Monthly Archives: jaanuar 2016

“Pärlipüüdjad” ja kaerajahuga marja-hapukoorekook

Ma olen täitsa hämmingus. Pea 25-aastase ooperistaažiga kuulajat ei ole lihtne üllatada. Mitte et ma ei suudaks siiralt üllatuda ja vaimustuda “Rigoletto”, “Maskiballi” või “Tosca” kümnendast või seitsmeteistkümnendast versioonist, aga kui ma kuulen midagi enda jaoks uut, siis on ka muusikanauding teistsugune. Uuem.
Eile õhtul oli nimelt MetOperas ettekandel Georges Bizet’ ooper “Pärlipüüdjad”, teenimatult harva esitatav teos (MetOperas viimati ettekandel aastal 1916, kui Nadiri osa laulis Enrico Caruso), mida ka ooperihuviliste enamik tunneb peamiselt ühe tenoriaaria ja ülipopulaarse dueti järgi, mida sageli kontsertpalana esitatakse. Ooperis saab duetti muidugi täie raha eest, sest dueti peateemat kuuleb orkestratsioonis küll ja veel.

Diana Damrau, Matthew Polenzani, Mariusz Kwiecień, Nicolas Testé

Diana Damrau, Matthew Polenzani, Mariusz Kwiecień, Nicolas Testé

Muusikalise elamuse muudab unikaalseks asjaolu, et seda ooperit on raske millegi muuga võrrelda, ka dirigent Gianandrea Noseda tõi vaheajaintervjuus välja, et  “Pärlipüüdjate” orkestratsioon on unikaalne ega sarnane mitte ühegi teise ooperiga, ei “Carmeni”, bel canto ega varase Verdiga.

Ooperi tegevus oli algselt paigutatud Tseilonile, kõnealuses mõnevõrra kaasajastatud lavastuses leidis aset niisiis oletatavasti Sri Lankal. Tegevustik algab kahe pärlipüüdjast lapsepõlvesõbra Zurga (Mariusz Kwiecień) ja Nadiri (Matthew Polenzani) taaskohtumisega. Mõlemad olid armunud preestritar Léïlasse (Diana Damrau), kes on aga andnud vande jääda vooruslikuks, kuna uskumuste kohaselt võib vaid neitsist preestritar hoida merd rahulikuna ning kaitsta pärlipüüdjaid.
Ooperiloomingu ühes kuulsaimas ja liigutavaimas duetis  “Au fond du temple saint” (katkend) vannuvad Zurga ja Nadir sõprust ning lubavad mõlemad loobuda romantilistest püüdlustest Léïla suhtes. Pruugib vaid aga Nadiril viimast näha, kui armastus otsekohe taaselustub (duett “Ton coeur n’a pas compris” – katkend). Puhkeb torm, milles külaelanikud süüdistavad vannet murdnud Léïla’t (katkend). Preester Nourabad (bass-bariton Nicolas Testé, päriselus Diana Damrau abikaasa) mõistab armastajad surma.
Zurga heitleb oma mõtetega teda reetnud sõbrast ning armastatud naisest, kuid mõistes, et see oli Léïla, kes aastaid tagasi ta elu päästis, otsustab armastajaid aidata – süüdates külas tulekahju, annab ta Nadirile ja Léïlale võimaluse põgeneda.
Ei pea ilmselt täpsustama, et süžee on omajagu jabur ning aukudest õige hõre, aga millal see enne ooperis kedagi häirinud on, eriti kui muusika on nii kaunis ja ette kantud nii kõrgel tasemel.

