Olen juba tükk aga kibelenud seda postitust kirjutama, aga ühel või teisel põhjusel pole peale märksõnade midagi paberile saanud. Aga õnneks kahjuks ei jäta fb teavitamata mitte millestki, mida keegi su sõpradest eales laikinud on, nii et kui siis prokrastinatsiooni eesmärgil igasuguseid linke järgida, võib sattuda sootuks teise universumisse (põhimõtteliselt sõna otseses tähenduses).
Nohja nii ma sattusingi mingile üllitisele, mis ei olnud muidugi esimene omataoliste hulgas, kuid tuletas mulle meelde, et olen juba mõnda aega tahtnud sel teemal sõna võtta.
Linki ma ei pane, sest kuna mina seda juba lugesin, siis teie ei pea seda tegema, aga lühidalt öeldes oli taas kord tegemist äärmiselt valgustusliku kirjatükiga “Naised kui meeste hoidjad” (häire!), millest saime teada järgmist:
“Kui leiad õige inimese ja oled harmoonilises suhtes, siis tundub söögi valmistamine, kodu koristamine ja mehe eest hoolitsemine naise kõige nauditavam tegevus.”
Jah, see on üks artikkel ja üks lõik, aga ma usun, et te teate seda stiili küll, mis heietab sellest, kuidas “süda saab üles soojendatud naiselike õrnade puudutuste, hoolitsuse ja armastusega, siis toimib kõik iseenesest. Siis ei tundu mehe jaoks raske isegi vastutus pere eest hoolitseda. Kui mehe vajadused on täidetud, ta on armastatud ja hoitud saab õnnelik olla ka naine. See on maagiline energia vahetus teineteise vahel läbi mille saavad olla õnnelikud kaks inimest, kelle ümber toimib elu kergelt ja ilma takistusteta.”
(Puuduvaid kirjavahemärke ma ei hakanud ka ise lisama.)
Kogu sedasorti jutt meenutab mingit äraspidist šariaadiseadust ja selle peale ma küsin, et milleks üldse need sada viiskümmend aastat naiste õiguste eest võitlemist, kui uusvaimse liikumise käigus saadavad naised i s e ennast esoteerilisse sousti uputatud retoorikaga tagasi kööki ja sokke pesema, kinnistades jätkuvalt arusaama patriarhaalsest suhtest, nüüd aga juba uusvaimse energeetikaga glasuuritult.
Mul tõusevad karvad turri iga kord, kui ma kuulen pajatusi teemal, kuidas oma naiselikkusega kontaktis olevale naisele on mehe eest hoolitsemine maailma kõige loomulikum tegevus. Mis kuradi sajandil me elame ja kas ei oleks juba aeg lõpetada suhte eest kogu vastutuse veeretamine naisele või tema puudulikule kontaktile oma naiseliku energiaga või midagi sarnast.
Mina ilmselgelt ei ole oma naiselikkusega kontaktis, sest ma ei ole maniakaalset hoolitsemisvajadust endast veel üles leidnud, koristamist ma vihkan üle kõige maailmas, süüa vaaritada mulle üldiselt ei meeldi ja oma mehe särke triikima ei hakka. Samuti on minust mööda läinud see vana kooli tarkus, et mehe riietuse võimalike puudujääkide pärast peaks m u l kuidagi potentsiaalselt piinlik hakkama. Eks loomulikult üks õige ja h o o l i t s e v naine ei laseks oma mehel vale värvi sokkide või viltuse lipsusõlmega ringi käia, kui too nimetet puudusi ise oluliseks pidama ei peaks.
Kui ma kedagi armastan, siis olen loomulikult igas mõttes toetav ja lojaalne, aga ma olen partner, intellektuaalses, emotsionaalses, seksuaalses ja majanduslikus mõttes, mitte ema või teenindav personal.
Mulle on see ikka sügavalt arusaamatuks jäänud, miks peaks mul suhtekaaslasena tarvis minema täiskasvanud last, kelle eest hoolitseda. Andestust, kõik esoteerikud, aga minust ei saa hoolitsevat naist (= oma meest karjatavat näägutavat tädi), kes tuletab mehele meelde, et too peaks juuksurisse või arsti juurde minema; ostab kokku boksereid ja särke ning triigib neid; õpetab, mida peaks (mitte) tegema, tundma või seljas kandma ja millal magama minema ning lõpuks hakkab pidevalt mehe eest mitmuse esimeses pöördes rääkima (meile meeldib, meile ei meeldi jne). Veelgi hullemal juhul hakkab tunduma, nagu jutt käiks vastsündinust või äärmisel juhul lemmikloomast (“ta mul sööb nii vähe”).
