Oh, kuulake! Kui süüdatakse tähti laotuses, siis tähendab, neid kellelgi on tarvis?*

Ma ei olegi vist massilisest pealiskaudsusest ja keskendumisraskustest nii puutumata, kui ise arvan. Mul ei ole küll erilisi probleeme pika lineaarse teksti lugemisega, aga mul on probleem kirjutamiseks keskendumisega.
Ma olen alati kirjutanud pigem niipidi, et kõigepealt on kusagil olemas aimdus meeleolust või mõttest, mida tahan oma tekstiga edasi anda, ning alles seejärel tulevad sõnad. Praegu on aimdused alles, aga sõnu enamasti ei tule ning tähelepanu läheb kergesti uitama.

Teiselt poolt on jällegi tunne, et peaks rohkem kirjutama, kuna mul on tõsine suhtlemisvaegus. Suhtlemise all pean ma siin silmas peamiselt seda, kui kaks inimest peavad dialoogi, see tähendab, et mõlemad saavad rääkida sellest, mis väljendamist vajab; sel ajal, kui üks räägib, teine kuulab ja mõtleb kaasa; ja eelistatavalt ei käi jutt ainult igapäevastest teemadest.

Ma pole kunagi päriselt aru saanud, kuidas kuulamine saab nii võimatult keeruline olla, nagu ta paljude jaoks tihtipeale näib olevat. Sest enamasti inimesed ei kuula, isegi siis, kui nad enda meelest seda teevad ning dialoog on dialoog ainult näiliselt, sest paljudel juhtudel on meie tähelepanu tegelikult mujal või tegeleme kuulates endiselt iseendaga, oodates pausi, et saaks rääkima hakata oma kogemusest, mis halvemal juhul on hoopis teisest ooperist (näiteks igapäevaelus väga tavaline “dialoog”, kus kõneleja ütleb näiteks, et ta ei saanud ettekannet õigeks ajaks valmis, vestluspartner aga teatab selle peale, et ta peab autoga teenindusse minema).
Pisut paremal juhul räägime küll oma kogemusest kõnealusel teemal (eeltoodud näidet jätkates ütleme näiteks, et “mina sain oma aruande seekord õigel ajal valmis”), aga sellelgi juhul ei ole tegelikult tegemist teise inimese aktiivse kuulamisega, kuna kasutame ise rääkima hakates kohe võimalust jutt endale viia.

Kolmas võimalus mitte kuulata on hakata rääkijale palumata nõuandeid jagama, eelmise näite põhjal oleks selleks näiteks kasutud soovitused, et oleks pidanud varem alustama vmt. Esiteks pole meilt nõuannet palutud ja teiseks ei tea me konteksti, võib-olla kõneleja alustaski varem, aga põhjus peitus hoopis milleski muus.
Sellega seostub ka mitte-empaatiline ja pealiskaudne kuulamine, mispuhul me kas hakkame kõneleja jaoks olulist pisendama (tekitades sellega temas tunde, et ka tema ei ole oluline, temaga on midagi valesti või tema mõtted ja emotsioonid on ebaadekvaatsed) või vastame mõne trafaretse pseudofilosoofilise tarkuseteraga, mis tegelikult mitte midagi ei tähenda (à la “kõik on millekski hea”, “mis ei tapa, teeb tugevaks”, “mõtle positiivselt” jne) ja annab pigem edasi sõnumit, et meil on ükskõik, me ei taha tegelikult ei kuulata ega mõista ning parem oleks see vestlus kaelast ära saada.
Ma ise olen eluaegsekutselise kuulajana kõiki neid variante (peale uusvaimsete klišeede) muidugi ka mingil määral kasutama hakanud, sest oma jutuga sisse sõitmine paistab sageli olevat ainus võimalus üldse kunagi ka minu jaoks olulisest rääkida (teine võimalus oleks laskuda passiiv-agressiivsesse keegi-minust-ega-mu-mõtetest-ei-hooli-vaikimisse, aga see ei too soovitud tulemust ammugi), muidu suunduvad kõik dialoogi arendamise katsed teise inimese probleemide kuulamisse ning minu vastuvõtu- ja empaatiavõimel on siiski piirid. Viimasel ajal kitsamad kui varem.

Niisiis – kuulamine.

