Pasta röstitud kõrvitsaga

William Meredithilt pärineb mõte, nagu oleks halvim, mida inimese kohta saab öelda, et “ta ei pannud midagi tähele”. Kas see nüüd just halvim on, aga piisavalt halb küll, kulgeda läbi elu midagi märkamata ja mäletamata. Mu eluski on selliseid aegu olnud, kui mitte midagi tähele ei pannud. Ei olnud tore, tagasi ei taha, siiamaani on kurb ühe kevade pärast, mis läks mööda, ilma et ma sinilillede õitsemist märganud oleks.
Praegu ma siiski märkan, neid väikesi imelisi hetki, millest elu koos seisab – rändlindude  hüvastijätuhüüdu tumeneva taeva taga ja õunalõhna õhtuses õhus, kui oma jooksuringile lähen; naerusädet vestluskaaslase silmis, mille peale mus eneseski kerkib üks väike šampanjamullidena kihisev rõõm.
Jalgratast ei ole ma küll veel päriselt talveks varna riputanud, aga viimasel ajal naudin jooksmist samamoodi kui rattasõitu, võib-olla isegi rohkem. Jooksmine teeb mind rõõmsaks. Reibas 70ndate ja 80ndate retropopp, mida ma sealjuures tavaliselt kuulan, mõjub samuti nii, et samm läheb kohe kergemaks ja meel helgemaks.

Ja siiski. Kõige selle juures olen ma viimasel ajal üsnagi depressiivne. mitte selles tüüpiliseks peetavas energiat-ei-ole-üles-tõusta-ei-taha-kõik-on-masendav-ja-mõttetu tähenduses, ei, ma funktsioneerin ju adekvaatselt, kannan hinge ja vaimu eest hoolt, suurem jagu endale korjatud kohustusi on täidetud, ma teen regulaarselt trenni ja olen endale jõukohasel tasemel sotsiaalne. Ent siiski. Rõõm, see jääb pealispinnale, aga kurbus on sügavamal.   Mind jälitab mingi arutu hinnang, et see kõik ei ole piisav. Võimetus väljendada oma tundeid, Vajadus olla tugev. Ka kõigi teiste eest, kui vaja.
Mulle on vahel seda soovitatud – nõrk olla. Mis moodi, huvitav küll?
Nõrk olemisel on ju ainult sel juhul mõte, kui keegi selle peale kohale tormab, vastasel juhul on auku kukkumine täiesti asjata energiakulu võrreldes konstantselt naeratava maski kandmisega. Võid ju seal lebada, süda verd tilkumas ja saad selle peale kuulda, et “sul küll ei tohiks selliseid probleeme olla” (kes, kurat, sina oled, et öelda, milliseid probleeme mul tohib olla ja milliseid mitte!) või “kõigil on probleeme” (mida mina seal kuulen: m i n u l on probleeme ja need on olulisemad kui sinu omad). Muide, mul ei ole tõesti selliseid probleeme, mida ma ise lahendada ei suudaks, lihtsalt natuke inimlikku puudet ja mõõdet ning paar paid oleks sealjuures nähtavasti ikka abiks.
Äraproovitud ellujäämismehhanism sisaldab “teeskle, kuni hakkad uskuma”-printsiipi ja enda veelgi enam tagant sundimist veelgi rohkem tegemiseks. Ent juba mõnda aega olen kahtlustanud, et tegelikult see ei ole pikemas perspektiivis mõistlik ning nõuab kogu aeg järjest suuremat jõupingutust. Mul on mingi ähmane kõhklus, kas see kõik ikka peaks kogu aeg tunduma nagu ränkraske töö, eriti kui selle tulemusena õnnestub pelgalt olemas oleva säilitamine, mitte loomine ja kasvamine.
See on peeglitagune maa, kus paigal püsimiseks, status quo säilitamiseks tuleb joosta kõigest jõust. Ent kuhugi jõudmiseks peaks jooksma kaks korda kiiremini ja küsimus on vaid selles, kust selleks ressurssi leida. Ma ei arva, et see ilmtingimata halb oleks,  eelkõige olemasoleva säilitamine on küllap iseloomulik nii inimloomusele kui inimühiskonnale, aga ju sõltub see eelkõige sellest, kui rahul keegi oma status quo‘ga on ja kui palju ta kõige üle mõtleb. Mina mõtlen ilmselgelt rohkem, kui tervislik oleks, sest ma ka kuulan palju ja saan aeg-ajalt niiviisi ülearu palju mõtteainet.

Tegelikult mulle meeldib inimestega rääkida, päriselt rääkida ning ma hindan seda kõrgelt, kui 0ma jutuga julgetakse jõuda pealispinnalt sügavamale. Mu aju läheb küll suhteliselt kiiresti autopiloodile lõputute igapäevaelu-kirjelduste peale, sest väline huvitab mind vähe ning sellele ma tõesti ei suuda sügavalt kaasa elada, aga seevastu on väga huvitav teada saada, mida inimesed päriselt mõtlevad või tunnevad ja miks. Ja seda saab teada, kui päriselt kuulata.
Ent sellega kaasneb kõrvalnähtus – need, kes omalt poolt midagi vastu pakkumata hakkavad sus nägema õlga, mille najal võib alati nutmas käia, ilma et püüakski oma hädadele mingit lahendust leida. Ent isegi kui ma aru saan, et see on mingi emotsionaalse vampiirluse vorm, ei saa ma oma empaatiavõimet kinni keerata ning kui ma end õigel ajal kaitsta ei taipa, siis võin teisi inimesi ära kuulates ise lõpuks omadega täiesti põhja minna, sest nemad saavad oma koorma kergemaks, lähevad ja ükski ei märka tagasi vaadata.
Aga mina?
Kirjutan siia, nagu juuresolevalt pildilt näha.
Ja mõtlen, et võib-olla ikka kuluks üks puhkusereis üsnagi hädasti ära.

Muusika: Lars Danielsson “I Tima”

Pasta röstitud kõrvitsaga

Pasta röstitud kõrvitsaga (kahele)
(mugandatud: taimetoit.ee)

u 500 g puhastatud kõrvitsat
veidi oliiviõli
soola
tšillit või tšillihelbeid
paprikapulbrit
2 dl kohvikoort
250 g linguine või tagliatelle pastat

Tükelda kõrvits, tõsta ahjuvormi, sega juurde õli, sool ja hakitud tšilli või tšillihelbed (mina olen teatavasti Majasoku sugulane ning lisan 2 tšillikauna) ning küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit. Küpsenud kõrvits vala kastrulisse, lisa kohvikoor, paprikapulber ja kontrolli maitset. Lase paar minutit keeda, sega. Keeda pasta rohkes vees al dente ning tõsta kõrvitsakastmesse (pikki pastasorte ma ei kurna, vaid tõstan veest pastakulbiga kastmesse). Serveeri parmesaniga ning purusta veskist musta pipart peale.

Pasta röstitud kõrvitsaga

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s