud kuidagi. Järjekordselt pidin tõdema, et kujutlusvõime on reaalsuse kõrval täiesti hale amatöör.
Ilmselgelt võidakse sulle anda küll, mida sa oled palunud, aga mitte hõbekandikul ja mitte sugugi sinu tingimustel ei serveerita seda ning lõpuks sa ei tea enam üldse, kas nutta või naerda või teha mõlemat. Selle võid ise juurde kujutleda, kuidas keegi kuskil peab peenikest naeru ja jälgib sinu rähklemist. Oled õnnelik ja oled nukker ja inimeste rollid su elus on täiesti pea peale pööratud.
Ent siiski – üle mitme aasta tundsin taas läbi müüri minemise tunnet, kohati vaid ja kunagisest nõrgemana, aga ometi vaieldamatult olemas olevana.

Nüüd on jõulud lähenemas ning kogu see trall läheb iga aastaga järjest tüütumaks. Järjest raskem on uskuda, et keegi sellest ka tõelist rõõmu tunneb, mitte ei lähe lihtsalt vooluga kaasa, ostes, tarbides, hulludes, täites kohustuseks muutunud kombeid, kaotades aru ja püüdes saavutada mingit müstilist harmoonilist täiuslikkust – sest on ju jõulud ja siis peab seda ja teist ja mida kõike veel ning kogu jõuluaeg peab olema üks lõputu “Love Actually”. Niiviisi hangitakse endale tohutu stress ja aetakse stressi ka kõik ümberringi, nii et sellest ülihelgest piparkoogilõhnalisest täiusetaotlusest saab hoopis konfliktide allikas, milles tüli tekib nii tühjast, et see argipäeval sootuks märkamata jääks.
Ja kingitused on veel omaette teema. Ma ei saa enam ammu aru, miks on täiskasvanud inimestel tarvis üksteisele mõttetut pudi-padi kinkida, sealjuures mitte sisemisest soovist ajendatuna, vaid sellepärast et peab ju. Midagi ei pea. Kingitusel on ainult siis mõte sees, kui see on südamest tehtud, just see asi, just sellele inimesele.
Minule meeldib kõige rohkem, kui kingitakse oma aega. Kvaliteetset aega. Jagamatut tähelepanu. Ühiseid elamusi ja emotsioone, millest saavad ühised mälestused.
Aga et mul siiski on just nüüd tahtmine blogi lugejatele tänutäheks siit läbi astumise eest kinkida ka midagi muud peale oma aja, läheb siinkohal loosi üks Toidutegu 2016. aasta kalender. See on mu enese kujundatud ning sisaldab peale retseptide ja fotode ka väikesi tarkuseteri, kuidas elu helgemaks muuta.

Clipboard

Kalendri võitmiseks palun jäta endast märk maha selle postituse kommentaaridesse. Ma ei anna ette mingit küsimust või teemat, kirjuta lihtsalt sellest, mis parajasti mõtteis esikohal on ja väljendamist vajab. Aega selleks on 15. detsembrini, võitja selgub 16.12.

Muusika: Tord Gustavsen Trio “The Ground”

Piparkoogi-napoleon

Piparkoogi-napooleonikook* pohlamoosiga

Tainas (Nami-nami piparkoogitainas):
125 g suhkrusiirupit
85 g suhkrut
pool pakki piparkoogimaitseainet
125 g võid
1 muna
300 g täisteranisujahu
1 tl söögisoodat

Kreem (sellest Napoleoni koogist):
0,5 l piima
150 g suhkrut
2 sl jahu
2 muna
100 g võid
1 tl vanillisuhkrut
1 sl konjakit

300 g pohlamoosi

Tainas tee valmis eelmisel päeval. Selleks kuumuta potis siirup koos suhkru ja piparkoogimaitseainega keemiseni. Tõsta pott tulelt ning sega juurde tükeldatud või. Sega, kuni või on sulanud, siis lase veidi jahtuda. Lisa ükshaaval munad. Sega sooda jahuga ja lisa vähehaaval siirupi-või-munasegule. Sõtku tainas hoolega läbi, paki toidukilesse ja hoia külmas.
Jaota tainas 5 võrdseks osaks. Rulli iga osa õhukeseks kettaks ning küpseta neid 200-kraadises ahjus 7 minutit. Lase jahtuda ning lõika taldriku abil ühesuuruseks. Lõigatud servad hoia alles.