Ära kuulamine on inimestele väga oluline, aga enamasti ei oota nad sugugi mitte oma probleemide lahendamist, nõuandeid ega seisukohti, kas kuulaja arvamus nende omaga ühtib või mitte. Nad tahavad rääkida, nii et see jutt päriselt teise inimeseni jõuaks, mitte ei jääks tühjades traatides monoloogina kajama, kuni kellegi kõrva jõudmata hääbub. Niisiis lihtsustatult öeldes on selle taga inimliku kontakti soov – soov tunda, et sind mõistetakse ja aktsepteeritakse, sind ei püüta muuta ega su muret pisendada, samas ei peeta sind abituks, vaid usutakse sinu suutlikkusse probleem lahendada.
Siinpuhul on muidugi täiesti omaette teema elukutselised halajad ja kroonilised negativistid, kes aastate kaupa oma emotsionaalse saasta kuulajate kaela kallavad, ilma mingi nähtava püüdluseta oma probleemide lahendamiseks midagigi ette võtta, seesugune tüüp, kelle elu on alati kõige raskem, ei anna reeglina suhtluses omalt poolt midagi vastu ning kurnab vaese empaatilise kuulaja lõpuks täiesti läbi. Nende kuulamise kohta järgnev jutt ei kehti.

Kui te nüüd ootate selle peale pikka instruktsiooni teemal, milline peaks olema aktiivne empaatiline kuulamine, siis seda ei tule. Sest selle võib eelneva põhjal kergesti tuletada.
Küllap kõige olulisem – hoia oma tähelepanu rääkijal, ära mõtle oma mõtteid, ära koosta mõttes vastust.
Kinnita verbaalselt või mitteverbaalselt (silmside ja kehakeele abil), et sa tahad kuulata ning kõneleja võib oma juttu jätkata.
Ole empaatiline – püüa mõista, mida see jutt rääkijale sisuliselt ja emotsionaalselt tähendab, ära ütle, et see pole midagi või et sul on palju hullem.
Ole samas neutraalne – pole vaja hakata kohe oma seisukohti avaldama, püüda veenda kõnelejat arvamust muutma, hakata hinnanguid andma, võtta tema räägitavat isiklikult, eeldada, et sinult oodatakse mingit aktiivset tegutsemist või teise inimese probleemi ära lahendamist.
Ole kannatlik – ära katkesta rääkijat; ära eelda, et tead juba niigi, mida ta järgmiseks ütleb; ära muuda teemat; ära ole enesekeskne.
Tähelepanelik kuulaja saab aru, millal kuulata vaikselt ja passiivselt ning anda rääkijale aega ja ruumi oma mõtete väljendamiseks, millal aga rakendada aktiivset kuulamist – julgustada, anda tagasisidet, sõnastada kuuldut ümber, küsida täpsustavaid küsimusi.
Ja lõpuks – võib-olla on hoopis see kõige olulisem – jälgi, et sa alati ja kõigi ärakuulajaks ei muutuks, vaid ka ise ära kuulatud saaks.
Ongi põhimõtteliselt kogu tarkus.

[Kerisite kohe postituse lõppu, et retsepti ja pilti leida, jah?
Kahju, ikaldus.
Otsustasin loobuda toidublogi imiteerimisest, olingi juba formaadi ohvriks muutunud.
Tegelikult ei meeldi mulle üldse süüa teha. Küpsetada küll, aga nagu kunagi üks asjast täiesti õigesti aru saanud meeskodanik tähendas: sa ei tee ju süüa, sa teed kooki.
Muus osas ta mind siiski nii hästi ei tundnud, nagu näis. Aga see pole tänane teema.]

Muusika: Jäääär “Viimane tramm”

*V. Majakovski “Kuulake!”

“Roberto Devereux” ja naadipirukas

Esialgu polnud mul üldse plaanis seda ooperiarvustust kirjutada, aga siis vaatasin, et olen oma ülevaadetes ühe stiili täitsa kõrvale jätnud – suurem osa mu jutust keerleb Verdi või verismi ümber, aga ei sõnakestki bel cantost.
Seega – eileõhtune Donizetti “Roberto Devereux”, aga enne paar sõna sellest, mis loom see bel canto üldjoontes üldse on. Tahaks öelda, et kui kuulete, siis saate aru, aga ma tean, et tegelikult vist ei saa.

