Monthly Archives: oktoober 2016

Ooperihooaeg algas – “Don Giovanni”

Oktoober on esimene ooperikuu. Kui taevas kisub tormiseks, siis tekib juba teatav tahtmine siirduda tubaste tegevuste juurde, mis endastmõistetavalt võiksid hõlmata ka taltsast tuld, veidike veini ja ooperit.
Kuna ma pole Wagnerit ikka veel päriselt hindama õppinud, siis jätsin avaetenduse (“Tristan ja Isolde”) vahele ning alustasin hooaega möödunud laupäeval ühe kõigi aegade populaarseima ooperiga.
W. A. Mozarti “Don Giovannit”, mille libreto põhineb osalt Tirso de Molina näidendil “Sevilla pilkaja ja kivist külaline”, on nimetatud kõigi aegade suurimaks ooperiks – seda olla väitnud nii Rossini, Gounod kui Wagner. Beethoven seevastu tituleeris suurimaks “Võluflööti”, pidades “Don Giovannit” liialt amoraalseks.
Tegelikult muidugi olid autori kavatsused just täiesti vastupidised ning 1787. aastal Prahas esietendunud “Don Giovanni” kannab täielikult  valgustusajastule iseloomulikku kõlbelist allegooriat ning uudse võttena loevad tegelased ooperi lõpus vaatajatele moraali.

Don Giovanni osas tegi pärast mitmeid hääle- ja muid terviseprobleeme come backi suurepärane briti bariton Simon Keenlyside. Kuna olen kõnealust Michael Grandage igas mõttes traditsioonilist lavastust varem näinud, siis oli mul võrdlusvõimalus – neli aastat laulis nimiosa poolakas Mariusz Kwiecien ning tema don Giovanni oli sarmikas südametemurdja, kes armastas kõiki naisi ning võttis endale aega nende võrgutamiseks, võluv omamoodi siiras usus, et iga uus vallutus ongi tema suur armastus ning samamoodi siiralt üllatudes, et tema tegudel on tagajärjed. Siin on Kwiecieni stiilinäide kuulsas duetis “La ci darem le mano” koos Mojca Erdmanniga (Zerlina):

Simon Keenlyside’i rollitõlgendus oli teistsugune ning sel moel ilmselt “originaalilähedasem”. Keenlyside’i don Giovanni oli märksa kärsitum, hoolimatum, pigem manipulaator kui playboy, põhimõtte- ja moraalilage nautleja, kindel selles, et iga naine talle andub ning kui mitte küllalt kiiresti, siis vägisi võttes. Kui Kwiecieni tegelaskuju nautis eelkõige (või vähemalt samavõrra) protsessi, siis Keenlyside’i portreteeritav elukutseline naistemees jahtis rohkem eesmärki.
Siin Keenlyside samas duetis koos Serena Malfiga, kus võib näha vallutaja kärsitust – miks see kõik küll nii kaua aega võtab:

Ilmelt on Keenlyside’i imeline lüüriline bariton siiski osa oma särast kaotanud, ent selle tegi ta tasa oma suurepärase musikaalsusega. Samas ei ole don Giovanni ilmselt õige roll, mille põhjal tema vokaalsete võimete kohta järeldusi teha, kuna peategelasel on selles ooperis veidralt vähe suuri soolonumbreid (kaks lühikest väga tuntud aariat – “Fin ch’han dal vino” ja “Deh, vieni alla finestra” ning eelmainitud duett) ning suurem osa on retsitatiivne.

Leporello osas astus üles tšehhi bass Adam Plachetka (kes on muuseas laulnud ka don Giovanni osa, nii raske kui seda ka kujutleda poleks), Keenlyside’st vähemalt peajagu pikem, mis oli kena opera buffa stiilis nali, ent muutis siiski veidi naeruväärseks ja ebausutavaks teise vaatuse stseeni, kus Leporello ja don Giovanni peavad teineteisena esinema. Ei vokaalselt ega dramaatiliselt oska ma Plachetkale midagi ette heita, kõik selle ooperiloomingu ühe armastatuima koomilise karakteri eeldused on tal olemas. Vokaalses mõttes on Leporello suur hetk muidugi kuulus kataloogiaaria “Madamina, il catalogo è questo”, aga selle puhul meeldib mulle Luca Pisaroni interpretatsioon siiski rohkm:

