Pashatort

Loomulikult ma peaksin praegu midagi muud tegema. Nimekiri läheb kogu aeg pikemaks. Seda, mis tegemata jääb, on aina rohkem. Aga võib-olla polegi seal mingit vahet.
Ei jaksa kõike tõsiselt võtta, ei jaksa kõike naljaks pöörata. Kogu aeg mõistlik olla ei taha, aga mõistlik mitteolemist pole ma päriselt kunagi ära õppinud.
Mõtteid on palju, aga nad jäävad sõnadeks vormimata.

On siiski olnud hetki, kus sisimas hakkab ootamatult soe ja võimatuste võimalikkus ilmutab end nii reaalsena, et olen kartlikku kätt sirutamas. Veel mitte. Võib-olla kunagi mitte. Aga sellest võimalusestki hakkab hetkeks hea ja õrn ning mõtted ja silmad ja suudlust mäletav suunurk naeratavad.

On olnud ka hetki, kus olen end kaotanud. Tundnud, et ma kukun. Ja kukun. Ja kukun. Ja pole mitte midagi, millest kinni haarata. Turv ja tugi kaob. Pole pidet. Ühtki sirutatud kätt. Pole lootust ega lohutust. Ühtki palvet, mida päriselt teaksin. Kõik mureneb koost.

Ja on üks igatsus, mis püsib suure osa ajast vaguralt vaiki, aga siis mõnel uneta ööl äkki ärkab ja lööb hambad sisse. See tükike minust, mida ma kunagi tagasi ei saa. Võib-olla on see hingekild alles, seisab salaja kalliks peetult, kuigi laekasse lukustatult, et selle teravad servad haiget tegema ei ulatuks. Aga võib-olla on ammu kasutu prügina minema visatud.

On olnud neidki öid, kus ärgata mõne heitliku unetunni möödudes ja tunda, kuis miski mu sisemust rebestab. Mis? Ja miks? Kas kahetsen midagi? Ei. Aga midagi olulist tahab see ulg mulle ometi öelda.

Esimesed seemned on mullas, aga veel ei tunne ma sellest tavapärast rõõmu. Sest mul ei ole aega. Kõike on lihtsalt liiga palju ja mul on raske rahuneda. Ei-ei, kõik on ju korras enamjaolt, aga see nõuab tohutult palju spetsiaalset jõupingutust, sest muidu on üks igav liiv ja tühi väli ja frustratsioon. Miks ei võiks vahepeal vaeva nägemata olla udusulg ja kõndida kümme sentimeetrit maapinnast kõrgemal ja kõik niisamagi sileneda lihtsalt elusaks ja kergeks ja rõõmsaks?

Lumi ei lahku, mis muidugi märtsis ebatavaline pole, aga aastatagust aega arvestades tundub mulle ebaõigluse tipuna, et suusad saavad ikka veel kuidagiviisi aktuaalsed olla ja jalgratas ripub endiselt konksude otsas.

Tuul juustes ja mantlihõlmades ja puulatvades. Aprillikuu aimdust on ses taeva sinises toonis.

Algava kevade puhul: Riho Sibul “Talitee”

Pashatort

Pashatort

Põhi:
100 g sarapuupähkleid
75 g india pähkleid
70 g pehmeid datleid

Täidis:
100 g võid
200 g valget šokolaadi
400 g kohupiima
2 dl vahukoort
50 g sarapuupähkleid
50 g kuivatatud jõhvikaid
50 g marmelaadi

Kaunistamiseks:
100 g kuivatatud aprikoose

Purusta põhja ained köögikombainis peeneks puruks (kui datlid on kõvad, võiks neid enne veidi leotada) ning suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja.
Sulata või, lisa valge šokolaad ja kuumuta hästi tasasel tulel, kuni šokolaad sulab.
Sega ühtlaseks ja lisa kohupiim. Vahusta koor ning sega kohupiimaseguga. Lisa tükeldatud pähklid, jõhvikad ja marmelaad, sega ning vala täidis vormi.
Hoia üleöö külmkapis ning kaunista aprikoosiroosidega.

Aprikoosiroosid
Kasuta pehmeid kuivatatud aprikoose,  lõika need lapiti pooleks ja rulli toidukile vahel tainarulliga lapikuks. Seejärel keera üks aprikoosiketas rulli ning hakka roosi moodustamiseks selle ümber sättima järgmisi, nii et kettad veidi üksteist katavad. Vajadusel kinnita kokteilitikuga.

Pashatort

Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed märtsinumbris. 

Advertisements

5 responses to “Pashatort

  1. Tort on väga ilus ja ilmselt imemaitsev, ütleb Hg ja mina ka.
    Mis aga puutub frustratsiooni, ajapuudusesse, tasakaalutusse (e puudujääkidesse) elus… Kahjuks nii tuttav tunne ja juba pikemat aega on tunne, nagu oleks sein ees ja lahendust ei näe.

  2. Lahendus(ed) on olemas ikka, küsimus on ainult, kas, kuidas, millal, ja võib-olla kõige rohkem, et kuidas suuta ja julgeda midagi muuta. Ma olen enda puhul järeldusele jõudnud, et seda see kriipimine öelda üritab – et suhtumise muutmine teeb imesid küll, aga musta päris valgeks ikka mõelda ei saa, mõnikord on vaja miskit päriselt muuta. Teisalt jälle oleks abiks seegi, millest kirjutasin – et kui vaheldusekski saaks elurõõmsa kerguse tagasi (ma olen täiesti päri ka ajutiste lahendustega), siis hiljem suudaks taas.
    Üldiselt aga – kui sein on ees, siis aitab eemaldumine ja distantsilt vaatamine. Me oleme sellest rääkinud, kuidas märkame teiste inimeste puhul, kuidas nad seisavad, nägu vastu oma seina surutud, keeldudes korrakski eemale astumast ja nägemast vähimatki võimalust ringi minna.
    Teoorias olen ma tugev 🙂

  3. See kukkumise tunne on nii tuttav. Ja valus. Just kukkumine ise, mitte maandumine.

    • Tõsi, see kukkumise tunne on hullem. Otsida pidet, haarata kinni millestki kindlast seda leidmata ja tunda, et kukud ja kukud, see on hull.
      Muusikavihje eest aitäh!

  4. Pingback: Pashatort | Cook the day away!

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s