Pealiskaudsuse ajastu

Me elame pinnapealsete suhete pealiskaudsel ajal. Sotsiaalvõrgustikud on täis pinnapealset loba, mis mitte midagi ei tähenda. Me ei räägi omavahel, vaid vahime ekraane nagu rämpsinfo sõltlased. Meil ei jätku jaksu ega keskendumisvõimet kauemaks, kui 160 tähemärgiks või 15 sekundiks.  Miski pole enam päriselt päris, me räägime hommikust õhtuni mingeid sõnu, aga keegi ei ütle tegelikult midagi. Me kuuleme, aga ei kuula.
Väidetavalt on tõestatud, et triviaalse loba rohkus ja tõeliste sügavate jutuajamiste vähesus teeb inimese õnnetuks. Küllap see mõni pseudoteaduslik uuring oli, aga vähemalt mis introvertidesse puutub, siis on see kindlasti tõsi.

Paljud suhted hakkavadki kärisema sellest, kui omavahel enam millestki muust peale igapäevaste teemade ei räägita. Igaüks triivib oma jagamata mõtetega eri suunas  ja juba mõni aeg hiljem pole meil enam mingit õigust väita, et üksteist tunneme, sest keegi meist pole enam sama inimene kui kolm aastat tagasi, mil me üksteisega viimati päriselt rääkisime. Me käitume suhetes samamoodi nagu veebis surfates – keskendumata, pinnapealselt, ühelt lingilt teisele hüpates – aga kahjuks nõuab päris suhete hoidmine palju rohkem energiat, pühendumist, aega ja tähelepanu.

Tuleb taas kord viidata Valdur Mikitale, kes kirjutab, et me peame oma ülikeerukas (digi)tsivilisatsioonis hakkama saama primaadi aju ja korilase psüühikaga, mille tulemusena lõhestab keskkonna ja psüühika vastuolu meid nõnda, et suurem osa intellektuaalsest ressursist kulub inimese kokkulappimisele, see tähendab taastumisele, mitte loomisele. Ja minu meelest on see täiesti tõsi,  ehkki ma arvan pigem, et aju on piisavalt paindlik ja kohanemisvõimeline, aga see on psüühika, mis ei suuda maailma muutumisega enam üldse sammu pidada ning heitlikele ja pealiskaudsetele suhetele adekvaatset aseainet leida.
Mida ma just viimastel kuudel olen aina teravamalt tundnud, kui öösiti ja varahommikul lage vahin, on see, et ma vist enam ei suudagi hästi. Sammu pidada. Taastuda. Loomisest rääkimata.
Võib-olla ei suutnud juba ammu, aga varem oli lihtsalt kompensatsioonimehhanisme rohkem.

Üleüldisele pealiskaudsusele lisaks on veel small talk, introvertide õudusunenägu. Loomulikult on selle jaoks oma aeg, koht ja vajadus, aga kui see asendab kõik muu, siis on asi juba halb. Ka väide, et small talk aitab uksi avada ja inimeste vahel kergesti sidet luua, on suures osas (ekstravertide loodud) müüt, eriti absurdne on väide, et small talk aitab usaldust luua. Vastupidi – enamasti püstitab see inimeste vahele peaaegu ületamatud barjäärid, millest on enam-vähem võimatu teisele tasandile, tähendusrikkama vestluseni liikuda.
Me oleme sotsiaalsed loomad, aga see, mis peamiselt loeb, on nende suhete kvaliteet. Rohkearvuline kontaktide ring, kus ainsaks üldiselt aktsepteeritavaks suhtlustüübiks on sisutu seltskondlik loba, võib küll ühiskonnas ja töökeskkonnas hakkama saamisel kasuks tulla, aga vaevalt see meid õnnelikumaks teeb, kui meil on palju erinevaid põgusaid ja pinnapealseid kontakte, ent puuduvad sügavuti minevad, emotsionaalseid vajadusi rahuldavad suhted. Inimene võib vabalt elada väga aktiivset ja seltskondlikku elu ning olla emotsionaalses mõttes täiesti üksi.

Small talk on teatav sotsiaalne norm, selle vältimist peetakse üldiselt ebaviisakaks – tean seda omastki käest, sest vaatamata enda meelest edukatele kohanemispüüdlustele on mind eri aegadel korduva järjekindlusega ülbeks ja eemalehoidvaks peetud, ehkki ausalt välja öeldes seisneb põhjus ikka teatavas võimetuses normikohast viisakusvestlust üleval hoida ning kui seda on siiski tulnud teatud situatsioonides pikemalt ja suuremas koguses teha, siis eriti tühjakspigistatud sidruni tundes ning üha kasvavas meeleheites oma tajutava sotsiaalse ebakompetentsuse pärast.

