“Madama Butterfly” ja šokolaadiglasuuriga kihiline küpsis

Ooperijuttu pole enam mitu kuud rääkinud. Aga selle vea parandame viivitamata, sest laupäeval oli ettekandel Giacomo Puccini meistriteos “Madama Butterfly”, ooper, mis esietendusel 1904. aastal välja vilistati, kuid millest pärast helilooja tehtud parandusi sai üks kõigi aegade populaarsemaid oopereid, mis siiani kuulub kõigi ooperiteatrite standardrepertuaari.
Minu jaoks on “Madama Butterfly” tegelikult üks kurvemaid oopereid. Mitte lõpplahenduse tõttu, reedetakse ja armastuse pärast surrakse ju praktiliselt igas muusikalises draamas, ent “Madama Butterfly” kogu traagika peitub teises vaatuses. Absoluutselt kõik teavad, et Cio-Cio-sani lootus on täiesti asjatu – ning samamoodi näeme seda meie vaatajatena – aga naise kõrvad jäävad igasugusele veenmisele kurdiks. Ta ei kaota kõige kiuste hetkekski usku Pinkertoni ning ootab – kannatlikult ja väärikalt. Ja noh, eks meid puudutab kõige enam ikka see, millele on võimalik vaadata läbi isikliku kogemuse prisma ning ma lihtsalt juhtun ühest oma eluperioodist teadma, mida tähendab ootamine, küllap sellepärast ongi just see aspekt alatiseks tähenduslik.
Kogu selle sõgeda lootusetu lootuse finaaliks on muidugi kuulus aaria “Un bel di vedremo”, minu jaoks isiklikult aga veelgi rohkem stseen, kus Pinkertoni laev on tõepoolest Nagasaki sadamasse saabunud ning Butterfly loeb nime “Abraham Lincoln” – see on see koht, kus isegi minusugustel, kes varjavad ennast paadunud küüniku maski taha, on klimp kurgus.
Sellele järgneb kuulus sõnadeta koor, mille abil Puccini liitis teise ja kolmanda vaatuse ning mis on üks kogu ooperiloomingu liigutavamaid stseene, milles Cio-Cio-san istub ja valvab läbi terve öö, oodates Pinkertoni, kelle laeva on ta näinud sadamasse saabumas, teadmata või uskumata veel, et mitte tema juurde pole mees naasnud, vaid on tulnud koos oma abikaasaga, et viia kaasa enda ja Butterfly poeg.

Kristīne Opolais, Roberto Alagna, Maria Zifchak, Dwayne Croft

Kristīne Opolais, Roberto Alagna, Maria Zifchak, Dwayne Croft

Peaosi laulsid laupäeval Läti sopran Kristīne Opolais (Butterfly), tenor Roberto Alagna (Pinkerton), metsosopran Maria Zifchak (Suzuki) ja bariton Dwayne Croft (Sharpless).
Opolaisil on väga väljendusrikas hääl, mistõttu kõlab see kõige paremini just pehmelt lauldes, samas pole tal reeglina  ka tehnilisi probleeme (kui välja arvata üks kuuldav registrivahetus esimeses vaatuses), nii et kõik oli väga nauditav. Ka pole talle näitlejana midagi ette heita, ehkki Butterfly olemus pole ka dramaatiliselt väga lihtsalt tabatav – Opolaisile sobis paremini teise vaatuse tugevam ja küpsem Butterfly, esimeses vaatuses oli tema 15-aastane süütu geiša veidi vähem veenev, tema interpretatsioonis poleks sugugi raske ette kujutada ka võimukat ja jäist Turandoti samanimelisest Hiina-ainelisest ooperist.
Mis puutub “Madama Butterfly” ilmselt kuulsaimasse numbrisse, aariasse “Un bel di vedremo”, siis selles jääb etaloniks ikkagi Montserrat Caballé, kuna ma aga tema esitusele olen juba viidanud, olgu siinkohal ära toodud teine ikoon, Renata Tebaldi.

