Kui naine armastab meest, kõik tööd teeb ära ta eest

Olen juba tükk aga kibelenud seda postitust kirjutama, aga ühel või teisel põhjusel pole peale märksõnade midagi paberile saanud. Aga õnneks kahjuks ei jäta fb teavitamata mitte millestki, mida keegi su sõpradest eales laikinud on, nii et kui siis prokrastinatsiooni eesmärgil igasuguseid linke järgida, võib sattuda sootuks teise universumisse (põhimõtteliselt sõna otseses tähenduses).
Nohja nii ma sattusingi mingile üllitisele, mis ei olnud muidugi esimene omataoliste hulgas, kuid tuletas mulle meelde, et olen juba mõnda aega tahtnud sel teemal sõna võtta.
Linki ma ei pane, sest kuna mina seda juba lugesin, siis teie ei pea seda tegema, aga lühidalt öeldes oli taas kord tegemist äärmiselt valgustusliku kirjatükiga “Naised kui meeste hoidjad” (häire!), millest saime teada järgmist:

“Kui leiad õige inimese ja oled harmoonilises suhtes, siis tundub söögi valmistamine, kodu koristamine ja mehe eest hoolitsemine naise kõige nauditavam tegevus.”

Jah, see on üks artikkel ja üks lõik, aga ma usun, et te teate seda stiili küll, mis heietab sellest, kuidas “süda saab üles soojendatud naiselike õrnade puudutuste, hoolitsuse ja armastusega, siis toimib kõik iseenesest. Siis ei tundu mehe jaoks raske isegi vastutus pere eest hoolitseda. Kui mehe vajadused on täidetud, ta on armastatud ja hoitud saab õnnelik olla ka naine. See on maagiline energia vahetus teineteise vahel läbi mille saavad olla õnnelikud kaks inimest, kelle ümber toimib elu kergelt ja ilma takistusteta.”
(Puuduvaid kirjavahemärke ma ei hakanud ka ise lisama.)

Kogu sedasorti jutt meenutab mingit äraspidist šariaadiseadust ja selle peale ma küsin, et milleks üldse need sada viiskümmend aastat naiste õiguste eest võitlemist, kui uusvaimse liikumise käigus saadavad naised i s e ennast esoteerilisse sousti uputatud retoorikaga tagasi kööki ja sokke pesema, kinnistades jätkuvalt arusaama patriarhaalsest suhtest, nüüd aga juba uusvaimse energeetikaga glasuuritult.
Mul tõusevad karvad turri iga kord, kui ma kuulen pajatusi teemal, kuidas oma naiselikkusega kontaktis olevale naisele on mehe eest hoolitsemine maailma kõige loomulikum tegevus. Mis kuradi sajandil me elame ja kas ei oleks juba aeg lõpetada suhte eest kogu vastutuse veeretamine naisele või tema puudulikule kontaktile oma naiseliku energiaga või midagi sarnast.
Mina ilmselgelt ei ole oma naiselikkusega kontaktis, sest ma ei ole maniakaalset hoolitsemisvajadust endast veel üles leidnud, koristamist ma vihkan üle kõige maailmas, süüa vaaritada mulle üldiselt ei meeldi ja oma mehe särke triikima ei hakka. Samuti on minust mööda läinud see vana kooli tarkus, et mehe riietuse võimalike puudujääkide pärast peaks m u l kuidagi potentsiaalselt piinlik hakkama. Eks loomulikult üks õige ja h o o l i t s e v naine ei laseks oma mehel vale värvi sokkide või viltuse lipsusõlmega ringi käia, kui too nimetet puudusi ise oluliseks pidama ei peaks.

Kui ma kedagi armastan, siis olen loomulikult igas mõttes toetav ja lojaalne, aga ma olen partner, intellektuaalses, emotsionaalses, seksuaalses ja majanduslikus mõttes, mitte ema või teenindav personal.
Mulle on see ikka sügavalt arusaamatuks jäänud, miks peaks mul suhtekaaslasena tarvis minema täiskasvanud last, kelle eest hoolitseda. Andestust, kõik esoteerikud, aga minust ei saa hoolitsevat naist (= oma meest karjatavat näägutavat tädi), kes tuletab mehele meelde, et too peaks juuksurisse või arsti juurde minema; ostab kokku boksereid ja särke ning triigib neid; õpetab, mida peaks (mitte) tegema, tundma või seljas kandma ja millal magama minema ning lõpuks hakkab pidevalt mehe eest mitmuse esimeses pöördes rääkima (meile meeldib, meile ei meeldi jne). Veelgi hullemal juhul hakkab tunduma, nagu jutt käiks vastsündinust või äärmisel juhul lemmikloomast (“ta mul sööb nii vähe”).