Küllap ma suudaksin, kui näeksin selles mingit mõtet. Aga ma ei taha. Rääkida ilmast, piimahinnast ja seriaalide sisust ning saada üle ujutatud infoga, millel pole mu jaoks mitte mingit väärtust ega tähendust ning mis tekitab minus õhtuks tahtmise mentaalne kõvaketas täiesti tühjaks teha.
Ma tahan rääkida inimestest, ideedest, mõtetest, unistustest, tunnetest, hirmudest, kirgedest, erinevatest vaatenurkadest, muusikast, raamatutest. Ma tahan teada, mida inimesed mõtlevad, tunnevad, kardavad, ootavad. Ma tahan teada, mis paneb inimesi liikuma ja mis hoiab öösel ärkvel, mis paneb neid aja möödumist unustama ja mis ennast väikese ja ebaolulisena tundma.
Ma tahan luua verbaalseid illusioone ja ehitada õhulosse, mis on mõnikord nii reaalsed, et võib meelestki minna, et neid ei hakata päriselt kunagi püstitama.
Ma tahan rääkida nii, et need sõnad tähendaksid midagi.
Aga ma tahan ka vaikida. Sest paradoksaalsel kombel saab mugavalt vaikida just ja ainult nende inimestega, kellega on võimalik tähendusrikkaid sõnu jagada.
Eriliselt masendav on püsivale small talk‘i tasandile minek nende inimestega, kellega kunagi on peetud tundidepikkusi, õhtust hommikussegi ulatuvaid päris vestlusi. Märksa vähem masendav oleks nende inimestega enam üldse mitte kohtuda, aga mul on ometi kombeks pikaks ajaks tuhahunnikus sorima jääda, et veenduda, kas tõesti pole enam hõõguvaid süsi jäänud, mida uuesti lõkkele puhuda.

Sai vist maru pessimistlik jutt? Jah, aga ega ma ka ei jõua alati optimismi üleval hoida.

Muusika: Stuart Staples & Lhasa De Sela “That Leaving Feeling”

Advertisements

16 responses to “Pealiskaudsuse ajastu

  1. Need on täpselt need tunded ja mõtted mis sobivad minu tänasesse päeva valatult! Tänan!

  2. Olen täiesti sama meelt ja mind hirmutab tegelikult kõige rohkem see, et kui mina täiskasvanuna olen siiski üles kasvanud ilma kõigi nende nutividinateta ja need ei suuda mind ilmselt väga sügavuti mõjutada, siis mis ometi saab meie lastest, kes juba beebieast alates ainult sotsiaalvõrgustikes istuvadki ja small talki harjutavad ja kellel ei jää lihtsalt füüsiliselt enam aega muusse süüvida… 😦

    • Olen samuti sellele mõelnud, mis saab sellest põlvkonnast, kes on nii üles kasvanud. Aga võib-olla on neil selle võrra just lihtsam, võib-olla nad on digimaailmas toime tulemiseks nii psüühiliselt kui sotsiaalselt paremini kohastunud kui meie.

  3. Tulenevalt selle postituse kiiretest vastukajadest mu postkastis lisan siia täiendava mõtte: öeldes, et tahan rääkida sellest, millest inimesed mõtlevad jne, ei taha ma öelda, et tahaksin olla kõigi lõputu ärakuulaja ja isehakanud psühholoog, niisugune tegevus muutub ühepoolsena kiiresti äärmiselt kurnavaks.
    Ei, mu jutu mõte on siin siiski suunatud suhtluse kvaliteedile, sellele, millest inimesed omavahel üldse räägivad, kas nad keskenduvad mingile mõttele või ideele või hüplevad ühelt pealiskaudselt teemaarenduselt teisele, kas nad tegelikult kuulavad vestluskaaslast või ainult ootavad, et saaks ise rääkima hakata jne.
    Loomulikult ei saa igas suvalises sotsiaalses situatsioonis ja iga võõra inimesega süvavestlust arendada, lihtsalt küsimus on selles, et pealiskaudsus ei muutuks valitsevaks normiks ka nendes inimsuhetes, mis ei tohiks pinnapealsed olla.