Pinkerton pole Puccini tüüpiline tenoriroll ning ausalt öeldes on see isegi tenorirollide tavapärase standardi kohaselt kaunis üheülbaline osa. Oma lihtsat elufilosoofiat – rännata ja nautida – tutvustab ta esimese vaatuse aarias “Dovunque al mondo” (mille juhtmotiiv on pärit USA hümnist) ning järgnenud duetis “Amore o grillo” Sharplessiga.
Hoopiski kibedamat tõdemust koos tema jaoks ootamatu kurbuse ja nostalgiaga pakub Pinkerton kolmanda vaatuse aarias “Addio fiorito asil” ning siin jääb vaataja otsustada, kas Pinkerton tõesti leiab, et ta enda armastus Butterfly vastu tähendas talle siiski rohkemat kui ajutist abielu lõbu ning kas tema kahetsus oma tegude pärast on sügav ja siiras. Siin laulab seda aariat Plácido Domingo.

Mis puutub Roberto Alagnasse, siis ei ole ta kunagi kuulunud mu lemmiktenorite hulka. Seda isegi mitte niivõrd vokaali tõttu, kuivõrd seetõttu, et ta ei suuda ka laval hetkekski unustada, milline staar ta on. Aastatega on käitumine siiski paranenud, nii et rusikat viibutades lavalt lahkumist ja duetipartneri üksi jätmist ta enam ei harrasta, nagu ka ooperiteatrite ähvardamist lepingute ülesütlemisega, viidates oma niigi silmapaistvale karjäärile.
Heakene küll, kuu aega tagasi etendunud Puccini “Manon Lescaut” järel olin täiesti valmis osa oma varasematest sõnadest tagasi võtma, sest Jonas Kaufmanni asendanud ja kahe kuuga täiesti uue rolli ära õppinud Alagna jättis üllatavalt hea mulje. Muidugi, ta hääleaparaadil on põhimõtteliselt ainult üks käik – forte – mistõttu pea kogu väljendusrikkus kipub kaotsi minema, aga des Grieux’ rollis see suisa sobis, Pinkertoni puhul jäi mu jaoks siiski midagi puudu. Või polnud lihtsalt parim päev. Või on ta Pinkertoni rolli jaoks juba pisut liiga vana.
Ustava teenijanna Suzukina tegi igati hea esituse Maria Zifchak, ning mõistliku ja heasüdamliku konsuli Sharplessina (kelle hooleks jätab vastutust vältiv Pinkerton kogu musta töö) astus üles Dwayne Croft (vokaalselt tasemel, dramaatiliselt kuidagi jäik).
Mõlemat neist olen samas, Anthony Minghella lavastuses seitse aastat tagasi näinud (Butterfly osas oli toona Patricia Racette ning Pinkertoni laulis Marcello Giordani). Võimalik, et keskendusin tookord rohkem vokaalile, igal juhul leidsin lavastusest seekord hulga uusi nüansse ning lavastust läbivad jaapani nukuteatri motiivid tundusid nüüd kõik täiesti õigel kohal olevat (nt Butterfly ja Pinkertoni pojana kasutati lapse asemel nukku koos musta riietatud nukujuhi ja abilistega).
Kindlasti saaks veelgi paremini. Aga oli väga hea. Ja ilus. Ja kurb. Mida sa, hing, veel ühelt ooperilt tahad.  (★★★★☆)

Kihiline küpsis

Šokolaadiglasuuriga kihiline küpsis

240 g võid
240 g toortatrajahu või nisujahu
175 g suhkrut
6 muna

vahele u 500 g pohlamoosi
glasuuriks 200 g tumedat šokolaadi + 3 sl vahukoort või toiduõli

Kihiline küpsis

Taina jaoks vahusta toasoe või suhkruga vahuks, lisa jahu, seejärel munad ja sega, kuni saad ühtlase taina. Jaota saadud tainas kolmele ahjuplaadile (30×40 cm) ja aja spaatliga ühtlaselt laiali. Küpseta põhjasid 200-kraadises ahjus 8-10 minutit.
Lase jahtuda ning lõika pooleks, nii et saad 6 poole ahjuplaadi suurust tainaplaati.
Määri põhjade vahele õhuke kiht pohlamoosi. Sulata šokolaad veevannil, sega juurde koor või toiduõli ning kata kook pealt glasuuriga. Lase üleöö külmas seista ning lõika väikesteks tükkideks.

Kihiline küpsis

Advertisements

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s