Monthly Archives: juuli 2016

Kui naine armastab meest, kõik tööd teeb ära ta eest

Olen juba tükk aga kibelenud seda postitust kirjutama, aga ühel või teisel põhjusel pole peale märksõnade midagi paberile saanud. Aga õnneks kahjuks ei jäta fb teavitamata mitte millestki, mida keegi su sõpradest eales laikinud on, nii et kui siis prokrastinatsiooni eesmärgil igasuguseid linke järgida, võib sattuda sootuks teise universumisse (põhimõtteliselt sõna otseses tähenduses).
Nohja nii ma sattusingi mingile üllitisele, mis ei olnud muidugi esimene omataoliste hulgas, kuid tuletas mulle meelde, et olen juba mõnda aega tahtnud sel teemal sõna võtta.
Linki ma ei pane, sest kuna mina seda juba lugesin, siis teie ei pea seda tegema, aga lühidalt öeldes oli taas kord tegemist äärmiselt valgustusliku kirjatükiga “Naised kui meeste hoidjad” (häire!), millest saime teada järgmist:

“Kui leiad õige inimese ja oled harmoonilises suhtes, siis tundub söögi valmistamine, kodu koristamine ja mehe eest hoolitsemine naise kõige nauditavam tegevus.”

Jah, see on üks artikkel ja üks lõik, aga ma usun, et te teate seda stiili küll, mis heietab sellest, kuidas “süda saab üles soojendatud naiselike õrnade puudutuste, hoolitsuse ja armastusega, siis toimib kõik iseenesest. Siis ei tundu mehe jaoks raske isegi vastutus pere eest hoolitseda. Kui mehe vajadused on täidetud, ta on armastatud ja hoitud saab õnnelik olla ka naine. See on maagiline energia vahetus teineteise vahel läbi mille saavad olla õnnelikud kaks inimest, kelle ümber toimib elu kergelt ja ilma takistusteta.”
(Puuduvaid kirjavahemärke ma ei hakanud ka ise lisama.)

Kogu sedasorti jutt meenutab mingit äraspidist šariaadiseadust ja selle peale ma küsin, et milleks üldse need sada viiskümmend aastat naiste õiguste eest võitlemist, kui uusvaimse liikumise käigus saadavad naised i s e ennast esoteerilisse sousti uputatud retoorikaga tagasi kööki ja sokke pesema, kinnistades jätkuvalt arusaama patriarhaalsest suhtest, nüüd aga juba uusvaimse energeetikaga glasuuritult.
Mul tõusevad karvad turri iga kord, kui ma kuulen pajatusi teemal, kuidas oma naiselikkusega kontaktis olevale naisele on mehe eest hoolitsemine maailma kõige loomulikum tegevus. Mis kuradi sajandil me elame ja kas ei oleks juba aeg lõpetada suhte eest kogu vastutuse veeretamine naisele või tema puudulikule kontaktile oma naiseliku energiaga või midagi sarnast.
Mina ilmselgelt ei ole oma naiselikkusega kontaktis, sest ma ei ole maniakaalset hoolitsemisvajadust endast veel üles leidnud, koristamist ma vihkan üle kõige maailmas, süüa vaaritada mulle üldiselt ei meeldi ja oma mehe särke triikima ei hakka. Samuti on minust mööda läinud see vana kooli tarkus, et mehe riietuse võimalike puudujääkide pärast peaks m u l kuidagi potentsiaalselt piinlik hakkama. Eks loomulikult üks õige ja h o o l i t s e v naine ei laseks oma mehel vale värvi sokkide või viltuse lipsusõlmega ringi käia, kui too nimetet puudusi ise oluliseks pidama ei peaks.

