Oh, kuulake! Kui süüdatakse tähti laotuses, siis tähendab, neid kellelgi on tarvis?*

Ma ei olegi vist massilisest pealiskaudsusest ja keskendumisraskustest nii puutumata, kui ise arvan. Mul ei ole küll erilisi probleeme pika lineaarse teksti lugemisega, aga mul on probleem kirjutamiseks keskendumisega.
Ma olen alati kirjutanud pigem niipidi, et kõigepealt on kusagil olemas aimdus meeleolust või mõttest, mida tahan oma tekstiga edasi anda, ning alles seejärel tulevad sõnad. Praegu on aimdused alles, aga sõnu enamasti ei tule ning tähelepanu läheb kergesti uitama.

Teiselt poolt on jällegi tunne, et peaks rohkem kirjutama, kuna mul on tõsine suhtlemisvaegus. Suhtlemise all pean ma siin silmas peamiselt seda, kui kaks inimest peavad dialoogi, see tähendab, et mõlemad saavad rääkida sellest, mis väljendamist vajab; sel ajal, kui üks räägib, teine kuulab ja mõtleb kaasa; ja eelistatavalt ei käi jutt ainult igapäevastest teemadest.

Ma pole kunagi päriselt aru saanud, kuidas kuulamine saab nii võimatult keeruline olla, nagu ta paljude jaoks tihtipeale näib olevat. Sest enamasti inimesed ei kuula, isegi siis, kui nad enda meelest seda teevad ning dialoog on dialoog ainult näiliselt, sest paljudel juhtudel on meie tähelepanu tegelikult mujal või tegeleme kuulates endiselt iseendaga, oodates pausi, et saaks rääkima hakata oma kogemusest, mis halvemal juhul on hoopis teisest ooperist (näiteks igapäevaelus väga tavaline “dialoog”, kus kõneleja ütleb näiteks, et ta ei saanud ettekannet õigeks ajaks valmis, vestluspartner aga teatab selle peale, et ta peab autoga teenindusse minema).
Pisut paremal juhul räägime küll oma kogemusest kõnealusel teemal (eeltoodud näidet jätkates ütleme näiteks, et “mina sain oma aruande seekord õigel ajal valmis”), aga sellelgi juhul ei ole tegelikult tegemist teise inimese aktiivse kuulamisega, kuna kasutame ise rääkima hakates kohe võimalust jutt endale viia.

Kolmas võimalus mitte kuulata on hakata rääkijale palumata nõuandeid jagama, eelmise näite põhjal oleks selleks näiteks kasutud soovitused, et oleks pidanud varem alustama vmt. Esiteks pole meilt nõuannet palutud ja teiseks ei tea me konteksti, võib-olla kõneleja alustaski varem, aga põhjus peitus hoopis milleski muus.
Sellega seostub ka mitte-empaatiline ja pealiskaudne kuulamine, mispuhul me kas hakkame kõneleja jaoks olulist pisendama (tekitades sellega temas tunde, et ka tema ei ole oluline, temaga on midagi valesti või tema mõtted ja emotsioonid on ebaadekvaatsed) või vastame mõne trafaretse pseudofilosoofilise tarkuseteraga, mis tegelikult mitte midagi ei tähenda (à la “kõik on millekski hea”, “mis ei tapa, teeb tugevaks”, “mõtle positiivselt” jne) ja annab pigem edasi sõnumit, et meil on ükskõik, me ei taha tegelikult ei kuulata ega mõista ning parem oleks see vestlus kaelast ära saada.
Ma ise olen eluaegsekutselise kuulajana kõiki neid variante (peale uusvaimsete klišeede) muidugi ka mingil määral kasutama hakanud, sest oma jutuga sisse sõitmine paistab sageli olevat ainus võimalus üldse kunagi ka minu jaoks olulisest rääkida (teine võimalus oleks laskuda passiiv-agressiivsesse keegi-minust-ega-mu-mõtetest-ei-hooli-vaikimisse, aga see ei too soovitud tulemust ammugi), muidu suunduvad kõik dialoogi arendamise katsed teise inimese probleemide kuulamisse ning minu vastuvõtu- ja empaatiavõimel on siiski piirid. Viimasel ajal kitsamad kui varem.

Niisiis – kuulamine.