  4. When all you feel is pain

    Ei jõudnud kogu artiklit läbi lugeda kuid “me kuuleme kuid ei kuula” ütles kõik mida tarvis 🙂 Loen kindlasti jutu lõpuni, see on seda väärt!
    Olles ise süvaintrovert, eriti nigela tüübiga siis mind kohutab see teema jubedalt. Viimase umbes 2 aasta jooksul on see smal-talk ajanud suht ummikusse. Ma suhtlen läbi virtuaali inimestega tegelikult palju (ekstravert-introvert 😦 ), mul on reaalselt väga raske arendada vestlusi, vähe, ääretult vähe on neid inimesi kellega mulle hullumoodi meeldib jutustada ja need inimesed on ise mu ellu sisse astunud. Näen seda, et peale mõnekuust suhtlemist nad muutuvad, tekib smal-talk. On mõned inimesed kes küll tunduvad sügavama maailmaga kuid ma ütlen veel välja ühe tõsise ja säiriva probleemi. Minumeelest on kummastav, et inimesed ei suuda tajuda mida tähendab näiteks see kui oponent ütleb, et tal on hea vestelda teise poolega, see mõista andmaks, et tekitada vaba õhkkond, et just smal-talk tüüpi asju läbi töötada, oponent aga tõmbab alati end veelgi enam tagasi ja nii jääb mulje justkui huvipuudusest ja siis mainides asja veel, et saaks ideedele kandepinda, me tõmbume aina enam tagasi ja suhtlus hääbub.Ei ole ühepoolselt ju mingis punktis enam meelehitlikult pingutada võimalik. Kui küsid vestluskaaslase käest 3 lauset mis igaüks 9-10 sõnast koosnevad ja saad vastuteks 3 tähelisi lühendeid siis ju ei ole kuidagi võimaik asja muuta, nädalad, kuud..jne mööduvad ja lõpuks teame me ikka hinda mida selleeest oleme sunnitud maksma. Ühel hetkel need inimesed ei mahu lihtsalt sellesse kasti, noh, nad ise ei taha meie juurde, meie maailma kuuluda. Selleasemel, et seda ka välja ütelda, toimub üks lõputu agoonia, lükatakse edasi paratamatut hädatapmist, selleasemel, et eluga edasi minna. Mida ma veel mõtlen: Tundub, et valitseb ka mõningane hirm – ma näiteks vesteldes näen üldiselt väga-väga tihti huvitavaid mõtteid millest saaks vestelda päevi, siiski hoiab hirm tagasi, et midagi süveneda kuid isiklikult märgiksin, et süvenen teiste inimeste asjadesse vahel ülisuure tähelepanuga, muidugi vaid end kuidagi kõnetavate suhtes. Ei taha ju ka tülli minna, mõned aastad tagasi märkasin, et mõne inimesega oli asi lihtne, suht lihtsalt oli võimalik näha ära kas selle inimese koht on su elus või ta ei soovi su varjugi näha, nüüd, aastad hiljem, enam seda nii lihtsalt ei näe. Hoitakse kinni suhetest mis ei vii kedagi kuhugile, võimalik, et see teeb mõlemale poolele tegelikult isegi kahju. OK, siin hea turvaline tuututada aga ma lõpetan ja annan ka teistele sõna 🙂

  5. Ajastu kindlasti soosib pealiskaudsust, kuid kas pole see siiski suures osas enda otsustada ja suunata, milliseid suhteid arendada ja kuidas veeta oma aega? Juba pikemalt kasutan FB-i valdavalt privaatsõnumite vahetamiseks ja mõnes grupis osalemiseks ning pole tundnud, et oleksin millestki olulisest ilma jäänud – pigem vastupidi. Salongikõlbulikuks poleeritud elud ja mõtted mind väga ei huvita – väldin FB-i, sest püüan järgida elutervet põhimõtet: “Don’t compare your inside with others’ outside.”

    • Päris nii lihtne see siiski mu meelest pole. Esiteks see, millele kaudselt viitab ka Mikita tsitaat – teatud mõttes vastuvoolu ujumine nõuab spetsiaalset pingutust ja täiendavat energiakulu.
      Teiseks aga on suhted kahe- (või -mitme)poolsed ning, üks pool võib küll pingutada, aga kui teine osapool kas ei näe selleks vajadust või pole tal selleks energiat, siis muudab see suhteid paratamatult.
      Nii nagu internet on muutunud meie keskendumisvõimet ning lugemisviisi, nii muudavad suhtlusvahendid ka suhtlusviisi ning selle liikumist pealiskaudsuse suunas olen juba mõnda aega jälginud – elutempo tõttu päriselt kokku saada pole aega ja ka kirjad, mida inimesed kirjutavad, lähevad üha lühemaks, sest pole aega, pole jaksu süveneda ja nutitelefonis on ebamugav trükkida.
      Üldjoontes olen Sinuga muidugi nõus, et paljugi sõltub endast ning see “Don’t compare your inside with others’ outside” on hea põhimõte, mida järgida. Õnneks olen ma ise suhteliselt kehv sotsiaalmeedia kasutaja – seda just põhjusel, et see on jube pinnapealne – ning seetõttu ei lase end seal toimuvast ka häirida.

