Tort isamaale 2016

Ma usun, et kui pannkoogid välja arvata, siis on Eesti kõige populaarsem küpsetis kaneelisaiad (tegelikult küll arvatavasti Rootsist pärit, ent küllap oleme nüüdseks sellest juba eheda eesti retsepti teinud).
Kaneelisaiade retsept on siinseski blogis üks vaadatumaid ning kes meist siis ei mäletaks ka neid häbematult kalleid saiu, milles peaks olema rohkem kaneeli – niiviisi seovad kaneelirullid meid ka lapsepõlve ja lapsepõlve raamatutega.
Sestap leidsin, et kaheksandaks Tort isamaale võistluseks tuleb au sisse tõsta justnimelt kaneelisai. Eelmisel kahel võistlusel vaatasin tortidega kodust kaugemale, sõna otseses mõttes metsa poole, nii et jäägem nüüd õige koju, turvatunnet sisendavasse kaneelilõhnalisse kööki, niisuguste pehmete ja kohevate ning rohke täidisega saiade seltsi, nagu küpsetas ema või vanaema.
Ja eks siin võib teatavat sugulust näha teistegi armastatud küpsetiste, nagu teekoogi või vastlakuklitega.

Kodu on Eesti ja Eesti on kodu – palju õnne sünnipäevaks, armas rahvas!

Teie Majasokk
(Muinas-Julle tervitab!)

Kaneelirullitort

Tainas:
25 g presspärmi
2,5 dl sooja piima või vett
50 g suhkrut
u 450 g nisujahu
75 g toasooja võid
o,5 tl soola

Täidis:
50 g võid
4 sl suhkrut
4 tl kaneeli

Torditäidis:
200 g toorjuustu
2 dl vahukoort
3 sl suhkrut

Tordiglasuur:
70 g tumedat šokolaadi
35 g võid

tordi peale ja vahele 300 g erinevaid marju

Hõõru pärm vähese piimaga vedelaks, lisa ülejäänud piim, sool ja suhkur. Kalla juurde pool jahust ja sõtku paar minutit. Edasi sõtkudes lisa ülejäänud jahu (osa jäta esialgu alles). Lisa pehme või ja sõtku uuesti ühtlaseks. Edasi sõtkudes lisa nii palju jahu, et tainas oleks elastne ning lööks käte ja kausi küljest lahti (kogu jahu ei pea ära kuluma).
Tõsta tainas sooja kohta ja lase kinni kaetult tund aega või pisut rohkem kerkida. Kerkinud tainas kummuta lauale, sõtku kergelt läbi ja rulli ristkülikuks. Määri tainas sulatatud võiga ning puista peale omavahel segatud kaneel ja suhkur.
Lõika tainas ribadeks, keera üks riba rulli ning selle ümber järgmised, nagu veeretaksid lumepalli. Tõsta see suur kaneelirull küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga vormi  (ära tee päris vormi suurust rulli, jäta kerkimisruumi) ning lase rätiku all pool tundi kerkida. Küpseta 180-kraadises ahjus  35-40 minutit, kui pealt kipub liiga pruunistuma, kata vorm küpsetuspaberilehega. Lase täielikult jahtuda.
Täidise jaoks vahusta toasoe toorjuust suhkruga, lisa vahustatud koor ning sega ettevaatlikult ühtlaseks.
Glasuuri jaoks sulata madalal kuumusel šokolaad koos võiga.
Lõika jahtunud kaneelirull pooleks, aseta üks pool serveerimisalusele, kata vahukoore-toorjuustutäidise ja poolte marjadega ning tõsta teine pool, vala peale glasuur ning kaunista ülejäänud marjadega.

PS. Tordivõistlusel on sel aastal uus formaat, žürii asemel hindavad torte Nami-Nami portaali kasutajad. Kaneelirullitordile saab oma hääle anda siin.