Ühesõnaga ’ilus laul’ või ’ilus laulmine’ kõige tuntumas (ehkki ka kõige kitsamas) tähenduses viitab 19. sajandi algupoole Itaalia vokaalmuusikale (kitsamalt ooperile ehk eelkõige Rossinile, Bellinile ja Donizettile). Vokaaltehnilises mõttes tähendab selline laulmisviis kergust, paindlikkust, täiuslikku legatot kõigis registrites, veatut tehnikat, tooni ilu, võimet esitada pingutuseta kõiki kaunistusi ja passaaže. Bel canto ooperistiil on lüüriline ja voolav, erinedes oluliselt näiteks Verdi loomingust, milles on olulisem hääle dramaatiline jõud ja väljendusrikkus. Sellest ei tule aga teha järeldust, et bel canto laulmine oleks lihtne, sest seda see päris kindlasti ei ole, sest sageli on need rollid kõrges tessituuris ning suure ulatusega.
Loomulikult on jätkuvalt koolkondi, kes peavad bel cantot odavaks ilutsemiseks, ent publik enamasti armastab seda stiili, sest need ooperid on pillavalt meloodiarikkad ning annavad lauljatele ohtralt võimalusi särada oma vokaaltehnilise tulevärgiga.
Minu enda armastus kuulub eelkõige siiski Verdile ja verismile, aga aeg-ajalt on väga hea kuulata bel cantot, sest see on lihtsalt… ilus. Ja virtuoosne.

“Roberto Devereux”, bel canto stiili suurepärane näide, kolmas ooper Gaetano Donizetti Tudorite-triloogiast (sellessse kuuluvad veel “Anna Bolena” ja “Maria Stuarda”) oli eile õhtul ettekandel taas esmaklassilise solistide kvartetiga, kelle vokaalset meisterlikkust jääb üle vaid imetleda: Sondra Radvanovsky (kuninganna Elizabeth), Matthew Polenzani (Roberto Devereux), Elīna Garanča (Nottinghami hertsoginna Sara), Mariusz Kwiecień (Nottinghami hertsog).

Matthew Polenzani, Sondra Radvanovsky, Elīna Garanča, Mariusz Kwiecień

Ooper on stiilile omaselt nauditavalt viisirikas, meloodiaid jätkub kõikjale, mitte ainult aariatesse, ent mis seda teost teistest samalaadsetest eristab, on teatav tumedam toon muusikas, mis domineerib pisut bel canto kerguse üle ning hea tasakaal solistide vahel. Vaatamata pealkirjale on ooperi peategelane tegelikult kuninganna Elizabeth, aga teised peategelased on komplekssed karakterid, kellel on kõigil ka mingi oma asi ajada, ning nad ei kujuta endast sugugi pelka tausta peakangelannale.

Käesoleval hooajal kõiki kolme Donizetti kuningannat laulnud sopran Sondra Radvanovsky on objektiivselt võttes suurepärase tehnika ja võimsa häälega laulja, ent subjektiivselt ei ole ta hääl ega tehnika mulle kunagi eriti meeldinud. Tema eriomane kiire vibrato teeb ta hääle muidugi omamoodi unikaalseks, aga minu jaoks on see üsna häiriv. Mõned head aastad tagasi “Maskiballis” kõlas see ausalt öeldes pigem juba nagu tremolo. Tuli see nüüd teistsugusest stiilist või millestki muust, aga seekord peaaegu ei häirinud. Elizabethi roll on väga keeruline nii vokaaltehnilises kui dramaatilises mõttes, sest laulja hääles peab kogu aeg kajastuma ka sisemine raev ja viha ning ooperi lõpustseen (katkend) on üks nõudlikemaid ja dramaatilisemaid bel canto ooperites.
Tenor Matthew Polenzani oli tehniliselt tasemel, aga kuigi ta suudab lüürilise elegantsiga oma hääles emotsioone päris hästi edasi anda (näiteks katkend cabalettast “Bagnato il sen di lagrime”), siis ei ole ta siiski suurem asi näitleja ning hetkedel, kus ta parajasti laulma ei pea, tuiab ta laval ringi üsna heitunud ja segaduses olekuga.
Suurepärase rollid tegid ka metsosopran Elīna Garanča oma väga jõulise, samas heliseva tooni ja tumedapoolse tämbriga ning bariton Mariusz Kwiecień (katkend II vaatuse duetist “All’ambascia ond’io mi struggo”), kes kõlas küll kohati talle ebatüüpiliselt veidi raskelt, ent samas andis väga veenvalt edasi Nottinghami krahvi kahte poolust traagilise karakteri ning omakorda reetjana. Minu jaoks domineerisid need kaks Radvanovsky ja Polenzani üle.
David McVicari ajastutruu lavastus ei riivanud silma ega orkester Maurizio Benini taktikepi all kõrva. Mulle meeldis.