Kreemi jaoks vala kastrulisse 400 ml piima, lisa suhkur ja tükeldatud või ning kuumuta segu keemiseni, aeg-ajalt segades. Sega omavahel vispliga 100 ml piima, munad, jahu ja vanillisuhkur. Vala segu keeva piima sisse. Kuumuta madalal tulel samaaegselt vispliga edasi segades, kuni kreem pakseneb. Lõpuks lisa hulka konjak. Lase kreemil jahtuda.
Pane iga tainaketta peale kiht kreemi ning kahel kettal kreemikihi peale ka moosikiht. Ära lõigatud servad tükelda sõrmede vahel ja puista kõige pealmise kreemikihi peale kaunistuseks. Lase koogil üle öö jahedas seista.

Piparkoogi-napoleon_640 (1)
*Kui kedagi see kirjakuju imestama paneb, siis nii on täiesti korrektne – õige on kirjutada kas ‘Napoleoni kook’ või ‘napooleonikook’.

Advertisements

19 responses to “Piparkoogi-napooleonikook

  1. Ma ei ole ise Napoleoni kooki teinud. Piparkoogitainast samuti mitte. Nüüd on siis võimalus mõlemad katsetused korraga ette võtta.
    Aitäh toredate ideede eest!

  2. Mina ka ei ole kunagi Napoleoni kooki teinud ja pean tunnistama, et olin juba jõululõuna osas peris murelik, lapates nii pr Masso kui pr Tannbaumi parimaid retsepte (tema aju-retseptid tekitasid parajat elevust!). Ja siis – hopsti! tulid Sina, Sille, ja oligi asi lahendatud!
    Ainus küsimus – kas suhkrusiirup tuleks ise teha või missugune see täpselt olema peaks?
    Aitäh, et Sa läbi nende aastate ja juba üle mitme jõulu oled mu virtuaalseks kaaslaseks olnud! Rahulikku pühadeootust!

    • Oo jaa, pr Tannbaum oma aju- ja vajutuspea-retseptidega suudab ikka elevust tekitada 🙂
      Suhkrusiirupi võib ise teha või kasutada valmis-siirupit, mul on laiskuse puhul enamasti kasutusel Dansukkeri tume suhkrusiirup.

  3. Suur tänu selle postituse eest. Täpselt sellised on minugi mõtted, kuid ma ei suuda neid nii hästi kirja panna.

  4. Ma olen viimastel aastatel ka ikka mõelnud, et mida me siis tähistame, mis need jõulud on, miks nende pärast nii endast välja minna?
    Pean jõulusid tähtsaks siiski. Pööripäeva pärast. Ja et ikkagi saame perega kokku ja esineme, et kinke saada – laulame, loeme luuletusi ja teeme nalja. Kinkidega üritame lolliks mitte minna.
    Kinkide teema on üleüldiselt muidugi üle võlli, samuti päkapikuteema, aga seda ma ei hakka siin lahkama 🙂 Oleks vaja elutervet jõuluaega meile kõigile. Rahulikku aega.
    Mis puutub retsepti, siis tahan seda oma varsti saabuval sünnipäeval proovida. Napoleoni kook oligi mul ka kavasse võetud, et ükskord ju ometi tuleb see kook ära proovida! Mitte mitte alustada mutatsioonist 🙂

  5. Vahel on lausa piinlik, et mina ei lähe kaasa jõulustressi ja kurtmisega. Kunagi ehk tõesti – liiga palju kommertsi ja liiga palju võltsi ja kindlasti liiga palju mõttetuid kingitusi. Aga siis ühel hetkel sain aru labasest tõest – ma ei saa muuta maailma (loe: ei saa jõulusid olematuks muuta), aga ma saan muuta oma suhtumist sellesse. Ja siis pöördus kõik heaks. No vähemalt jõuludega seotu 🙂
    Täna ootan ma jõule nagu viieaastane. Põletan küünlaid, vahin kaminasse, meisterdan poolest sügisest väikseid armsaid ja personaalseid kingitusi (jagan kõige kallimat vara – oma aega), riputan mõne tillukese dekoratsiooni seinale või aknale, kuulan ribadeks leierdatud jõulumuusikat, kogu patususe juures toon tuppa päris kuuse. Ja olen elevil ning rõõmus.
    Jõulud ON imeline aeg pimedas talves, kui need tulevad südamest.

    • Sellega olen nõus – imeline aeg, kui see tuleb südamest. Aga enamasti kipun kahtlema, kas tuleb. Võimalik muidugi täiesti, et kuna mul endal ammu enam ei tule südamest, siis ongi seda raske uskuda. Ega ma seetõttu ennast muidugi kohustuslikus korras kombe täitmisega painama ei hakka ka ja seeõttu olen kogu ettevõtmise suhtes täiesti rahulik – saab tehtud nii, nagu parajasti tunne on ja seda ma soovitaks ka teistele – kui ainult pakub rõõmu ja rahulolu, siis tehtagu kõike südamest ja palju, aga vaat kui ei paku, siis ei maksa ennast sellega painata, et ‘peab ju’.