Ja siis muidugi see kodutööde teema. Kuigi on inimesi, kellele meeldib koristada või nõusid pesta, siis üldjoontes on ilmselt kõik nõus, et pigem on tegemist siiski ebameeldivate kohustustega, mida lihtsalt tuleb täita. Ja nüüd tulete väitma, et kõige selle sooritamine on justnimelt naisele eriliselt loomuomane, meeldiv ja kogunisti kaasa sündinud tegevus, mida ta ilmtingimata suisa n a u t i m a peab, sest ta ju ometigi teeb seda armastatud mehe heaks?
Süüa teeb see, kellel on parajasti aega. Või see, kellele väga meeldib. Või tehakse kordamööda. Või veel mingit kümnendat moodi. Aga ma ei näe mingit põhjust, miks peaks juhul, kui mõlemad käivad ühtmoodi tööl, olema söögitegemine vaikimisi ja endastmõistetavaks peetult naise ülesanne, kusjuures pärast on igaühel siiski õigus õiendada, et supp on paks või vedel, sibulat on liiga vähe või karrit liiga palju. Minul on selles küsimuses selge seisukoht – kui sa just ei ole selle toidu eest maksnud (ehk sa ei ole mõnes toidukohas), siis kas tee ise või ära targuta.
Ja teiselt poolt ei kannata ma ka ise absoluutselt ülehoolitsemist, see tekitab mus tunde, nagu mind peetaks mõnevõrra alaarenenuks. Ma olen täiesti vastutusvõimeline täiskasvanud inimene ja mehel pole mingit vajadust käituda lapsevanemana. Toon lihtsa näite – kui elukaaslane peab vajalikuks teile meelde tuletada, et te peate magama minema, kuna hommikul on vaja vara tõusta, siis keegi võib olla leiab selles hoolimist ja armastust, mina näen selles ahistavat ülehoolitsemist. Mis mõttes sa tuled mulle ütlema, et ma pean magama minema, sa ei ole mu ema! Küllap ma tean isegi, millal täpselt ma pean tõusma ja et mul võib tulla raske päev, kui ma piisavalt magada ei saa, aga ilmselt olen ma sellesse puutuvaks riskianalüüsiks ja tagajärgedega silmitsi seismiseks täiesti ise suuteline.
Siia sobib lisada mu ammune semantilis-lingvistiline teooria sellest, et ‘elukaaslane’ on tegelikult tunduvalt ilusam sõna kui ‘abikaasa’, sest esimene tähendab seda, et sul on kaaslane, partner in crime, kui soovite, kellega koos on elu lihtsalt lihtsam ja lõbusam, teine aga justkui viitab nimelt abistamisele, hoolitsemisele ja mingile puudujäägile.
Ja ma võin oma jutuga veel kaugemale ka minna – liigse armastuse ja hoolitsusega lämmatamine on pikemas perspektiivis suhteliselt piinarikas viis suhte karidele juhtimiseks, kuna tegemist on ülimaks isetuseks maskeeritud isekusega, mis selle objektil pikapeale enam üldse hingata ei lase, samal ajal aga muudab teema käsitlemise keeruliseks, ilma et ohver ennast täieliku tänamatu tõprana tundma ei hakkaks ja hoolitsev pool üdini ei solvuks. Aga see muidugi viib jutu juba (kaas)sõltuvuse lahkamiseni ja see pole mu tänase jutu teema.
Eks inimesed on erinevad muidugi ja sõltub, mis keeles kellegi armastus räägib. Minu jaoks on armastus jagamatu tähelepanu ja ühine kvaliteetaeg, kellegi teise jaoks ilmselt teeni(nda)mine, kellelgi kolmanda jaoks kingitused jne. Oluline on ilmsesti see, et kokku satuks sarnaste vaadetega inimesed, kes neid küsimusi ühtemoodi mõistavad.
Nii et kui kellelegi meeldib hirmsasti hoolitseda ja teenindada, siis lasku käia, aga ärge tulge mulle ütlema, et pealkirjas nimetatud filosoofia on midagi, mis peab mulle kaasa sündinud olema ja et mees on mingi abitu ja vastutusvõimetu olend, kes vajab ööpäevaringset hoolitsust ning eelkõige muidugi k o r r a l i k k u naist, kes vastutab tema riietuse, toidulaua ja tervise eest.
Ja veel ärge tulge mulle hiljem kurtma, kuidas mees ei saa iseseisvalt mitte millegagi hakkama, sureb külmkapi kõrvale nälga ja teid kodutöödes üldse ei aita. Kes teil käskis talle suhte alguses võileiba suhu toppida ja putru voodisse tassida.
Toidutegu 