Solistide koosseis oli esmaklassiline nii vokaalselt kui dramaatiliselt, kõik kolm olid veenvad tegevustiku jaburusele vaatamata. Diana Damrau sopranihääl oli kerge ja helisevalt väljendusrikas, nagu tavaliselt (“O dieu Brahma – katkend), ehkki vahepeal tundus, et loor, mida Léïla pidi pool ajast kandma, hakkas ta laulmist veidi segama.
Tenor Matthew Polenzani on ajaga järjest paremaks läinud, kuulus aaria “Je crois entendre encore” (katkend) kõlas imeilusa legatoga. Peaks kõnetama kõiki, kes kurbust kuidagigi mõistavad.
Mingil moel valitses aga etendust minu jaoks Poola bariton Mariusz Kwiecień, ilmutades nii jõulist raevu kui lüürilist väljendusrikkust ja tõestades, et on prantsuse ooperis sama tasemel kui Mozarti või Tšaikovski puhul.
Lavastus oli samuti kantud ida-eksootikast, ehkki veidrate nüanssidega – osa tegevustikust tundus aset leidvat 1960ndatel või veelgi hiljem, osa aga 20. sajandi alguses (kui sellega muidugi ei tahetud öelda, et kõnealune kant oli lihtsalt muust maailmast nii palju maas). Sama kehtib kostüümide kohta – sarid ja sarongid segatuna t-särkide ja triiksärkidega. Ja pärlipüüdjatega on sel ooperil pealkirjast hoolimata siiski pistmist üsna vähe, ka libretos mainitakse neid vaid paaril korral, pigem on see taustateadmine.
Ent siiski oli see kõik väga värskendav. (★★★★☆)

Marjakook

Marjakook kaerajahuga
(mugandatud tootepakendilt)

Põhi:
120 g võid
100 g suhkrut
1 muna
180 g täistera-kaerajahu
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
400 g sügavkülmutatud mustikaid ja vaarikaid
2 tl tärklist
2 muna
200 g hapukoort
1 sl suhkrut

Vahusta toasoe või suhkruga, lisa muna ja küpsetuspulbriga segatud jahu. Sega tainas ühtlaseks ja suru 22 cm läbimõõduga pirukavormi põhja ja äärtele. Kuna tainas on pehme, siis õnnestub see kõige paremini märgade kätega.
Sega külmunud marjad tärklisega ja jaota tainale. Klopi munad lahti, sega hapukoore ja suhkruga ning vala marjadele. Küpseta 200-kraadises ahjus 35-40 minutit. Serveeri kreeka jogurtiga.

IMG 7003 - Copy_640

Advertisements

Üksindus ja üksildus ja Delia Smithi sidrunikook

2016. aasta esimese päeva õhtu. Ilm külmaks läinud. Aastavahetuse peo jäljed koristatud. Külalised laiali sõitnud. Tulin saunast ja kustutasin kõik tuled majade ümber, nii et Linnutee üle taeva jäi ainsaks valgusallikaks ja seisin seal taevasse vahtides, kuni külm liiga ligi tikkus. Õhk tumeda metsamüüri kohal sädeles, aga vaikus polnud ometi täielik vaikus – tähed helisesid külma käes. Langevaid tähti polnud tarviski, teadsin et soovid täituvad nendetagi.

Taas üks täiuslikke iseolemise hetki.

Eelmine postitus tekitas rõõmustavalt palju tagasisidet – kirja teel, kommentaarides, fb-s. Aitäh! Tagasisidet ei ole minu jaoks kunagi liiga palju, pealegi on huvitav teada saada, mida inimesed märkavad, millele tähelepanu pööravad või ka milliste detailide põhjal blogijast enda jaoks mingi pildi kujundavad.

Kui olin eelmise aasta hetkede postituse lõpetanud ja avaldanud, jäin järgmisel varahommikul järele mõtlema, mida see siis õigupoolest kõige enam räägib ning tõdesin, et kui teatud nurga alt vaadata, siis räägibki – üksinduse olulisusest eelkõige. Mitu inimest, kes mulle kirjutasid, tõid välja sama aspekti, küsides, kui tugev peab olema, et selliseid üksi olemise hetki nautida.
Ja ma ei olnudki sellele õigupoolest kunagi niiviisi mõelnud. Et selleks kuidagi eriliselt tugev, sõltumatu või iseseisev olema peaks.
Introverdina on üksindus mulle hädavajalik, üksinduses ma taastun, puhkan, mõtlen, loon, analüüsin. Ma pole antisotsiaalne ega vihka inimesi, ma vajan ja hindan sügavuti minevaid inimsuhteid ja naudin ka suhtlemist ning mind huvitab väga, mida inimesed mu ümber tunnevad ja mõtlevad.
Aga ma pean regulaarselt käima end üksinduses laadimas. Sest kui ma seda ei saa, siis võib minust küll ajutiselt misantroop saada.
Valdur Mikita kirjutab, et kui eurooplane ei taha metsa minna, sest seal pole ühtegi inimest, siis eestlase suurim hirm metsas käies on, et seal on veel mõni inimene – mina olengi täpselt see eestlane ja nüüdseks oma introvertse loomusega rahu teinud.