Ära kuulamine on inimestele väga oluline, aga enamasti ei oota nad sugugi mitte oma probleemide lahendamist, nõuandeid ega seisukohti, kas kuulaja arvamus nende omaga ühtib või mitte. Nad tahavad rääkida, nii et see jutt päriselt teise inimeseni jõuaks, mitte ei jääks tühjades traatides monoloogina kajama, kuni kellegi kõrva jõudmata hääbub. Niisiis lihtsustatult öeldes on selle taga inimliku kontakti soov – soov tunda, et sind mõistetakse ja aktsepteeritakse, sind ei püüta muuta ega su muret pisendada, samas ei peeta sind abituks, vaid usutakse sinu suutlikkusse probleem lahendada.
Siinpuhul on muidugi täiesti omaette teema elukutselised halajad ja kroonilised negativistid, kes aastate kaupa oma emotsionaalse saasta kuulajate kaela kallavad, ilma mingi nähtava püüdluseta oma probleemide lahendamiseks midagigi ette võtta, seesugune tüüp, kelle elu on alati kõige raskem, ei anna reeglina suhtluses omalt poolt midagi vastu ning kurnab vaese empaatilise kuulaja lõpuks täiesti läbi. Nende kuulamise kohta järgnev jutt ei kehti.

Kui te nüüd ootate selle peale pikka instruktsiooni teemal, milline peaks olema aktiivne empaatiline kuulamine, siis seda ei tule. Sest selle võib eelneva põhjal kergesti tuletada.
Küllap kõige olulisem – hoia oma tähelepanu rääkijal, ära mõtle oma mõtteid, ära koosta mõttes vastust.
Kinnita verbaalselt või mitteverbaalselt (silmside ja kehakeele abil), et sa tahad kuulata ning kõneleja võib oma juttu jätkata.
Ole empaatiline – püüa mõista, mida see jutt rääkijale sisuliselt ja emotsionaalselt tähendab, ära ütle, et see pole midagi või et sul on palju hullem.
Ole samas neutraalne – pole vaja hakata kohe oma seisukohti avaldama, püüda veenda kõnelejat arvamust muutma, hakata hinnanguid andma, võtta tema räägitavat isiklikult, eeldada, et sinult oodatakse mingit aktiivset tegutsemist või teise inimese probleemi ära lahendamist.
Ole kannatlik – ära katkesta rääkijat; ära eelda, et tead juba niigi, mida ta järgmiseks ütleb; ära muuda teemat; ära ole enesekeskne.
Tähelepanelik kuulaja saab aru, millal kuulata vaikselt ja passiivselt ning anda rääkijale aega ja ruumi oma mõtete väljendamiseks, millal aga rakendada aktiivset kuulamist – julgustada, anda tagasisidet, sõnastada kuuldut ümber, küsida täpsustavaid küsimusi.
Ja lõpuks – võib-olla on hoopis see kõige olulisem – jälgi, et sa alati ja kõigi ärakuulajaks ei muutuks, vaid ka ise ära kuulatud saaks.
Ongi põhimõtteliselt kogu tarkus.

[Kerisite kohe postituse lõppu, et retsepti ja pilti leida, jah?
Kahju, ikaldus.
Otsustasin loobuda toidublogi imiteerimisest, olingi juba formaadi ohvriks muutunud.
Tegelikult ei meeldi mulle üldse süüa teha. Küpsetada küll, aga nagu kunagi üks asjast täiesti õigesti aru saanud meeskodanik tähendas: sa ei tee ju süüa, sa teed kooki.
Muus osas ta mind siiski nii hästi ei tundnud, nagu näis. Aga see pole tänane teema.]

Muusika: Jäääär “Viimane tramm”

*V. Majakovski “Kuulake!”

Advertisements

6 responses to “Oh, kuulake! Kui süüdatakse tähti laotuses, siis tähendab, neid kellelgi on tarvis?*

  1. Lihtsalt paitab silma!

  2. Loen ja mõtlen – küll on hea, et keegi on osanud kirja panna selle, mis mul ammu mõttes. Tänudega ja ikka uusi postitusi oodates,
    Toidutegu lugeja

    • Polegi midagi lisada, kõik täiesti õige. Punktid 1,4, 6 ja 9 on mu meelest eriti olulised.
      Rääkimisest kavatsen edaspidi veel eraldi kirjutada,

  3. Imeline! Ma pean nüüd küll FB tänama, et uudistevoos su lugu ette tuli. Ma olen kogu aeg mõelnud, et mu suhtlusega on midagi valesti. Ja nüüd sinu postitust lugedes sain aru, mis ja miks on valesti. Aitäh! Püüan ennast muuta.

  4. Pingback: Räägi mulle ajast, räägi mulle ruumist* | Toidutegu

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s