Kui ma kedagi armastan, siis olen loomulikult igas mõttes toetav ja lojaalne, aga ma olen partner, intellektuaalses, emotsionaalses, seksuaalses ja majanduslikus mõttes, mitte ema või teenindav personal.
Mulle on see ikka sügavalt arusaamatuks jäänud, miks peaks mul suhtekaaslasena tarvis minema täiskasvanud last, kelle eest hoolitseda. Andestust, kõik esoteerikud, aga minust ei saa hoolitsevat naist (= oma meest karjatavat näägutavat tädi), kes tuletab mehele meelde, et too peaks juuksurisse või arsti juurde minema; ostab kokku boksereid ja särke ning triigib neid; õpetab, mida peaks (mitte) tegema, tundma või seljas kandma ja millal magama minema ning lõpuks hakkab pidevalt mehe eest mitmuse esimeses pöördes rääkima (meile meeldib, meile ei meeldi jne). Veelgi hullemal juhul hakkab tunduma, nagu jutt käiks vastsündinust või äärmisel juhul lemmikloomast (“ta mul sööb nii vähe”).

Ja siis muidugi see kodutööde teema. Kuigi on inimesi, kellele meeldib koristada või nõusid pesta, siis üldjoontes on ilmselt kõik nõus, et pigem on tegemist siiski ebameeldivate kohustustega, mida lihtsalt tuleb täita. Ja nüüd tulete väitma, et kõige selle sooritamine on justnimelt naisele eriliselt loomuomane, meeldiv ja kogunisti kaasa sündinud tegevus, mida ta ilmtingimata suisa n a u t i m a peab, sest ta ju ometigi teeb seda armastatud mehe heaks?
Süüa teeb see, kellel on parajasti aega. Või see, kellele väga meeldib. Või tehakse kordamööda. Või veel mingit kümnendat moodi. Aga ma ei näe mingit põhjust, miks peaks juhul, kui mõlemad käivad ühtmoodi tööl, olema söögitegemine vaikimisi ja endastmõistetavaks peetult naise ülesanne, kusjuures pärast on igaühel siiski õigus õiendada, et supp on paks või vedel, sibulat on liiga vähe või karrit liiga palju. Minul on selles küsimuses selge seisukoht – kui sa just ei ole selle toidu eest maksnud (ehk sa ei ole mõnes toidukohas), siis kas tee ise või ära targuta.

Ja teiselt poolt ei kannata ma ka ise absoluutselt ülehoolitsemist, see tekitab mus tunde, nagu mind peetaks mõnevõrra alaarenenuks. Ma olen täiesti vastutusvõimeline täiskasvanud inimene ja mehel pole mingit vajadust käituda lapsevanemana. Toon lihtsa näite – kui elukaaslane peab vajalikuks teile meelde tuletada, et te peate magama minema, kuna hommikul on vaja vara tõusta, siis keegi võib olla leiab selles hoolimist ja armastust, mina näen selles ahistavat ülehoolitsemist. Mis mõttes sa tuled mulle ütlema, et ma pean magama minema, sa ei ole mu ema! Küllap ma tean isegi, millal täpselt ma pean tõusma ja et mul võib tulla raske päev, kui ma piisavalt magada ei saa, aga ilmselt olen ma sellesse puutuvaks riskianalüüsiks ja tagajärgedega silmitsi seismiseks täiesti ise suuteline.
Siia sobib lisada mu ammune semantilis-lingvistiline teooria sellest, et ‘elukaaslane’ on tegelikult tunduvalt ilusam sõna kui ‘abikaasa’, sest esimene tähendab seda, et sul on kaaslane, partner in crime, kui soovite, kellega koos on elu lihtsalt lihtsam ja lõbusam, teine aga justkui viitab nimelt abistamisele, hoolitsemisele ja mingile puudujäägile.
Ja ma võin oma jutuga veel kaugemale ka minna – liigse armastuse ja hoolitsusega lämmatamine on pikemas perspektiivis suhteliselt piinarikas viis suhte karidele juhtimiseks, kuna tegemist on ülimaks isetuseks maskeeritud isekusega, mis selle objektil pikapeale enam üldse hingata ei lase, samal ajal aga muudab teema käsitlemise keeruliseks, ilma et ohver ennast täieliku tänamatu tõprana tundma ei hakkaks ja hoolitsev pool üdini ei solvuks. Aga see muidugi viib jutu juba (kaas)sõltuvuse lahkamiseni ja see pole mu tänase jutu teema.