Pealiskaudsuse ajastu

Me elame pinnapealsete suhete pealiskaudsel ajal. Sotsiaalvõrgustikud on täis pinnapealset loba, mis mitte midagi ei tähenda. Me ei räägi omavahel, vaid vahime ekraane nagu rämpsinfo sõltlased. Meil ei jätku jaksu ega keskendumisvõimet kauemaks, kui 160 tähemärgiks või 15 sekundiks.  Miski pole enam päriselt päris, me räägime hommikust õhtuni mingeid sõnu, aga keegi ei ütle tegelikult midagi. Me kuuleme, aga ei kuula.
Väidetavalt on tõestatud, et triviaalse loba rohkus ja tõeliste sügavate jutuajamiste vähesus teeb inimese õnnetuks. Küllap see mõni pseudoteaduslik uuring oli, aga vähemalt mis introvertidesse puutub, siis on see kindlasti tõsi.

Paljud suhted hakkavadki kärisema sellest, kui omavahel enam millestki muust peale igapäevaste teemade ei räägita. Igaüks triivib oma jagamata mõtetega eri suunas  ja juba mõni aeg hiljem pole meil enam mingit õigust väita, et üksteist tunneme, sest keegi meist pole enam sama inimene kui kolm aastat tagasi, mil me üksteisega viimati päriselt rääkisime. Me käitume suhetes samamoodi nagu veebis surfates – keskendumata, pinnapealselt, ühelt lingilt teisele hüpates – aga kahjuks nõuab päris suhete hoidmine palju rohkem energiat, pühendumist, aega ja tähelepanu.

Tuleb taas kord viidata Valdur Mikitale, kes kirjutab, et me peame oma ülikeerukas (digi)tsivilisatsioonis hakkama saama primaadi aju ja korilase psüühikaga, mille tulemusena lõhestab keskkonna ja psüühika vastuolu meid nõnda, et suurem osa intellektuaalsest ressursist kulub inimese kokkulappimisele, see tähendab taastumisele, mitte loomisele. Ja minu meelest on see täiesti tõsi,  ehkki ma arvan pigem, et aju on piisavalt paindlik ja kohanemisvõimeline, aga see on psüühika, mis ei suuda maailma muutumisega enam üldse sammu pidada ning heitlikele ja pealiskaudsetele suhetele adekvaatset aseainet leida.
Mida ma just viimastel kuudel olen aina teravamalt tundnud, kui öösiti ja varahommikul lage vahin, on see, et ma vist enam ei suudagi hästi. Sammu pidada. Taastuda. Loomisest rääkimata.
Võib-olla ei suutnud juba ammu, aga varem oli lihtsalt kompensatsioonimehhanisme rohkem.

Üleüldisele pealiskaudsusele lisaks on veel small talk, introvertide õudusunenägu. Loomulikult on selle jaoks oma aeg, koht ja vajadus, aga kui see asendab kõik muu, siis on asi juba halb. Ka väide, et small talk aitab uksi avada ja inimeste vahel kergesti sidet luua, on suures osas (ekstravertide loodud) müüt, eriti absurdne on väide, et small talk aitab usaldust luua. Vastupidi – enamasti püstitab see inimeste vahele peaaegu ületamatud barjäärid, millest on enam-vähem võimatu teisele tasandile, tähendusrikkama vestluseni liikuda.
Me oleme sotsiaalsed loomad, aga see, mis peamiselt loeb, on nende suhete kvaliteet. Rohkearvuline kontaktide ring, kus ainsaks üldiselt aktsepteeritavaks suhtlustüübiks on sisutu seltskondlik loba, võib küll ühiskonnas ja töökeskkonnas hakkama saamisel kasuks tulla, aga vaevalt see meid õnnelikumaks teeb, kui meil on palju erinevaid põgusaid ja pinnapealseid kontakte, ent puuduvad sügavuti minevad, emotsionaalseid vajadusi rahuldavad suhted. Inimene võib vabalt elada väga aktiivset ja seltskondlikku elu ning olla emotsionaalses mõttes täiesti üksi.