Naadipirukas

300 g pärmi-lehttainast
50 g noort naati
2 muna
250 g hapukoort
100 g riivjuustu
soola, pipart
seesamiseemneid

Vooderda tainaga 35×10 cm piklik  või 20 cm läbimõõduga ümmargune pirukavorm. Kalla naadilehtedele (kasuta noori, veel kergelt krussis lehti) kuum vesi, lase paar minutit seista, kurna, pigista naat kuivaks ning vajadusel haki peenemaks.
Klopi munad lahti, sega hapukoorega, maitsesta soola ja pipraga.
Puista pool riivitud juustust tainale, jaota peale naat, Vala peale hapukoore-munasegu, lisa teine pool juustust ning puista peale seesamiseemned.
Küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit.
Sama pirukat saab teha ka noorte nõgeselehtedega.

“Madama Butterfly” ja šokolaadiglasuuriga kihiline küpsis

Ooperijuttu pole enam mitu kuud rääkinud. Aga selle vea parandame viivitamata, sest laupäeval oli ettekandel Giacomo Puccini meistriteos “Madama Butterfly”, ooper, mis esietendusel 1904. aastal välja vilistati, kuid millest pärast helilooja tehtud parandusi sai üks kõigi aegade populaarsemaid oopereid, mis siiani kuulub kõigi ooperiteatrite standardrepertuaari.
Minu jaoks on “Madama Butterfly” tegelikult üks kurvemaid oopereid. Mitte lõpplahenduse tõttu, reedetakse ja armastuse pärast surrakse ju praktiliselt igas muusikalises draamas, ent “Madama Butterfly” kogu traagika peitub teises vaatuses. Absoluutselt kõik teavad, et Cio-Cio-sani lootus on täiesti asjatu – ning samamoodi näeme seda meie vaatajatena – aga naise kõrvad jäävad igasugusele veenmisele kurdiks. Ta ei kaota kõige kiuste hetkekski usku Pinkertoni ning ootab – kannatlikult ja väärikalt. Ja noh, eks meid puudutab kõige enam ikka see, millele on võimalik vaadata läbi isikliku kogemuse prisma ning ma lihtsalt juhtun ühest oma eluperioodist teadma, mida tähendab ootamine, küllap sellepärast ongi just see aspekt alatiseks tähenduslik.
Kogu selle sõgeda lootusetu lootuse finaaliks on muidugi kuulus aaria “Un bel di vedremo”, minu jaoks isiklikult aga veelgi rohkem stseen, kus Pinkertoni laev on tõepoolest Nagasaki sadamasse saabunud ning Butterfly loeb nime “Abraham Lincoln” – see on see koht, kus isegi minusugustel, kes varjavad ennast paadunud küüniku maski taha, on klimp kurgus.
Sellele järgneb kuulus sõnadeta koor, mille abil Puccini liitis teise ja kolmanda vaatuse ning mis on üks kogu ooperiloomingu liigutavamaid stseene, milles Cio-Cio-san istub ja valvab läbi terve öö, oodates Pinkertoni, kelle laeva on ta näinud sadamasse saabumas, teadmata või uskumata veel, et mitte tema juurde pole mees naasnud, vaid on tulnud koos oma abikaasaga, et viia kaasa enda ja Butterfly poeg.

Kristīne Opolais, Roberto Alagna, Maria Zifchak, Dwayne Croft

Peaosi laulsid laupäeval Läti sopran Kristīne Opolais (Butterfly), tenor Roberto Alagna (Pinkerton), metsosopran Maria Zifchak (Suzuki) ja bariton Dwayne Croft (Sharpless).
Opolaisil on väga väljendusrikas hääl, mistõttu kõlab see kõige paremini just pehmelt lauldes, samas pole tal reeglina  ka tehnilisi probleeme (kui välja arvata üks kuuldav registrivahetus esimeses vaatuses), nii et kõik oli väga nauditav. Ka pole talle näitlejana midagi ette heita, ehkki Butterfly olemus pole ka dramaatiliselt väga lihtsalt tabatav – Opolaisile sobis paremini teise vaatuse tugevam ja küpsem Butterfly, esimeses vaatuses oli tema 15-aastane süütu geiša veidi vähem veenev, tema interpretatsioonis poleks sugugi raske ette kujutada ka võimukat ja jäist Turandoti samanimelisest Hiina-ainelisest ooperist.
Mis puutub “Madama Butterfly” ilmselt kuulsaimasse numbrisse, aariasse “Un bel di vedremo”, siis selles jääb etaloniks ikkagi Montserrat Caballé, kuna ma aga tema esitusele olen juba viidanud, olgu siinkohal ära toodud teine ikoon, Renata Tebaldi.