Eks inimesed on erinevad muidugi ja sõltub, mis keeles kellegi armastus räägib. Minu jaoks on armastus jagamatu tähelepanu ja ühine kvaliteetaeg, kellegi teise jaoks ilmselt teeni(nda)mine, kellelgi kolmanda jaoks kingitused jne. Oluline on ilmsesti see, et kokku satuks sarnaste vaadetega inimesed, kes neid küsimusi ühtemoodi mõistavad.
Nii et kui kellelegi meeldib hirmsasti hoolitseda ja teenindada, siis lasku käia, aga ärge tulge mulle ütlema, et pealkirjas nimetatud filosoofia on midagi, mis peab mulle kaasa sündinud olema ja et mees on mingi abitu ja vastutusvõimetu olend, kes vajab ööpäevaringset hoolitsust ning eelkõige muidugi k o r r a l i k k u naist, kes vastutab tema riietuse, toidulaua ja tervise eest.
Ja veel ärge tulge mulle hiljem kurtma, kuidas mees ei saa iseseisvalt mitte millegagi hakkama, sureb külmkapi kõrvale nälga ja teid kodutöödes üldse ei aita. Kes teil käskis talle suhte alguses võileiba suhu toppida ja putru voodisse tassida.

Me armastame ooperit! 6. osa – duetid

Arvasite juba, et nüüd on ooperipostitustega ühel pool? No õnneks selles valdkonnas materjali jagub ning kui sooloesitused said üle vaadatud, siis siirdume aga duettide (ning hiljem loodetavasti ka ülejäänud ansamblite, kooride ja avamängude) juurde.
Ma püüan teha esiteks kokkuvõtlikult ja teiseks anda kõigile võrdselt sõna, vastasel juhul võiks ju teha ka täiesti eraldi postituse näiteks  soprani ja tenori duettidest, sest loomulikult on ooperižanr ka selles osas neile kõige heldem (ja minu arust on need duetid reeglina jällegi kõige igavamad). Ja esitajaid valida on siinpuhul mul ka veelgi keerulisem, sest ei ole ju olemas piisavalt salvestusi kahest suurepärasest solistist duetti laulmas, tuleb leppida sellega, kui ükski on esmaklassiline.

Alustagem naishääl+meeshääl duettidest ning ehk ühest tuntuimast ooperiduetist üleüldse, sest kes siis ei teaks surematut käeandmise kutset – olge lahked, Zerlina ja don Giovanni duett “La ci darem le mano” Mozarti ooperist “Don Giovanni”. Ja kuigi ma eelistaks siin duetti Cecilia Bartoli – Bryn Terfel, lepime hetkel variandiga, kus nimetatud ooperi põhimõtteliselt ainsa armastusdueti esitavad sopran Hei-Kyung Hong ja bass-bariton Bryn Terfel.
Muusikaliselt on see pala suhteliselt lihtne ja lüüriline, aga väga meeldejääv, ning kujutab õrnuse ja jõulisuse kombinatsiooniga vokaalset illustratsiooni sellele, mismoodi on don Giovannil õnnestunud tuhandeid naisi võrgutada. Zerlina vastab oktavi võrra kõrgemalt ning väljendab oma segadust (vorrei, e non vorrei…).

