Monthly Archives: juuni 2016

Üksik hunt ja positiivne mõtlemine

Ma küsin teilt, millal muutus elementaarne viisakus millekski eriliseks? Sattusin nimelt hiljuti kuskil nägema väidet, nagu näitaks asjaolu, et kui oma telefoniekraani vahtimise asemel mees kuulab sind, kui sa räägid, siis on ta sinust tõsiselt sisse võetud. Fantastika. Ja kui maha ei sülita ja enne suudlemist sigareti suust võtab, siis on muidugi tegemist härrasmehega?

(See oli soojenduseks.)

Täna öeldi mulle, et ma olla päikeseline inimene. Ei, seda ma ei ole, aga näib olevat praktiliselt võimatu sellest kuvandist vabaneda, kui osa inimesi on otsustanud sind sellisena näha ja ignoreerida kõike muud, mida sa teed või ütled. Ja siis on veel üks osa, kes ignoreerivad sind tükkis täiega, senikaua, kuni neil midagi vaja on. Aga minu valmidus alati poolele teel vastu tulla või pigem päris kohale minna, on praktiliselt ära kulunud, sestap ei näe ma teatud suhete hingitsemas hoidmisel enam mitte mingisugust mõtet. Karja niiviisi nagunii ei moodustu ja võib-olla polegi vaja – üksiku hundina võib ka täiesti talutavalt hakkama saada. Ehk ainult aeg-ajalt mõne teise üksiku hundiga koos kuu poole uluda. Või siiski mitte, sest šampanjat joonuna on ju ikkagi raske üksi jääda?
Sest ma olen väsinud ja üleüldse veel ainult pooleldi funktsioneeriv, aga loomulikult ei maksa eeldada, et need, kelle jaoks sa oled alati olemas olnud, kunagi samaga vastaks. Roni ise oma aukudest välja! Mida ma teengi, aga erinevalt varasemast võin ma edaspidi keelduda teistele nende mülgastesse järele hüppamast või isegi kätt ulatamast. Uppuja päästmine on lõppude lõpuks siiski uppuja enda asi.
Ja ma palun siinkohal mitte hakata diagnoosi panema või rääkima sellest, kuidas me tõmbame ligi endale sarnaseid inimesi – see kõlas nüüd muidugi ülbelt jah, aga see on ka üks järeldusi, millele olen viimasel ajal jõudnud, et tuleb palju, väga palju rohkem välja öelda ja elada, siis saab ehk selgeks, et ma ei ole 24/7 kena inimene koos linnulaulu, lillede ja liblikatega.
Pole ka mõtet soovitada tegeleda spordi ja joogaga, toituda tervislikult ja mõelda positiivselt (ma teen seda kõike). Mida ma muidugi ei tee, on piisavalt magamine, aga see praktika on aastakümnete pikkune, pigem süvenev ja üldkokkuvõttes välja kannatatav.
Ma olen väsinud pidevast töötamisest; väsinud murest lähedase inimese pärast, mis on tunduvalt hullem kui iseendaga toime tulemine; väsinud pealiskaudsest lobast ja eriti veel pealiskaudsest negatiivsest lobast; väsinud enda surumisest vormi, kuhu ma nagunii mitte kunagi sobima ei hakka; väsinud puudutuste ja paide (mitte otseses tähenduses) puudusest. Minu asi on olla tugev, aga kogutud ärritus ja ahastus ei taha mu sisse enam hästi ära mahtuda.

(Nüüd jõuan sinna, kuhu ma tegelikult kavatsesin jõuda.)

See positiivne mõtlemine, vaat see on omaette teema. Mina mõistan selle all elutervet mõtlemist, üldjoontes optimistlikku hoiakut, parajas koguses (enese)irooniat ja muidugi kuulub selle juurde loomulikuna aeg-ajalt veidi ülereageerimist ja emotsionaalsust. Ent mulle näib, et viimasel ajal kiputakse eluterveks ellusuhtumiseks pidama pigem pseudovaimset õõnsate mullikeste ajamist.
Ei, ma saan aru küll, et neis juttudes on teatavat tõde ja mõistan ka seda, miks inimesed neist mõnesugust tuge ja äratundmist leiavad ning tunnistan sedagi, et aeg-ajalt on hädatarvilik meelde tuletada rõõmu ja tänutunde vajalikkust.
Asi on lihtsalt selles, et kogu see vahule klopitud klišeede hulk pöördub lõpuks oma eesmärgi vastu ning selle asemel, et anda elujaatavat inspiratsiooni, hakkab tekitama süütunnet inimeseks olemise kogemuse pärast.
Teate ju küll neid avaldusi, mida sotsiaalmeedias päikeseloojangupiltide taustal jagatakse ja kirjatükke, mida reeglina kirjutavad noored naised, kes on omaenda napist elukogemusest üritanud tuletada üldistava elutõe?
No vaat, ma ei taha, et mulle üritatakse pidevalt pähe määrida positiivsemat, õnnelikumat, vaimsemat ellusuhtumist.
Ma olen inimene ja ei kavatse selle pärast end süüdi tunda.
Ma ei suuda olla kogu aeg rõõmus ja õnnelik. Ma olen vahel ka kurb ja mõnikord nii vihane, et kägistaks kellegi ära. Ja ka üdini õnnetu ja täiesti ebaõiglane võin ma olla.
Ma ei suuda alati igas viimses elujuhtumis õppimispotentsiaaliga võimalust näha. Ma võin vahel täiest kõrist karjuda, et elu on alatu tõbras.
Ma ei suuda pidevalt olla teadlik, et mõni inimene on mulle vastumeelne, kuna temas on mingi omadus, mille olemasolu iseendas ma ei taha tunnistada. Mõni inimene lihtsalt ei meeldi mulle. Punkt. Ka mina ei meeldi paljudele inimestele.
Ma ei jaksa alati olla teadlik ja tänulik. Ma tahan vahel veiniklaasi juures kurta selle üle, mida mul ei ole, ja tunda, et mind mõistetakse.
Ma ei taha kuulda, et mulle peab aina piisama iseenda (armastamise)st, väline pole oluline, välise tunnustuse ja tähelepanu soovimine on vale. Unustage ära.
Igaühe inimeseks olemise kogemus on unikaalne koos kogu oma ebatäiuse ja ebaloogilisusega.  Küsimus pole mitte selles, kuidas olla kogu aeg lõpmatult positiivne ja iga ehe emotsioon lehtedest paljaks raoks analüüsida. Elu ei võlgne meile midagi, elu on, nagu ta parajasti on ja küsimus on hoopis selles, kuidas kõige selle juures sisemiselt tasakaalukaks jääda.

Muusika: Jüri Aarma “Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat”

Advertisements