Tegelikult on see aga ehk laiemgi teema, sest lisaks üksindusele on olemas üksildus ning need kaks ei ole sugugi mitte üks ja sama. Esimene neist on vabatahtlik ja positiivne iseendaga olek ega tähenda, et midagi oleks puudu; teine aga negatiivne valus ja soovimatu teistest eraldatuse ja ilmajäetuse tunne, rahuldamata soov jagada endale olulist. Üksindus on niisiis eelkõige füüsiline üksiolek, üksildus ilmutab ennast enamasti aga suhetes teistega. Üksindus on vajalik, üksildus on probleem.

Ja sestap ei tähenda üksinduse nautimine sugugi, et üksildus mulle täiesti tundmatu mõiste oleks. Tegelikult võiks paradoksaalsel kombel just (emotsionaalne, mitte sotsiaalne) üksildus ollagi märksõnaks, mis iseloomustab üht teist võimalikku vaatenurka eelmisele aastale – puudutada seda nähtamatut seina, mis ei lase sul püüdlusest hoolimata teisteni jõuda, tunda end rääkimas tundmatus ja mõistetamatus keeles, tajuda oma sõnu hajuvat teistele nähtamatus kirjas.

Tegelikult usun ma, et just emotsionaalne üksildus ongi kaasajal laiem probleem. Meil on hulganisti kommunikatsiooni lihtsustamiseks mõeldud vidinaid, sotsiaalvõrgustikud sadade “sõpradega”, aktiivne sotsiaalne elu ja veel aktiivsem arvutisuhtlus, aga see mitte ainult et ei välista, vaid pigem just soodustab enda üksildasena tundmist ning see, mis inimest laastab, on justnimelt emotsionaalne, mitte sotsiaalne üksildus. Ma arvan, et selle üle tasuks mõnikord mõelda.

Ja veel üks vaatenurk mu eelmisele aastale alles hakkab endast akuutset probleemi kujutama. Nimelt asjaolu, et mul on kuus keskmiselt üks vaba päev. Muidugi ei ole see kõik seotud mu põhitööga. Muidugi ei kujuta see kõik endast ebameeldivat kohustust. Muidugi ei ole kõik töötamise päevad kaheksast viieni piiritletud. Muidugi on võimalik täiendava võimlemise ja korraga mitmes kohas viibimise abil teha ühest vabast päevast kaks.
Aga see ei muuda olematuks fakti, et olen mõned head aastad tagasi seda üks-vaba-päev-kuus-on-küll-lähenemist juba proovinud. See lõppes halvasti. Ja ma tunnen end piisavalt hästi teadmaks, et pole vaja seda uuesti katsetada, veendumaks et see lõpeb täiesti kindlasti halvasti ka teisel korral. Mitte kohe muidugi, mul on kaunikesti kõrge valulävi ja omajagu pikk kannatus, mistõttu ma ühtegi hoiatust õigel ajal kuulda ei võta.
Võib-olla see ongi midagi, mida peaks endale 2016. aastaks esmajoones lubama. Et ma ei astu uuesti sama reha otsa.

Muusika: Tindersticks “Sometimes It Hurts”

Delia Smithi sidrunikook

Sidrunikook
(allikas: Delia Smith)

Tainas:
175 g nisujahu
40 g tuhksuhkrut
75 g pehmet võid
1 munakollane
1 sl vett

määrimiseks 1 munavalge

Täidis:
5 sidrunit
5 muna
150 g suhkrut
2 dl 35% rõõska koort

Pane taina ained köögikombaini ja töötle ühtlaseks. Sõtku tainas palliks ning pane pooleks tunniks külmkappi. Seejärel rulli lahti ning kata 22 cm läbimõõduga pirukavormi põhi ja küljed. Torka põhi kahvliga läbi ning pintselda üle munavalgega. Küpseta 200-kraadises ahjus 20 minuit.
Täidise jaoks riivi sidrunitelt koor ja pressi välja 2 dl mahla. Klopi munad suhkruga kergelt lahti, lisa sidrunikoor ja -mahl ning rõõsk koor (vahustamata). Sega ühtlaseks, vala eelküpsetatud tainapõhjale ning küpseta 180-kraadises ahjus u 25 minutit. Serveeri jahtunult.

Delia Smithi sidrunikook