Üks minu enda lemmikduette on Rigoletto ja Gilda duett “Si, vendetta” Verdi ooperist “Rigoletto”, üks ooperiloomingu jõulisemaid kättemaksustseene. Esitavad bariton Željko Lučić ja sopran Diana Damrau. Salvestus on pärit Lääne-Euroopas tavapärasest psühhedeelsest lavastusest, seepärast pöörakem rohkem tähelepanu esmasklassilisele vokaalile.
Selles dueti puhul pole midagi hullemat kui bariton, kes ei suuda teha nägu, et tal on tõsi taga, sest siin peab väljenduma jõuline viha, mis koguneb juba eelneva dueti “Tutte le feste al tempio” vältel ning kulmineerub raevuka kättemaksuihaga. Ja mulle ikka hirmsasti meeldib see, kuidas Lučići lüürilise värvinguga hääl neid emotsioone väljendab. Gilda hääl on selles duetis pisut vähemoluline, mistõttu meenutab see pala mulle tegelikult rohkem cabalettat kui duetti.

Arvukatest soprani ja tenori duettidest on kahtlemata üks tuntumaid Violetta ja Alfredo duett “Un di felice eterea” Verdi ooperist “La Traviata”, laulavad sopran Anna Netrebko ja tenor Rolando Villazón. Nojaa, ma tean küll, et selles ooperis on veel kuulsamaid duette (joogilaulule “Libiamo ne lieti calici” vihjan muidugi), aga kas selles ooperis on üldse midagi, mis poleks kuulus.
Selles kergelt valsivormilises duetis taipab Violetta Alfredo kiindumuse sügavust ning väljendab samas oma huvipuudust üksnes sõpruse pakkumisega. Dueti muusikaline peateema läbib peaaegu tervet ooperit.

Taas üks mu isiklikke lemmikuid on Manrico ja Azucena duett “Mal reggendo all’aspro assalto” Verdi ooperist “Trubaduur”, esitavad tenor Luciano Pavarotti ja metsosopran Dolora Zajick.
See ei ole vast nii tuntud duett kui teised siin nimetatud, aga meeldib mulle väga. sest Verdi annab siin suurepärastele lauljatele küllaga võimalusi. Tavapäraselt tõuseb siin esile tenor, ent tegelikult tasub isegi rohkem tähelepanu pöörata metsosopranile, sest tegelikult peaks siinpuhul stseeni jõulisemalt valitsema naishääl.

Edasi kahe meeshääle duettide juurde. Taas üks populaarsemaid ooperiduette üleüldse on Zurga ja Nadiri duett “Au fond du temple saint” Bizet’ ooperist “Pärlipüüdjad”, siin esitavad seda bariton Dmitri Hvorostovski ja tenor Jonas Kaufmann.
Selle dueti pärast võiks “Pärlipüüdjaid” pidadagi nö ühe hiti ooperiks, millest on kahju, sest unikaalse värvinguga viisirikast muusikat on terve see ooper täis. Duett on aga ülipopulaarne ja meeldejääv, ehkki vokaalselt mitte kuigi keeruline, ning dueti peateema läbib tervet ooperit (või oleneb, kuidas võtta, võib-olla on see ooperi peateema, mis duetis kõlab?).

Üks minu isiklikke lemmikuid tenori ja baritoni duettide hulgast on Almaviva ja Figaro lustakas duett ” All’idea di quell metallo” Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja”, siin esitavad seda tenor Juan Diego Flórez ja bariton Adrian Eröd.
Nagu koomilisele ooperile kohane, on see duett näiliselt lihtne ja lõbus, ehkki tegelikult vokaalselt kaunis keeruline, nõudes Rossinile omaselt kergust ja liikuvust koos bravuurika elegantsiga. Adrian Eröd on minu jaoks suhteliselt tundmatu laulja, ent Almaviva osas on Juan Diego Flórez tavapäraselt kõrgel tasemel.

Kolmas hea näide baritoni ja tenori duetist on Don Carlo ja Rodrigo duett “Dio che nell’alma infondere” Verdi ooperist “Don Carlo”, esitavad tenor Roberto Alagna ja bariton Simon Keenlyside. Mitte parim variant loomulikult, sest Alagna fänn ei ole ma hoopiski mitte, Keenlyside’i oma küll, aga ta on lüüriline bariton ja seega üldsegi mitte esimene valik Verdi baritonirollidesse. Aga see siin ei ole otseselt sugugi paha.