Ja siis muidugi see kodutööde teema. Kuigi on inimesi, kellele meeldib koristada või nõusid pesta, siis üldjoontes on ilmselt kõik nõus, et pigem on tegemist siiski ebameeldivate kohustustega, mida lihtsalt tuleb täita. Ja nüüd tulete väitma, et kõige selle sooritamine on justnimelt naisele eriliselt loomuomane, meeldiv ja kogunisti kaasa sündinud tegevus, mida ta ilmtingimata suisa n a u t i m a peab, sest ta ju ometigi teeb seda armastatud mehe heaks?
Süüa teeb see, kellel on parajasti aega. Või see, kellele väga meeldib. Või tehakse kordamööda. Või veel mingit kümnendat moodi. Aga ma ei näe mingit põhjust, miks peaks juhul, kui mõlemad käivad ühtmoodi tööl, olema söögitegemine vaikimisi ja endastmõistetavaks peetult naise ülesanne, kusjuures pärast on igaühel siiski õigus õiendada, et supp on paks või vedel, sibulat on liiga vähe või karrit liiga palju. Minul on selles küsimuses selge seisukoht – kui sa just ei ole selle toidu eest maksnud (ehk sa ei ole mõnes toidukohas), siis kas tee ise või ära targuta.

Ja teiselt poolt ei kannata ma ka ise absoluutselt ülehoolitsemist, see tekitab mus tunde, nagu mind peetaks mõnevõrra alaarenenuks. Ma olen täiesti vastutusvõimeline täiskasvanud inimene ja mehel pole mingit vajadust käituda lapsevanemana. Toon lihtsa näite – kui elukaaslane peab vajalikuks teile meelde tuletada, et te peate magama minema, kuna hommikul on vaja vara tõusta, siis keegi võib olla leiab selles hoolimist ja armastust, mina näen selles ahistavat ülehoolitsemist. Mis mõttes sa tuled mulle ütlema, et ma pean magama minema, sa ei ole mu ema! Küllap ma tean isegi, millal täpselt ma pean tõusma ja et mul võib tulla raske päev, kui ma piisavalt magada ei saa, aga ilmselt olen ma sellesse puutuvaks riskianalüüsiks ja tagajärgedega silmitsi seismiseks täiesti ise suuteline.
Siia sobib lisada mu ammune semantilis-lingvistiline teooria sellest, et ‘elukaaslane’ on tegelikult tunduvalt ilusam sõna kui ‘abikaasa’, sest esimene tähendab seda, et sul on kaaslane, partner in crime, kui soovite, kellega koos on elu lihtsalt lihtsam ja lõbusam, teine aga justkui viitab nimelt abistamisele, hoolitsemisele ja mingile puudujäägile.
Ja ma võin oma jutuga veel kaugemale ka minna – liigse armastuse ja hoolitsusega lämmatamine on pikemas perspektiivis suhteliselt piinarikas viis suhte karidele juhtimiseks, kuna tegemist on ülimaks isetuseks maskeeritud isekusega, mis selle objektil pikapeale enam üldse hingata ei lase, samal ajal aga muudab teema käsitlemise keeruliseks, ilma et ohver ennast täieliku tänamatu tõprana tundma ei hakkaks ja hoolitsev pool üdini ei solvuks. Aga see muidugi viib jutu juba (kaas)sõltuvuse lahkamiseni ja see pole mu tänase jutu teema.

Eks inimesed on erinevad muidugi ja sõltub, mis keeles kellegi armastus räägib. Minu jaoks on armastus jagamatu tähelepanu ja ühine kvaliteetaeg, kellegi teise jaoks ilmselt teeni(nda)mine, kellelgi kolmanda jaoks kingitused jne. Oluline on ilmsesti see, et kokku satuks sarnaste vaadetega inimesed, kes neid küsimusi ühtemoodi mõistavad.
Nii et kui kellelegi meeldib hirmsasti hoolitseda ja teenindada, siis lasku käia, aga ärge tulge mulle ütlema, et pealkirjas nimetatud filosoofia on midagi, mis peab mulle kaasa sündinud olema ja et mees on mingi abitu ja vastutusvõimetu olend, kes vajab ööpäevaringset hoolitsust ning eelkõige muidugi k o r r a l i k k u naist, kes vastutab tema riietuse, toidulaua ja tervise eest.
Ja veel ärge tulge mulle hiljem kurtma, kuidas mees ei saa iseseisvalt mitte millegagi hakkama, sureb külmkapi kõrvale nälga ja teid kodutöödes üldse ei aita. Kes teil käskis talle suhte alguses võileiba suhu toppida ja putru voodisse tassida.