Small talk on teatav sotsiaalne norm, selle vältimist peetakse üldiselt ebaviisakaks – tean seda omastki käest, sest vaatamata enda meelest edukatele kohanemispüüdlustele on mind eri aegadel korduva järjekindlusega ülbeks ja eemalehoidvaks peetud, ehkki ausalt välja öeldes seisneb põhjus ikka teatavas võimetuses normikohast viisakusvestlust üleval hoida ning kui seda on siiski tulnud teatud situatsioonides pikemalt ja suuremas koguses teha, siis eriti tühjakspigistatud sidruni tundes ning üha kasvavas meeleheites oma tajutava sotsiaalse ebakompetentsuse pärast.

Küllap ma suudaksin, kui näeksin selles mingit mõtet. Aga ma ei taha. Rääkida ilmast, piimahinnast ja seriaalide sisust ning saada üle ujutatud infoga, millel pole mu jaoks mitte mingit väärtust ega tähendust ning mis tekitab minus õhtuks tahtmise mentaalne kõvaketas täiesti tühjaks teha.
Ma tahan rääkida inimestest, ideedest, mõtetest, unistustest, tunnetest, hirmudest, kirgedest, erinevatest vaatenurkadest, muusikast, raamatutest. Ma tahan teada, mida inimesed mõtlevad, tunnevad, kardavad, ootavad. Ma tahan teada, mis paneb inimesi liikuma ja mis hoiab öösel ärkvel, mis paneb neid aja möödumist unustama ja mis ennast väikese ja ebaolulisena tundma.
Ma tahan luua verbaalseid illusioone ja ehitada õhulosse, mis on mõnikord nii reaalsed, et võib meelestki minna, et neid ei hakata päriselt kunagi püstitama.
Ma tahan rääkida nii, et need sõnad tähendaksid midagi.
Aga ma tahan ka vaikida. Sest paradoksaalsel kombel saab mugavalt vaikida just ja ainult nende inimestega, kellega on võimalik tähendusrikkaid sõnu jagada.
Eriliselt masendav on püsivale small talk’i tasandile minek nende inimestega, kellega kunagi on peetud tundidepikkusi, õhtust hommikussegi ulatuvaid päris vestlusi. Märksa vähem masendav oleks nende inimestega enam üldse mitte kohtuda, aga mul on ometi kombeks pikaks ajaks tuhahunnikus sorima jääda, et veenduda, kas tõesti pole enam hõõguvaid süsi jäänud, mida uuesti lõkkele puhuda.

Sai vist maru pessimistlik jutt? Jah, aga ega ma ka ei jõua alati optimismi üleval hoida.

Muusika: Stuart Staples & Lhasa De Sela “That Leaving Feeling”

Marja-kohupiimakook

Jaanuar oli täiesti kohutav. Märts tuleb samasugune. Veebruaris saab vast vahelduseks veidi hinge tõmmata.
Ma ei tea, miks ma seda teen. Inertsist ilmselt. Katsu õige pidama saada, kui kord juba pihta hakanud oled. Kummaline ka, mille kõigega mille kõigeta on võimalik hakkama saada. Puuduv ja kaduv ei aja enam ahastamagi, kurvastad korraks, kasvatad lihtsalt naha veel pisut paksemaks ja muutud veel natuke tuimemaks. Aga mõtteid igaks juhuks lõpuni ei mõtle, hirmust, et jooksed verest tühjaks, kui liiga sügavale vaatad.