Baritoni ja bassi dueti näiteks olgu Malatesta ja don Pasquale keeleväänajalik duett “Cheti, cheti immatinente” Donizetti ooperist “Don Pasquale”, esitavad Mariusz Kwiecień ja John del Carlo.
Üks Itaalia opera buffa nauditavamaid ja sädelevamaid numbreid, mille kohta kehtib sama, mis sai Rossini puhul esile toodud – petlik lihtsus, aga eks see räägib üldjuhul lauljate tasemest, kui suudetakse ka tehniliselt rasket partiid esitades jätta mulje, nagu oleks tegemist mingi lihtsa ja lõbusa veiderdamisega. Minu meelest on see koomilise ooperi puhul erakordselt võluv.

Kahe naisehääle duettidest on kindlasti üks tuntumaid ja ka kontsertpalana populaarsemaid Giulietta ja Nicklausse duett “Belle nuit, ô nuit d’amour” (tuntud ka kui lihtsalt barkarool) Offenbachi ooperist “Hoffmanni lood”, esitavad sopran Anna Netrebko ja metsosopran Elīna Garanča.
Tegemist on siin võrgutava barkarooliga (Veneetsia gondoljeeride laul või selles stiilis komponeeritud pala) armastuse rõõmudest.

Peaaegu sama tuntud on ka Lakmé ja Mallika duett “Sous le dôme épais” (“Flower song”) Delibes’ ooperist “Lakme”, samuti Anna Netrebko ja Elīna Garanča esituses.
Põhimõtteliselt on ka see barkarool ning oma meloodilisuse tõttu samuti armastatud kontserdipala.

 

Maasika-rabarberišarlott

Kirjutaks kah vahepeal jälle. Pealegi oli külmkapis veel üks vinho verde, mida keegi polegi imekombel ära joonud. Peale selle oli külmkapis rääsunud või. Mis tähendab seda, et kooki ei ole siin majas nii ammu tehtud, et isegi või on halvaks läinud. Ent see pole mitte ainus anomaalia.
Inimesest, kes alati suutis end natuke veel rohkem tagant sundida, on saanud inimene, kes pole isegi veel alustanud mõnd tööd, mille tähtaeg oli juba nädal tagasi. Õnneks olen ma liiga väsinud, et selle pärast tohutusse täiendavasse stressi sattuda. Ma olen juba hommikul üles ärgates väsinud. Aga vahet pole. Murdumist ei saa endale nagunii lubada, sest kui kedagi pole, kes pärast jalule aitaks, siis oleks kukkumine lihtsalt asjata energiakulu. Ja no üldiselt on ikka veel lihtsam mõni nali visata.

Vahepeal aset leidnud inimeste jälgimise tulemusena võib väita, et märkamisvõimetuses inimesi süüdistada ei saa, küll aga selles, et see tähelepanu on selektiivne – seda pannakse tähele vabalt, mil moel su käitumine nende suhtes muutunud on. Aga seda, et selle muutuse taga võib olla nende enda käitumine, vaat selles suhtes ollakse pimedusega löödud. Ja kuidas sa seletaksidki midagi, mille jaoks sul ei ole õigeid sõnu. Kui võib-olla isegi ühist keelt pole enam olemas. Sest siis ei ole küsimus enam mingis üksikus väikeses ja tähtsusetus episoodis, vaid ka neis eelmistes kokku, mis kõik olid väikesed ja tähtsusetud. Aga neid sai kokku palju ja sulg murdis lõpuks kaameli selgroo.