  6. Selle piparkoogi napoleoni proovin kindlasti jõulude ajal ära. Tänama pean aga kindlasti teid porgandikoogi retsepti eest https://toidutegu.wordpress.com/2014/12/21/kihiline-porgandikook-joulukingituseks/, sest see on mu mehe vaieldamatu lemmik ja olen seda juba korduvalt teinud.

  7. Aitäh selle idee eest. Mul oli just eile õhtul kapis seismas suurem kogus piparkoogitainast ja pohlamoosi. 🙂 Nüüd on kook üleöö tahenenud ja õhtul läheb maiustamiseks. 🙂
    Jõuluteemalisele mõtisklusele kirjutan kahe käega alla ning olen nõus, et aeg on kõige parem ja hinnalisem kingitus.

  8. Ma olen alati olnud üsna ükskõikne jõulude osas. Usklik ma ei ole ja kuna olen vene perekonnast, siis meie tähistame pigem aastavahetust – on hea hetk perega maha istumiseks, aastale tagasi vaatamiseks, tulevikuplaanide arutamiseks ja eks väikesed kingid käivad asja juurde (teeme loosipakid ja igaüks saab ühe kingi). Ja sestap ei ole ma kunagi mõistnud jõulustressi – suurimaks mõttekohaks on see, mis lauale panna, aga selline mõttekoht ongi mokkamööda. Ammugi ei viitsi ma ärrituda selle üle, mis jõuluajal ümberringi toimub. Ega maailm sellest muutu ja ainuke, kel kaotada on, olen mina ise oma ärritumisega 🙂
    Tänavu on aga kõik hoopis teisiti. Küll ei ole jätkuvalt kodus kuuske ega mingit Hiinas toodetud tilulilu, brr (ok, ma vist natuke ärritusin hetkeks). Pigem ongi rahu südames ning ma nagu tahakski näha mingit roosat mulli ja idülli enda ümber. Ja ma juba nii ootan seda paari päeva, mil me perega kõik koos vanematekodus askeldame. Ma ootan isegi jõuluaega, sest plaanin mitu heategu teha (mitte, et heategudega peaks mingit kindlat kuupäeva ootama, eksole).. Ahh, ühesõnaga, oli natuke kurb meel su postitust lugeda, sest mul küll ei ole mingit võltsi “ma pean ideaalse jõuluaja saama/looma, muidu suren” tunnet 🙂
    PS. Su blogis sajab lund! 🙂

    • Eks ole ju tore 🙂 Lumesadu, ma mõtlen. (Blogis, ma mõtlen – see, et väljas ei saja, sobib mulle suurepäraselt.) Ja saladuskatte all võin öelda, et see, kui blogis lund sajab, tekitab mus igal aastal tahtmise Nat King Cole’i kuulata (see on mu jaoks põhimõtteliselt jõulumuusika).
      Aga muidu ei, mul endal seda probleemi ei ole, et “pean ideaalse jõuluaja saama”, absoluutselt mitte, mind ennast jätavad jõulud täiesti külmaks, lihtsalt see mingisugune stressirikas jõuluperfektsionism ja kohusetundlik kombetäitmine on see, mida ma ümberringi näen ja mõtlen, et see kõik ei tule ju sügavast sisemisest soovist, vaid pigem kohustuse sunnil ja see ajabki inimesed stressi. Ja siis ma mõtlen, et miks te seda teete – miks te teete, nii “nagu peab”, mitte nii, nagu teile võib-olla rohkem meeldiks. Aga ega ma ei tea, võib-olla eksin ma sügavalt ning tegelikult ei tunne keegi end kohustatuna ning see on lihtsalt minu enda küünilisevõitu suhtumine jõuludesse, et ma ei suuda seda taotletavat idülli tõeliseks pidada.

      • Oh, ei, ma arvan, et väike künism jõulude pihta on igati õigustatud! Ammusest religioossest tähendusest pole enam põrmugi alles ja tegemist pigem tarbimisühiskonna lõikuspühaga. Aga ma siiralt usun, et on üksjagu inimesi (ja tundub, et neid tekib ka iga aastaga aina juurde), kes ei lähegi sellise hullusega kaasa ja võtavadki lihtsalt aja maha ning kingivad oma aega lähedastele 🙂 Ma püüangi vaadata nende inimeste poole ja jagada nendega oma aega, sealjuures mitte vihastada enda ümber toimuva peale.. Viimasel ajal on see ka õnnestuma hakanud.. 🙂
        Jaaa Nat King Cole on igati sobilik jõulumuusika ju 😉 Paningi kohe hommikul endale selle tööl taustaks mängima, tänan!