Advertisements

12 responses to “Kui naine armastab meest, kõik tööd teeb ära ta eest

  1. Selline suhe/suhtlus, mida siin kirjeldad, ei ajaks mind närvi ainuüksi taolises suhtes olles (kui ma oleks mees või suhtes sellise mehega, kes seda eeldab… aga selliste eeldustega mehega ma suhtesse ilmselt ei astugi – vähemalt seni ei ole astunud :)), vaid ka seda kõrvalt vaadates. Muidugi, kui asjaosalisi ei tunneks, siis ilmselt jääkski lihtsalt mulje, et mees on pisut abitu/ohmu/mittesuutlik ja naisterahvas võibolla üldse tema ema, sest selline inimene ei saakski ju üksi/iseseisvalt seltskonnas olla. 🙂
    Taoline käitumine aga oleks tõesti väga ahistav. Kuulsin ühelt (nais)tuttavalt lugu, et pärast lahkuminekut eelmisest (mees)partnerist, kes temast lõpuks enam hoolinud, sai ta täiesti vastupidise eksemplari. Sellise, kes isegi vetsuskäimist liiga pikaks lahusolekuks pidas ja ukse taga kobistamas käis, et kas kõik on korras, kaua läheb jne. Võeh.
    Ja sellised tüübid on meie kõrval olemas… jäljed on ilmselt nagu inimesel.

    • Minu arvates on sedasorti ahistava hoolimise taga tegelikult kohutav kontrollivajadus, usaldamatus ja armukadedus – mõni neist, kõik korraga või kuidagi kombineerituna ning selline altruismiks maskeeritud egoism tekitab mus tahtmise otsekohe vastassuunas jooksu panna. Samamoodi ka see, kui keegi hakkaks minult sellist hoolitsust ootama ning nähes selliseid paare, kes on justkui nabanööri kaudu ühendatud, hakkab justkui kurb ja piinlik, sest hea näide täiskasvanud inimeste vahelisest sidemest ei peaks siiski meenutama ema ja lapse suhet.

  2. Need on nagu minu mõtted! Peamiselt tulevad mulle need pähe, kui ma püüan aru saada, mis sajand (või hea küll – kümnend hetkel on). Ega asjata ei võrdle mõned naised kaasat lapsega (mul ju kodus 3 last, st 2 last + mees). Kuigi need naised ilmselt just ei fänna mehe teenimist, võtavad nad seda kui paratamatust ja oma kohust.
    Ilmselt on igas tutvusringkonnas selliseid paare, aga ega kedagi muud olegi süüdistada, kui iseennast, et selline monstrum sai kasvatatud – kuni selline armastus sõna otseses mõttes ahistavaks ei muutu, ei loobu keegi sellest vabatahtlikult. Sest kas pole mugav, kui sul on tasuta teenija.

    • Selles seisnebki asja kurbloolisus – et sugugi mitte mees ei eelda alati sellist hoolitsust ja teenindamist, vaid naised ise näevad selles kas oma kohust või siis hakatakse mingis tohutus hoolitsemistuhinas suhte alguses niiviisi toimima ja katsu siis pärast pidama saada, kui kõik on muutunud endastmõistetavaks.
      Seda enam on kurjast taolised kirjatükid, mis jätkuvalt põlistavad suhtumist, nagu eksisteeriks naine ainult mehe eest hoolitsemiseks ning justnimelt see tegevus annaks tema elule tõelise sisu ja mõtte.

  3. Tänasest Arterist tasub lugeda intervjuud Sandra Jõgevaga, kes polegi kokku puutunud standardmõtlejatega (e selliste naistega, kes liiguvad vaid trajektooril Kinder-Kirche-Küche ning meestega, kes ootavad, et neid teenindataks). Uskumatu!
    Aga ta peab vist pigem silmas, et OMA suhetes, mitte üleüldse, sest kuidas ta saakski seda kasvõi kõrvalt mitte näinud olla – mul on tunne, et nad on kõikjal! Peaaegu nagu hetkel pokemonid.
    Igatahes tore lugemine ja tervistav suhtumine (nii sinul kui Sandral).

  4. Kui on tegemist mehega, kes sellist nn teenindamist nõuab või sellega rahul on, siis tuleb vaadata tema ema poole. Tean vähemalt ühte sellist ema, kes oma 30+ poegadele endiselt trussikuid ja muid riideesemeid ostab, nende eest poes käib, süüa teeb jne. Sealjuures rõhutab ka teistele, et just naine on see, kes peaks peres “pehmete” asjade eest hoolitsema, selle alla käib “pesu eest hoolitsemine” nagu ta ise ütleb, söögitegemine, koristamine. Ehk siis kõik need asjad, milleks naine “loodud” on.

    • Selles olen ma ühel nõul, et selline suhtumine tuleneb emast. Aga see on ikka natuke ilgeltveider, kui emps oma täiskasvanud pojale trussaare ostab. Muahahahaaaaa.
      Aga mina tean vähemalt ühte juhtumit, kus täiesti normaalne ja iseseisev meesisend muutus emmetseva elukaaslase käe all teiseks inimeseks ning ilmselt peab seda täiesti normaalseks, et talle öeldakse, et ta särgi ära vahetaks või talle (teiste täiskasvanute juuresolekul) lauas võileib valmis tehakse. Õudne!