Moraalinurgake – mõtlesin siin vahepeal nendele isikutele, kes jutlustavad esiteks tänutunde teemal ja teiseks sellest, kuidas soovida välist tähelepanu ja tunnustust on vale, sest kõik mida me vajame, on otse loomulikult meis endis olemas – need inimesed lähevad oma teooriatega vastuollu. Ma nimelt arvan, et isikud, kes suurejooneliselt räägivad, et neil ei ole teiste tuge ja tähelepanu vaja, saavad seda niigi, ilma et nad seda üldse spetsiaalselt tähele paneks. Nii et ma soovitan järele vaadata, kas te äkki ei ole midagi ega kedagi oma elus täiesti endastmõistetavaks pidama hakanud.
Sest lojaalsus, toetus, samal poolel olemine (mitte ajada segi samal arvamusel olemisega), huvi ja tähelepanu ei ole mitte endastmõistetavad ja peaksid olema vastastikused, vastasel juhul hakkab üks pool piisava aja möödudes tundma, et teda ei märgata, hinnata ega armastata. Ja pärast seda, kui ta on teile kõigepealt veel mitu võimalust andnud, jõuab ta lõpuks vältimatule järeldusele, et ei võlgne teile õigupoolest mitte midagi. Ja siis lõpuks saate aru, mis tunne on, kui hapnikukraan kinni keeratakse. Või siis ka mitte.

Tagasi selle juurde, mida ma ei jaksa ja ei taha. Ma ei taha ka süüa teha ja isegi veel vähem tahan seda sööki pildistada. Nii et siia tuleb üks ajakirjas ilmunud retsept. Teisalt peaks siiski kooki tegema, sest punased sõstrad on valmis. Juuli alguses! See tähendab, et talv on tulekul – nendele, kes sellest  fraasist aru saavad, ütleb midagi ilmselt ka see muusika:
Ramin Djawadi “Light of the Seven” sarjast “Troonide mäng”. (Ei saa lisamata jätta, et põhiliselt on muidugi oluline raamatut lugeda, aga sari on siiski ka võimas. Tahaks öelda ‘eepiline’, aga ei ütle, sest see on nimetet sarja kontekstis ilmselgelt üleekspluateeritud.)

Nii et siis kook. Maasikaid ilmselt veidike on veel ja küllap kõlbab see jaanipäevajärgne rabarber ka süüa. Või hakake sügavkülmast järgmise aasta varusid kulutama. (Mis tuletab jällegi meelde, et lisaks kõigele muule, mis on tegemata, ei ole mul ka rabarberit sügavkülmas.)

Šarlott

Maasika-rabarberišarlott

Biskviit:
4 muna
125 g suhkrut
80 g tärklist
70 g nisujahu

Rabarberimoos:
700 g rabarberit
1 dl suhkrut
2 tl kaneeli

Täidis:
200 g kohupiima
3 dl vahukoort
100 g suhkrut
400 g maasikaid
5 želatiinilehte

Šarlott

Keeda kõigepealt rabarberist, suhkrust ja kaneelist moos ning lase sellel jahtuda.
Vahusta toasoojad munad suhkruga tihedaks ühtlaseks vahuks (umbes 7-8 minutit mikseri täisvõimsusel), sõelu peale omavahel segatud kuivained. Sega ettevaatlikult alt üles liigutustega segamini, vala küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, aja noaga laiali ning küpseta 225-kraadises ahjus 5-7 minutit, kuni biskviit hakkab plaadiservadest lahti lööma.
Kummuta valmis biskviit teisele küpsetuspaberilehele, lase veidi jahtuda, kata rabarberimoosiga, keera pikemast servast rulli, paki küpsetuspaberisse ning pane paariks tunniks külmkappi. Lõika seejärel rullbiskviit viiludeks ja vooderda nendega u 1,5-liitrine toiduõliga määritud või toidukilega vooderdatud kauss.
Sega kohupiim suhkruga, lisa tükeldatud maasikad. Lahusta 5 minutit külmas vees paisunud želatiinilehed vähese kuuma veega ja nirista želatiinilahus kohupiimasegusse. Vahusta koor ning lisa tarduma hakkavale kohupiimasegule. Vala täidis vormi ja lase üleöö külmkapis tarduda.
Kummuta tort vormist serveerimisalusele ja kaunista maasikatega.

Šarlott

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed juuninumbris.