  9. raamatunarr

    Aitäh retseptide, juttude ja muusika eest! :)Tore, et olemas oled! Nii tihti ilmub Su lehel just see retsept, mida hetkel täpselt vajasin. Sama on ka juttudega – väljendad tihti nagu minu mõtteid. Soovin Sulle meeldejäävat ja toredat aastalõppu! 🙂

  10. Suur tänu erakordselt nauditava ja nii tihti isiklikult kõnetava lugemismaterjali eest… ja loomulikult ei saa mainimata jätta ka isuäratavaid retsepte.
    Praegusel kiirel ja stressirohkel ajal tahaks jagada ühte Dalai-laama mõtisklust inimloomusest –
    Kord küsiti Dalai-laamalt, mis üllatab teda inimkonna juures enim. Dalai-laama vastas: ” Inimene. Ta ohverdab oma tervise, et teenida raha. Seejärel ohverdab inimene oma raha, et kosutada tervist. Ja siis on ta nii ärevil oma tuleviku pärast, et ei suuda nautida käesolevat hetke; lõpptulemusena ei ela inimene ei olevikus ega tulevikus; ta elab justkui ei sureks kunagi ja sureb ilma, et oleks kunagi tõeliselt elanudki.”

    Hingesoojusest ja armastusest tulvil pühadeaega!

  11. Aitäh, Toidutegu sõbrad! Loosi tahtel saab kalendri endale Ave.

  12. Pingback: Küpsisemaania | Serveri sirvija

  13. Loodan, et arvamust võib avaldada ka peale loosimist. Koogivihje eest suur tänu! Plaanin seda meie jõululauale teha.

    Aga nüüd jõuludest. Kurb on lugeda, et see osadele niiviisi mõjub, et kohustus ja stress jne. Ma ise püüan juba paar aastat alustada suht vara, nt oktoobris. Mõtlen läbi kingiideed (ma teen kinke vaid oma ristilapsele ja tema kolmele õele-vennale ning oma emale), söögid, ostan jõulukeeksi materjali ära ja asun ootama. Minu jaoks on need tähtsamad pühad aastas. Aeg, mil ma meenutan oma vanaema, kes oli taluperenaine ja kelle jaoks traditsioonid olid olulised. Ta oli natukene lapsemeelne nagu minagi ja mis need jõulud muud on kui lapselik saladuste ja imede aeg 🙂

    Jõulude ajal me tegime alati koos kaneelikringleid, kodusaia, traditsioonilist jõulusööki (kapsas, verivorst, seapõsk, koduõlu, kõrvitsasalat), käisime surnuaial küünlaid panemas ning seejärel külmas maakirikus jõululaule laulmas. Mul ema eriti ei pea neist traditsioonidest aga mulle on need pidepunktiks. Mida vanemaks ma saan, seda olulisemaks. Mind ei häiri väljaspool toimuv virr-varr, toimetan vaikselt omas tempos ja ootan. Lastele on piparkoogid pakkidesse valmis küpsetatud ja kommid ära jagatud. Kolleegidele jõulukeeks pakitud, 2tk juba ära kingitud ka. Kuusk on toas ja ehitud, eile tegin õhtul piparkoogimaja. Ristilapsed tulevad peale jõule külla, ise lähen pühadeks taas maale. Käin kalmistul ja külmas kirikus. Ma ei pea end usklikuks aga vanaemale oli see väike maakirik oluline ja kuna ma olen lapsest saadik temaga seal käinud, siis mulle ka. Sätin end meie küla parima laulumehe seljataha istuma, et oleks kindlam laulda. Vaatan küünaldes puud ning lõdisen. Kirikus on alati külm, isegi suvel. Siis lähen soojaks köetud maakoju ning söön end heast ja paremast paksuks 🙂

    Leidke rahu eneses… Kainet mõistust ja sooja südant!
    Ilusat ja rahulikku jõuluaega!

    • Loomulikult võib arvamust ikka avalda, loen alati suurima heameelega inimeste mõtteid 🙂
      Siinsetegi kommentaaride põhjal tundub, et on siiski palju neid, kelle jaoks jõuluaeg ongi rahu leidmine endas, mitte kohustuslikust kombetäitmisest kantud kommertspüha ja see annab lootust. Sinu kirjeldus kõlab niisugusena, nagu jõulude olemus ehk olema peakski.
      Eks ma umbes tean, miks ma ise jõuludega sidet ei leia, aga ei saa välistada, et see millalgi muutuda võib – seniks võtan rahulikult.
      Rahu ja rõõmu!

  14. Pingback: Piparkoogi-napooleonikook | KODUKOOTUD VARAKAMBER

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s