      • Ma kardan, et kahjuks pole see vähelevinud sugugi, et ema täiskasvanud pojale ihupesu soetab. Ja kui võsuke lõpuks peaks elukaaslase leidma, leiab ämm loomulikult, et minia ülesanne on hoolitsemine oma õlule võtta. Ja nii see aina jätkub ja jätkub.
        Mis puutub iseseisvate inimeste muutumisse, siis seda on suisa raskem uskuda, aga eks inimene on ju loomu poolest mugav ja tasuta teenindamine on veel eriti mugav, nii et kes see ikka ära ütleb, kui nii hirmsasti hoolitseda tahetakse . Ja sellega tahan ma öelda, et ilmselt vähemalt pooltel juhtudel mees ei eelda teenindamist, vaid naine hakkab seda ise tegema (ükskõik kas siis (alateadlikust) hirmust või tohutust soovist meest õnnelikuks teha) ja võimalik, et ka mingist püüdlusest näidata eeskuju ning loota, et mees samaga vastab. Paraku on see ekslik mõttekäik, sest esiteks muutub igasugune tasuta teenindus kiiresti endastmõistetavaks ja ilmselt ei loe mees ka mingit vihjet välja, et ta peaks samaga vastama, vaid mõtleb, et ju naisele siis meeldib seda kõike teha.

  5. Artikli autor on ilmselgelt palju haiget saanud suhetes ja elab mingit haiglast feminismi välja. Naistel ja meestel ongi juba koopa ajast oma rollid välja kujunenud ja nende nende eiramine ongi see põhjus mis paneb sind sellised sapiseid üllitisi kirjutama. Kergem on sul olla naine ja mitte mõelda liiga sügavalt mida ja milleks sa mingeid asju teed 🙂

    • Kuule, Sinbad, ole inimene ja topi perse oma emotikon. Kui sa ütled midagi solvavat, siis naerunägu seal lõpus on hale mõnitamine. Sinu keeles: ole mees ja seisa oma sõnade taga, mitte ära hakka lõpus midagi pehmendama.

      Ja mul on kõigis suhetes olnud nii, et kui üks teeb süüa, peseb teine nõud, mitte pole olnud vaikivat eeldust, et küll vagiinaomanik kõik ära teeb. Mitte ei saa aru, kuidas see peaks kibestumust näitama, näitab lihtsalt, et normaalsed mehed on olnud, kes ei istu niisama õllega teleka ees.

    • Ma hakkasin juba tõsiselt kartma, et ühtegi sellist kommentaari ei tulegi ning olen oma jutuga puhta lahtisest uksest sisse murdnud.
      Aga.
      Vaata, Sinbad, mina olen juba lootusetu juhtum, sest mul on ülemäära palju vaba aega, mis ei ole täidetud küürimise, keetmise ja mehe ümmardamisega. Igasugune jõudeaeg aga on loomulikult saatanast, sest sel ajal olengi ma hakanud liiga sügavalt mõtlema, mille tulemusena unustanud sootuks, kus on naise koht ja et naise asi ei ole mõelda ning üleüldse hakanud ennast kogunisti inimesega võrdseks pidama.

  6. Sind kirjutama ajendanud kirjatüki väljavõtted kõlavad tõesti ainult ühepoolsena. Samas tahaksin uskuda, et laiemas mõttes on silmas peetud, et igasuguse suhte toimimiseks on vaja kahe poole panustamist ja panuse tasakaalu. Nii mees- kui ka naispool vajavad olla kuulatud, tunda hoolimist ja hoolida, jagada (sh intellektuaalset) jne läbi mille arenevad mõlemad ja areneb ka suhe. Sa kirjutad, et suhte toimimise eeldus on, et sarnaste arusaamadega (armastusest) inimesed kokku satuksid. Siiski on naise ja mehe viis, isegi sarnase arusaamise juures, hoolida, jagada jne erinev, juba evolutsiooniliselt. Mõlema poolselt on vaja teha nö armumise järgselt otsus, kas nad on valmis panustama, et selle inimese ja suhtega edasi minna, sest ideaalselt iseenesest toimivat (“tervet”) suhet ei eksisteeri.
    Raske on uskuda, et keegi kirjutab soodustavalt naise kui teenindaja rollist. Alateadlikult end kaaslasest sõltuvaks tegemine (kaassõltuvus), mille all kannatavad paljud (sh olen ka ise selle murega pidanud tegelema ja tegelen), ei ole teema, millest naiselikkuse ja mehelikkuse energia kirjatükid räägivad.
    Võti on tasakaalu hoidmises!

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s