Igatahes, päevadest läbi närimise järel olin õhtuks nii oimetu, et peale raamatu lugemise ei jaksanud mitte kui midagi. (See on jälle miskit, millest ma aru ei saa, kui inimesed räägivad, et nad on õhtul väsinud ja ei jaksa lugeda. Mäh? Ma olen just kõige muu jaoks liiga väsinud.)
Aga ega sealt ka just midagi ülearu rõõmustavat vastu ei vaadanud, sest kuigi lugesin läbi terve virna raamatuid, juhtusid neist mitmed parajasti olema sellised, millel tuleb eelnevalt raamatukogus mitu nädalat järjekorras olla. Ja see, nagu ka raamatu tohutu arvustuste hulk ja kõrge keskmine hinnang Goodreadsis on juba praktiliselt teatavaks garantiiks.
Et mina olen enam-vähem ainus isik planeedil, kes hakkab seda raamatut vihkama ja lajatab hindeks ühe.
Ja miskipärast siiski ma loen neid aeg-ajalt. Sest mul on ülimalt populaarseks saanud raamatute puhul mingi haiglane huvi saada teada, millest kogu kära asja ümber. Või püüan uskuda soovitusi (ehkki tean, et ma ise oleks endale raamatute soovitamisega ettevaatlik). Või loen puhtast masohhismist (või veel, mõtlesin korra isegi, et peaks “Grey” lugemisele ja arvustamisele võtma, aga nii kaugele ma veel siiski jõudnud ei ole, sest too oopus ületab raudpoltkindlalt mu taluvuspiiri ilmselge varuga). Jumal tänatud, et seda kraami rohkem piisava kiirusega eesti keelde ei tõlgita, inglise keeles ma õnneks ei viitsi neid lugema hakata. Raamat, millega ma praegu võitlen, on Gillian Flynni “Kadunud”, no see on lihtsalt naeruväärne.
Probleem ei olegi alati selles, et nende raamatute autorid üleüldse kirjutada ei oskaks, pigem on asi selles, et kõik tahavad hirmsasti päris kirjanikud olla ja romaani kirjutada, aga jaks ei käi žanrist vähimalgi määral üle. Püüaks alustuseks lühijutte või novelle kirjutada, oleks tulemus ilmselt omajagu parem.
Aga ei muidugi, parem loetagu neidki kui et üldse midagi ei loeta.

Menukite hulgast ei leidnud ma niisiis ühtegi kirjanduse nime väärivat teost, mõned kuulusid kategooriasse ‘solvavalt halb’, mõned olid lihtsalt kehvad ja mõnda küll kannatas lugeda, aga loetu ununes kohe, ilma mingit jälge jätmata.
Kokkuvõttes ainult paar ühikut jaanuari lektüürist olid sellised, mida ma ise julgeks kellelegi soovitada (need on Tõnu Õnnepalu “Lõpetuse ingel”, Olavi Ruitlane “Vee peal”, aga ka teatava üllatuse valmistanud Jeannette Wallsi “Klaasloss”, mis oli huvitav lugemine, ehkki ilmselgelt hästi müüva loo eesmärgiga kirjutatud. Aga vähemalt on see üks neist juhtumitest, kus hästi müüv lugu on ka enam-vähem hästi kirjutatud, seda tuleb tänapäeval üpris haruldaseks pidada).

Muud ei miskit. Järgmisel korral jälle.

Ah jah, koogis on kaerajahu. Teist korda järjest. Kõlab maru tervislikult. Endal hakkab ka juba imelik.

Muusika: Max Richter “Dream 13 (minus even)”

Kaerahelvestega marja-kohupiimakook
(mugandatud raamatust “10 jahu soolastes ja magusates küpsetistes”)

Põhi: 
100 g kaerahelbeid
200 g kaerajahu
4 sl suhkrut
150 g võid

Täidis:
150 g suhkrut
500 g kohupiima
3 muna
250 g hapukoort
350 g marju (+ 1 sl tärklist, kui kasutatud külmutatud marju)

Põhja jaoks pruunista kaerahelbed kuival plannil (ära lase kõrbema) ja lase jahtuda. Sega kaerahelbed, kaerajahu ja suhkur, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ning haki noaga ühtlaseks puruks.
Täidise jaoks sega kohupiim suhruga, lisa munad ja hapukoor.
Suru 2/3 purust neljakandilise vormi (u 22×22 cm) põhja, vala peale kohupiimatäidis, jaota peale marjad (külmutatud marjad sega eelnevalt tärklisega) ning kata ülejääänud puruseguga.
Küpseta 180-kraadises ahjus 45 minutit. Serveeri jahtunult.