Oktoober on esimene ooperikuu. Kui taevas kisub tormiseks, siis tekib juba teatav tahtmine siirduda tubaste tegevuste juurde, mis endastmõistetavalt võiksid hõlmata ka taltsast tuld, veidike veini ja ooperit.
Kuna ma pole Wagnerit ikka veel päriselt hindama õppinud, siis jätsin avaetenduse (“Tristan ja Isolde”) vahele ning alustasin hooaega möödunud laupäeval ühe kõigi aegade populaarseima ooperiga.
W. A. Mozarti “Don Giovannit”, mille libreto põhineb osalt Tirso de Molina näidendil “Sevilla pilkaja ja kivist külaline”, on nimetatud kõigi aegade suurimaks ooperiks – seda olla väitnud nii Rossini, Gounod kui Wagner. Beethoven seevastu tituleeris suurimaks “Võluflööti”, pidades “Don Giovannit” liialt amoraalseks.
Tegelikult muidugi olid autori kavatsused just täiesti vastupidised ning 1787. aastal Prahas esietendunud “Don Giovanni” kannab täielikult valgustusajastule iseloomulikku kõlbelist allegooriat ning uudse võttena loevad tegelased ooperi lõpus vaatajatele moraali.
Don Giovanni osas tegi pärast mitmeid hääle- ja muid terviseprobleeme come backi suurepärane briti bariton Simon Keenlyside. Kuna olen kõnealust Michael Grandage igas mõttes traditsioonilist lavastust varem näinud, siis oli mul võrdlusvõimalus – neli aastat laulis nimiosa poolakas Mariusz Kwiecien ning tema don Giovanni oli sarmikas südametemurdja, kes armastas kõiki naisi ning võttis endale aega nende võrgutamiseks, võluv omamoodi siiras usus, et iga uus vallutus ongi tema suur armastus ning samamoodi siiralt üllatudes, et tema tegudel on tagajärjed. Siin on Kwiecieni stiilinäide kuulsas duetis “La ci darem le mano” koos Mojca Erdmanniga (Zerlina):
Simon Keenlyside’i rollitõlgendus oli teistsugune ning sel moel ilmselt “originaalilähedasem”. Keenlyside’i don Giovanni oli märksa kärsitum, hoolimatum, pigem manipulaator kui playboy, põhimõtte- ja moraalilage nautleja, kindel selles, et iga naine talle andub ning kui mitte küllalt kiiresti, siis vägisi võttes. Kui Kwiecieni tegelaskuju nautis eelkõige (või vähemalt samavõrra) protsessi, siis Keenlyside’i portreteeritav elukutseline naistemees jahtis rohkem eesmärki.
Siin Keenlyside samas duetis koos Serena Malfiga, kus võib näha vallutaja kärsitust – miks see kõik küll nii kaua aega võtab:
Ilmelt on Keenlyside’i imeline lüüriline bariton siiski osa oma särast kaotanud, ent selle tegi ta tasa oma suurepärase musikaalsusega. Samas ei ole don Giovanni ilmselt õige roll, mille põhjal tema vokaalsete võimete kohta järeldusi teha, kuna peategelasel on selles ooperis veidralt vähe suuri soolonumbreid (kaks lühikest väga tuntud aariat – “Fin ch’han dal vino” ja “Deh, vieni alla finestra” ning eelmainitud duett) ning suurem osa on retsitatiivne.
Leporello osas astus üles tšehhi bass Adam Plachetka (kes on muuseas laulnud ka don Giovanni osa, nii raske kui seda ka kujutleda poleks), Keenlyside’st vähemalt peajagu pikem, mis oli kena opera buffa stiilis nali, ent muutis siiski veidi naeruväärseks ja ebausutavaks teise vaatuse stseeni, kus Leporello ja don Giovanni peavad teineteisena esinema. Ei vokaalselt ega dramaatiliselt oska ma Plachetkale midagi ette heita, kõik selle ooperiloomingu ühe armastatuima koomilise karakteri eeldused on tal olemas. Vokaalses mõttes on Leporello suur hetk muidugi kuulus kataloogiaaria “Madamina, il catalogo è questo”, aga selle puhul meeldib mulle Luca Pisaroni interpretatsioon siiski rohkm:
Naissolistide trio oli tugev – Hibla Gerzmava kehastas donna Annat, Malin Byström donna Elvirat ja Serena Malfi Zerlinat. Traditsiooniliselt esitavad kõiki kolme rolli sopranid, mõnikord (nagu ka antud juhul) kasutatakse Zerlina osas metsosopranit. See annab rollilahendusele teisi nüansi ning sõltuvalt konkreetse laulja interpretatsioonist võib talutüdruk Zerlina vaatamata noorusele vabalt olla kolmest naisest kõige tugevam karakter, sugugi mitte passiivne ohver ning täiesti võimeline ise don Giovannit võrgutama. Rikkaliku hääle ja värvika sooja tämbriga metsosopran Serena Malfi tõlgendaski rolli just selles võtmes ning kulminatsiooniks oli aaria “Vedrai, carino”, milles ta oma peigmehe Masetto osavalt ümber sõrme keerab.
Opera seria masti aristokraatliku karakterit donna Annat iseloomustab eelkõige kaunis vokaalpartii (nt aaria “Crudele… Non mi dir”), lavaliselt on tegemist pigem staatilise ja dramaatiliselt üheplaanilise, isegi süngevõitu rolliga. Hibla Gerzmava tumeda tämbriga helisev hääl sobis aga komplekti suurepäraselt.
Nende kahe vahele paigutub donna Elvira, ühelt poolt samuti opera seria karakter, teisalt aga kätkeb see roll märksa enam ka koomilisi elemente. Jällegi sõltub konkreetsest lauljast, kas mõjule pääseb rohkem aristokraatlik väärikus või opera buffa stiilis veiderdamine. Malin Byström üritas mõlemat ning koomilised näomoonutused läksid õige pisut liiale. Vokaalselt on donna Elvira partii donna Anna omast veidi madalamas tessituuris, nõudes vastupidavust eelkõige keskmises registris, mistõttu kasutatakse vahel ka selles rollis metsosopranit, nt nii laulab aariat “Ah, chi mi dice mai” Cecilia Bartoli.
Don Ottaviot laulis laupäeval Paul Appleby, asendades Rolando Villazóni. Don Ottavio roll on dramaatiliselt küll äärmiselt kõhnake, see-eest on tal aga kaks suurt aariat – “Dalla sua pace” (see on suurepärane tõlgendus Piotr Beczalalt) ja “Il mio tesoro intanto”. Pole lihtne leida tenorit, kes suudaks sellele hambutule karakterile iseloomu anda, ning kuigi Appleby oli täitsa tubli, on tal Metropolitani hiiglasliku lava jaoks pisut liiga väike hääl ning üleüldse usun, et Villazón oleks võinud olla teisest klassist. Siin esitab ta aariat “”Il mio tesoro intanto”:
Dirigendipuldis seisis Fabio Luisi ning tegi oma tööd üldiselt edukalt, ehkki ta on dirigent, kes tundub alati tahtvat kiiresti õhtule saada, mistõttu kipub teinekord lauljatele peale suruma kiiremat tempot, kui neile meeldiks, nii et solistidel tuleb ajuti veidi vaeva näha, et orkestriga tempot pidada. Avamäng kõlas igatahes eriti hästi ja sellega täna lõpetamegi.
Toidutegu 