Naissolistide trio oli tugev – Hibla Gerzmava kehastas donna Annat, Malin Byström donna Elvirat ja Serena Malfi Zerlinat. Traditsiooniliselt esitavad kõiki kolme rolli sopranid, mõnikord (nagu ka antud juhul) kasutatakse Zerlina osas metsosopranit. See annab rollilahendusele teisi nüansi ning sõltuvalt konkreetse laulja interpretatsioonist võib talutüdruk Zerlina vaatamata noorusele vabalt olla kolmest naisest kõige tugevam karakter, sugugi mitte passiivne ohver ning täiesti võimeline ise don Giovannit võrgutama. Rikkaliku hääle ja värvika sooja tämbriga metsosopran Serena Malfi tõlgendaski rolli just selles võtmes ning kulminatsiooniks oli aaria “Vedrai, carino”, milles ta oma peigmehe Masetto osavalt ümber sõrme keerab.
Opera seria masti aristokraatliku karakterit donna Annat iseloomustab eelkõige kaunis vokaalpartii (nt aaria “Crudele… Non mi dir”), lavaliselt on tegemist pigem staatilise ja dramaatiliselt üheplaanilise, isegi süngevõitu rolliga. Hibla Gerzmava tumeda tämbriga helisev hääl sobis aga komplekti suurepäraselt.
Nende kahe vahele paigutub donna Elvira, ühelt poolt samuti opera seria karakter, teisalt aga kätkeb see roll märksa enam ka koomilisi elemente. Jällegi sõltub konkreetsest lauljast, kas mõjule pääseb rohkem aristokraatlik väärikus või opera buffa stiilis veiderdamine. Malin Byström üritas mõlemat ning koomilised näomoonutused läksid õige pisut liiale. Vokaalselt on donna Elvira partii donna Anna omast veidi madalamas tessituuris, nõudes vastupidavust eelkõige keskmises registris, mistõttu kasutatakse vahel ka selles rollis metsosopranit, nt nii laulab aariat “Ah, chi mi dice mai”  Cecilia Bartoli.

Don Ottaviot laulis laupäeval Paul Appleby, asendades Rolando Villazóni. Don Ottavio roll on dramaatiliselt küll äärmiselt kõhnake, see-eest on tal aga kaks suurt aariat – “Dalla sua pace” (see on suurepärane tõlgendus Piotr Beczalalt) ja “Il mio tesoro intanto”. Pole lihtne leida tenorit, kes suudaks sellele hambutule karakterile iseloomu anda, ning kuigi Appleby oli täitsa tubli, on tal Metropolitani hiiglasliku lava jaoks pisut liiga väike hääl ning üleüldse usun, et Villazón oleks võinud olla teisest klassist. Siin esitab ta aariat “”Il mio tesoro intanto”:

Dirigendipuldis seisis Fabio Luisi ning tegi oma tööd üldiselt edukalt, ehkki ta on dirigent, kes tundub alati tahtvat kiiresti õhtule saada, mistõttu kipub teinekord lauljatele peale suruma kiiremat tempot, kui neile meeldiks, nii et solistidel tuleb ajuti veidi vaeva näha, et orkestriga tempot pidada. Avamäng kõlas igatahes eriti hästi ja sellega täna lõpetamegi.

Advertisements

Pasta röstitud kõrvitsaga

William Meredithilt pärineb mõte, nagu oleks halvim, mida inimese kohta saab öelda, et “ta ei pannud midagi tähele”. Kas see nüüd just halvim on, aga piisavalt halb küll, kulgeda läbi elu midagi märkamata ja mäletamata. Mu eluski on selliseid aegu olnud, kui mitte midagi tähele ei pannud. Ei olnud tore, tagasi ei taha, siiamaani on kurb ühe kevade pärast, mis läks mööda, ilma et ma sinilillede õitsemist märganud oleks.
Praegu ma siiski märkan, neid väikesi imelisi hetki, millest elu koos seisab – rändlindude  hüvastijätuhüüdu tumeneva taeva taga ja õunalõhna õhtuses õhus, kui oma jooksuringile lähen; naerusädet vestluskaaslase silmis, mille peale mus eneseski kerkib üks väike šampanjamullidena kihisev rõõm.
Jalgratast ei ole ma küll veel päriselt talveks varna riputanud, aga viimasel ajal naudin jooksmist samamoodi kui rattasõitu, võib-olla isegi rohkem. Jooksmine teeb mind rõõmsaks. Reibas 70ndate ja 80ndate retropopp, mida ma sealjuures tavaliselt kuulan, mõjub samuti nii, et samm läheb kohe kergemaks ja meel helgemaks.