      • Ma ei nimetaks seda vastuvoolu ujumiseks kui nt loobun suures osas FB jälgimisest. Ma peaaegu ei vaata ka telekat. Minu jaoks pole see protest, vaid lihtsalt üks valik paljude seas. Arvan ka, et igaühel on nii palju tegemist iseendaga, et keegi ei suuda teiste valikuid eriti märgata või arvustada. Suhted on mõistagi kahe- või mitmepoolsed – samas pole ma enda jaoks oluliste inimeste puhul pinnapealsuse kasvu märganud. Võib-olla tuleneb see sellest, et olen varasemaga võrreldes parasjagu vanem ja küpsem. Ja sõbrad ka.

        • Sul on siis vedanud 🙂 Aga kui tõsiselt rääkida, siis muidugi, ega see kõik pole ka pealiskaudsuse koha pealt must-valge, ent mul on hea meel diskussiooni tekkimise üle ning on huvitav teada saada, mida inimesed sellest mõtlevad, igaüks vastavalt oma elu kogemustele.
          Ma ise olen ka telekavaatamisest loobunud ning sotsiaalvõrgustike või üldisemalt interneti kasutamist piiranud, mitte vastandumiseks, vaid kuna see lihtsalt ei paku mulle nii palju huvi, et suurem osa ajast sinna panustada. Ent asjaolu, et ma endale nutitelefoni ei ole muretsenud (ega kavatse seda teha, kuni mõned kiviaegsed klahvidega mudelid veel eksisteerivad), on küll vähemalt osalt protestivaimust kantud.

  6. Mis meil siis on? Meil on kiirtoit, kiirmood, kiirsuhted. Seda pakutakse kõikjal. See on valdav, see on norm. Selles elamine on sulandumine, lahustumine.
    Ja siis on veel pärismaailm. Ema kootud kampsuni, vanaema vormiroa ja isa ehitatud raamaturiiuliga. Sinna juurde palju rääkimist, sooja vestlust.
    Selliseid tegelasi kohtadki pigem raamatupoes, metsas, mere ääres või kontserdil (ja ta ei tee dirigendiga selfit ega välk-postitusi fb-sse 🙂 Neid inimesi polegi nii vähe, igal oma kiiks ja kutsumus.
    Tänan, huvitava vestluse eest 😉

  7. Aitäh selle tabava postituse eest. Kuna olen ka ise introvert, saan väga hästi aru, millest sa räägid. Olen ikka öelnud, et nn multitasking ei ole see, mille poole me püüdlema peaks, aga kahjuks on tänapäeval sageli hinnatud just need inimesed, kes teevad kiiresti ja palju korraga. Kvaliteet on muutunud teisejärguliseks, seda kõikvõimalikes eluvaldkondades (näiteks üliõpilastööde üldine tase on stabiilselt langenud, toitutakse klikimeediast, päris kaartide asemel saadetakse sünnipäevaõnnitlused teele hoopis FBs jne). Muidugi ei saa üldistada, ikka leidub neid, kes ujuvad vastuvoolu. Õnneks 🙂

    • Multitaskingust tahaksin millalgi veel eraldi kirjutada, ent – õnneks on viimasel ajal hakatud mõistma, et see pole ei produktiivne ega tervislik.
      Ma ise olin kunagi äärmiselt uhke oma multitaskingu võime üle ja nautisin seda paljude pallidega žongleerimist. See lõppes läbipõlemisega, kuna ohumärke tuli ju ka loomulikult eirata. Mitu aastat hiljem leian, et enam ma ei jaksa ega taha rööprähelda, see kurnab, välistab tööst saadava rahuldustunde, muudab keskendumise võimatuks jne.
      Nii et võib-olla on meil veel lootust, kuni on neid, kes jaksavad vastuvoolu ujuda.

  8. Väga hea jutt! Aitäh !

  9. Tänan siiralt selle postituse eest! Hea on teada, et ma ei ole ainus, kes ei suuda sotsiaalsete normidega sammu pidada. Järgnev on justkui üks-ühele minu elust maha kirjutatud: “…sest vaatamata enda meelest edukatele kohanemispüüdlustele on mind eri aegadel korduva järjekindlusega ülbeks ja eemalehoidvaks peetud, ehkki ausalt välja öeldes seisneb põhjus ikka teatavas võimetuses normikohast viisakusvestlust üleval hoida ning kui seda on siiski tulnud teatud situatsioonides pikemalt ja suuremas koguses teha, siis eriti tühjakspigistatud sidruni tundes ning üha kasvavas meeleheites oma tajutava sotsiaalse ebakompetentsuse pärast”

    • Kindlasti on meid veel palju, kes nii tunnevad. Siiski on lohutav teada, et miski inimlik pole ainukordne – sedaviisi teame, et me pole üksi oma mõtete, tunnete ja arusaamadega ning et me pole mitte kuidagi veidrad, vaid lihtsalt inimesed,

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s