Pinkerton pole Puccini tüüpiline tenoriroll ning ausalt öeldes on see isegi tenorirollide tavapärase standardi kohaselt kaunis üheülbaline osa. Oma lihtsat elufilosoofiat – rännata ja nautida – tutvustab ta esimese vaatuse aarias “Dovunque al mondo” (mille juhtmotiiv on pärit USA hümnist) ning järgnenud duetis “Amore o grillo” Sharplessiga.
Hoopiski kibedamat tõdemust koos tema jaoks ootamatu kurbuse ja nostalgiaga pakub Pinkerton kolmanda vaatuse aarias “Addio fiorito asil” ning siin jääb vaataja otsustada, kas Pinkerton tõesti leiab, et ta enda armastus Butterfly vastu tähendas talle siiski rohkemat kui ajutist abielu lõbu ning kas tema kahetsus oma tegude pärast on sügav ja siiras. Siin laulab seda aariat Plácido Domingo.

Mis puutub Roberto Alagnasse, siis ei ole ta kunagi kuulunud mu lemmiktenorite hulka. Seda isegi mitte niivõrd vokaali tõttu, kuivõrd seetõttu, et ta ei suuda ka laval hetkekski unustada, milline staar ta on. Aastatega on käitumine siiski paranenud, nii et rusikat viibutades lavalt lahkumist ja duetipartneri üksi jätmist ta enam ei harrasta, nagu ka ooperiteatrite ähvardamist lepingute ülesütlemisega, viidates oma niigi silmapaistvale karjäärile.
Heakene küll, kuu aega tagasi etendunud Puccini “Manon Lescaut” järel olin täiesti valmis osa oma varasematest sõnadest tagasi võtma, sest Jonas Kaufmanni asendanud ja kahe kuuga täiesti uue rolli ära õppinud Alagna jättis üllatavalt hea mulje. Muidugi, ta hääleaparaadil on põhimõtteliselt ainult üks käik – forte – mistõttu pea kogu väljendusrikkus kipub kaotsi minema, aga des Grieux’ rollis see suisa sobis, Pinkertoni puhul jäi mu jaoks siiski midagi puudu. Või polnud lihtsalt parim päev. Või on ta Pinkertoni rolli jaoks juba pisut liiga vana.
Ustava teenijanna Suzukina tegi igati hea esituse Maria Zifchak, ning mõistliku ja heasüdamliku konsuli Sharplessina (kelle hooleks jätab vastutust vältiv Pinkerton kogu musta töö) astus üles Dwayne Croft (vokaalselt tasemel, dramaatiliselt kuidagi jäik).
Mõlemat neist olen samas, Anthony Minghella lavastuses seitse aastat tagasi näinud (Butterfly osas oli toona Patricia Racette ning Pinkertoni laulis Marcello Giordani). Võimalik, et keskendusin tookord rohkem vokaalile, igal juhul leidsin lavastusest seekord hulga uusi nüansse ning lavastust läbivad jaapani nukuteatri motiivid tundusid nüüd kõik täiesti õigel kohal olevat (nt Butterfly ja Pinkertoni pojana kasutati lapse asemel nukku koos musta riietatud nukujuhi ja abilistega).
Kindlasti saaks veelgi paremini. Aga oli väga hea. Ja ilus. Ja kurb. Mida sa, hing, veel ühelt ooperilt tahad.  (★★★★☆)

Šokolaadiglasuuriga kihiline küpsis

240 g võid
240 g toortatrajahu või nisujahu
175 g suhkrut
6 muna

vahele u 500 g pohlamoosi
glasuuriks 200 g tumedat šokolaadi + 3 sl vahukoort või toiduõli

Taina jaoks vahusta toasoe või suhkruga vahuks, lisa jahu, seejärel munad ja sega, kuni saad ühtlase taina. Jaota saadud tainas kolmele ahjuplaadile (30×40 cm) ja aja spaatliga ühtlaselt laiali. Küpseta põhjasid 200-kraadises ahjus 8-10 minutit.
Lase jahtuda ning lõika pooleks, nii et saad 6 poole ahjuplaadi suurust tainaplaati.
Määri põhjade vahele õhuke kiht pohlamoosi. Sulata šokolaad veevannil, sega juurde koor või toiduõli ning kata kook pealt glasuuriga. Lase üleöö külmas seista ning lõika väikesteks tükkideks.