Ja siiski. Kõige selle juures olen ma viimasel ajal üsnagi depressiivne. mitte selles tüüpiliseks peetavas energiat-ei-ole-üles-tõusta-ei-taha-kõik-on-masendav-ja-mõttetu tähenduses, ei, ma funktsioneerin ju adekvaatselt, kannan hinge ja vaimu eest hoolt, suurem jagu endale korjatud kohustusi on täidetud, ma teen regulaarselt trenni ja olen endale jõukohasel tasemel sotsiaalne. Ent siiski. Rõõm, see jääb pealispinnale, aga kurbus on sügavamal.   Mind jälitab mingi arutu hinnang, et see kõik ei ole piisav. Võimetus väljendada oma tundeid, Vajadus olla tugev. Ka kõigi teiste eest, kui vaja.
Mulle on vahel seda soovitatud – nõrk olla. Mis moodi, huvitav küll?
Nõrk olemisel on ju ainult sel juhul mõte, kui keegi selle peale kohale tormab, vastasel juhul on auku kukkumine täiesti asjata energiakulu võrreldes konstantselt naeratava maski kandmisega. Võid ju seal lebada, süda verd tilkumas ja saad selle peale kuulda, et “sul küll ei tohiks selliseid probleeme olla” (kes, kurat, sina oled, et öelda, milliseid probleeme mul tohib olla ja milliseid mitte!) või “kõigil on probleeme” (mida mina seal kuulen: m i n u l on probleeme ja need on olulisemad kui sinu omad). Muide, mul ei ole tõesti selliseid probleeme, mida ma ise lahendada ei suudaks, lihtsalt natuke inimlikku puudet ja mõõdet ning paar paid oleks sealjuures nähtavasti ikka abiks.
Äraproovitud ellujäämismehhanism sisaldab “teeskle, kuni hakkad uskuma”-printsiipi ja enda veelgi enam tagant sundimist veelgi rohkem tegemiseks. Ent juba mõnda aega olen kahtlustanud, et tegelikult see ei ole pikemas perspektiivis mõistlik ning nõuab kogu aeg järjest suuremat jõupingutust. Mul on mingi ähmane kõhklus, kas see kõik ikka peaks kogu aeg tunduma nagu ränkraske töö, eriti kui selle tulemusena õnnestub pelgalt olemas oleva säilitamine, mitte loomine ja kasvamine.
See on peeglitagune maa, kus paigal püsimiseks, status quo säilitamiseks tuleb joosta kõigest jõust. Ent kuhugi jõudmiseks peaks jooksma kaks korda kiiremini ja küsimus on vaid selles, kust selleks ressurssi leida. Ma ei arva, et see ilmtingimata halb oleks,  eelkõige olemasoleva säilitamine on küllap iseloomulik nii inimloomusele kui inimühiskonnale, aga ju sõltub see eelkõige sellest, kui rahul keegi oma status quo‘ga on ja kui palju ta kõige üle mõtleb. Mina mõtlen ilmselgelt rohkem, kui tervislik oleks, sest ma ka kuulan palju ja saan aeg-ajalt niiviisi ülearu palju mõtteainet.

Tegelikult mulle meeldib inimestega rääkida, päriselt rääkida ning ma hindan seda kõrgelt, kui 0ma jutuga julgetakse jõuda pealispinnalt sügavamale. Mu aju läheb küll suhteliselt kiiresti autopiloodile lõputute igapäevaelu-kirjelduste peale, sest väline huvitab mind vähe ning sellele ma tõesti ei suuda sügavalt kaasa elada, aga seevastu on väga huvitav teada saada, mida inimesed päriselt mõtlevad või tunnevad ja miks. Ja seda saab teada, kui päriselt kuulata.
Ent sellega kaasneb kõrvalnähtus – need, kes omalt poolt midagi vastu pakkumata hakkavad sus nägema õlga, mille najal võib alati nutmas käia, ilma et püüakski oma hädadele mingit lahendust leida. Ent isegi kui ma aru saan, et see on mingi emotsionaalse vampiirluse vorm, ei saa ma oma empaatiavõimet kinni keerata ning kui ma end õigel ajal kaitsta ei taipa, siis võin teisi inimesi ära kuulates ise lõpuks omadega täiesti põhja minna, sest nemad saavad oma koorma kergemaks, lähevad ja ükski ei märka tagasi vaadata.
Aga mina?
Kirjutan siia, nagu juuresolevalt pildilt näha.
Ja mõtlen, et võib-olla ikka kuluks üks puhkusereis üsnagi hädasti ära.

Muusika: Lars Danielsson “I Tima”

Pasta röstitud kõrvitsaga

Pasta röstitud kõrvitsaga (kahele)
(mugandatud: taimetoit.ee)

u 500 g puhastatud kõrvitsat
veidi oliiviõli
soola
tšillit või tšillihelbeid
paprikapulbrit
2 dl kohvikoort
250 g linguine või tagliatelle pastat

Tükelda kõrvits, tõsta ahjuvormi, sega juurde õli, sool ja hakitud tšilli või tšillihelbed (mina olen teatavasti Majasoku sugulane ning lisan 2 tšillikauna) ning küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit. Küpsenud kõrvits vala kastrulisse, lisa kohvikoor, paprikapulber ja kontrolli maitset. Lase paar minutit keeda, sega. Keeda pasta rohkes vees al dente ning tõsta kõrvitsakastmesse (pikki pastasorte ma ei kurna, vaid tõstan veest pastakulbiga kastmesse). Serveeri parmesaniga ning purusta veskist musta pipart peale.

Pasta röstitud kõrvitsaga