Õuna-moonikook

Kõigepealt lubage nuriseda nelja aastaaja (ja rahvusvahelise imperialismi) üle. Raske on see talve tulek sel aastal. Sest mina nimelt armastan hilissügist – pimedust, vaikust, tuule ulgu lumeta lagendikel, kaminatuld, (hõõg)veini, ooperimuusikat, introverdile meelepärast tempo mahavõttu. Ja nüüd äkki – talv! Kes tellis!?
Esiteks tekitab see mus üüratut masendust. Teiseks on saanil suvejalased all. Ja mul pole talvemantlit, piisavalt villaseid sokke (villase soki hooaeg kestab minu puhul septembrist juunini ja see villane sokk ei anna veel ka vähimatki garantiid, et mu jalad kogu ei külmeta) ega mütsi. Ma üritasin – kuna ma vihkan poes käimist, siis püüdsin internetist mütsi otsa. Lõpuks olin muidugi hälbinud paari teise poodi ning tellinud 4 CD-d ja 7 raamatut, aga mütsi ju ikka ei olnud. Pärast selgus, et kapis oli üks.
Talves on ilusat, ei eita, ja südatalvel sügavale põhja poole tahaksin minna siiski, et virmalisi vaadata, aga üldiselt võiks talv mu poolest täiesti olemata olla. Ja seda ei ole ma sugugi mitte alati arvanud – olin nimelt kunagi tõeline murdmaasuusahull. Eks me kõik ole nooruses lollusi teinud.

Siis üritasin siin vahepeal eriti omapärase väljakutse seltsis aega veeta – nädal aega paastu pidada. Ei, mitte kookidest.
Lugemisest.

Raamatuseljaluule
Jajah, kuulsite õigesti. Ajal, mil enamik inimesi näib võitlust pidavat, et saaks või suudaks üldse midagi lugeda, otsustasin mina lugemispausi teha. Suudate seda ikka ette kujutada üldse? Mina, kes ma muidu loen keskmiselt kaks raamatut nädalas.

Igatahes – nädal lugemata. Eelmisel õhtul sattusin juba kergelt ärevusse ja lugesin igaks juhuks kiiresti läbi kaks värsket Loomingu Raamatukogu raamatut, pidades aru, mida ma siis järgmisel päeval peale hakkan. Hommikukohv ilma ajaleheta. Hambaid pestes seisan lihtsalt niisama, ilma et teises käes oleks raamat. Uudiseid ei loe. Blogisid ei loe.
Inimesed ütlevad üldiselt, et neil ei ole aega lugeda. Enamasti olen siiski täheldanud, et see aeg kulub sotsiaalmeediale või telekavaatamisele, seega ei ole tegemist mitte ajapuudusega, vaid teadlike või ebateadlike valikutega. Igal juhul tekkis mul kohe küsimus, milleks seda lugemisele reserveeritud aega kulutada. Võiks ju kirjutada. Poolelioleva Haapsalu salli ära lõpetada. Küpsetada. Koristada (teie vist teete nalja?). Trenni teha ka ei saanud, sest väike trauma (ma olen seda öelnud: sport on saatanast!).
Loomulikult ma liialdan oma jutuga, olles täiesti suuteline leidma lugemisvälist tegevust, ent mu lugemisharjumusel on siiski teatavad sõltuvuse tunnused ning kahtlemata kasutan seda aeg-ajalt nii prokrastineerimise eesmärgil kui ka mingite tegevuste ja mõtete vältimiseks. Sellepärast leidsin olevat sobiliku katsetada.
Esimese päeva hommik möödus võrdlemisi valutult, ent lõunaks hakkasin kogu ettevõtmise mõttekuses juba kahtlema ning õhtuks jõudsin järeldusele, et pole mitte mingisugust garantiid, et lugemisest loobudes hakkab inimene aega kulutama mingile asisemale või loovamale tegevusele.
Neljanda päeva õhtuks olin selles juba täiesti veendunud – mitte midagi, mida ma ei taha (aga võib-olla peaksin), ei hakka ma pelgalt seetõttu küll tegema, et parajasti lugeda ei tohi. Viiendal päeval kuulutasin eksperimendi läbikukkunuks, lugesin kiiruga läbi kõik eelmiste päevade ajalehed ja 150 lehekülge raamatut ning tundsin, kuidas mu normaalne maailmapilt hakkab taastuma.

ribbet-collage
Midagi niivõrd idiootset ette võtma ajendas mind Julia Cameroni raamat “The Artist’s Way”, milles ta väidab, et loomingulise kinnijooksmise puhul mõjuvad vähesed asjad sama hästi kui nädalaks lugemisest loobumine, Jee, rait, võib-olla küll, aastal 1992, mil selle raamatu esmatrükk ilmus. Praegu oleks kindlasti olulisem, suisa hädavajalik,  loobuda mitte (ilu)kirjanduse lugemisest, vaid interneti ja meedia mõttetust pooleldi seeditud rämpsinfost.
Eks ma kipun ka muidugi internetis ülemäära palju aega surnuks lööma, kui arvuti käepärast on, aga õnneks pole mul nutitelefoni (ja kuni vähegi võimalik, ei tule ka) ja veeta nädal ilma internetita ei ole üldiselt üldse mingi probleem – ma lihtsalt täidan selle aja lugemisega. Ja see on väga väärt asendus. Vastupidine – loobuda lugemisest, et jorutada aeg maha interneti ajuvabas pealiskaudsuses – tähendab põhimõtteliselt vahetada kalliskivid pudelikorkide vastu.

Võib-olla ei ole sõnad väljendusvahendina kõige jõulisemad, aga sõna olen ma alati armastanud ja sõnaoskajaid imetlenud ja sõna jõusse uskunud ning kirjutada üritanud nõnda, et sõna tabaks tunnet. Tähendaks tunnet. Mõnda aega on see nüüd küll keeruline olnud. Küllap pole piisavalt tundnud. Sest nii on kirjutanud Doris Kareva – et anda saab ainult see, kes on tundnud.
Aga kui palju on ümberringi ka neid sõnu, mis mitte midagi ei tähenda. Kui palju on sõnu, mis kajavad tühjades traatides, kuni hääbuvad ühessegi kuulvasse kõrva jõudmata. Neidki sõnu, mis jäävad ütlemata ja kasvatavad kuristikke inimeste vahele.
Ja kui ma vaid oskaksin, siis võtaksin nad kõik – kuulmata jäänud sõnad, ütlemata jäänud sõnad, väljendamata tunded, saatmata kirjad – hellalt käe kõrvale ja juhataksin koju.

Kust küll siis see mõttetu mõte loobuda sõnade lugemisest?
Küllap oleksin pidanud neid sel ajal ise kirjutama.
Teine kord.

Muusika: Daniel Melingo “Corazón y hueso”

Õuna-moonikook

Õuna-moonikook (kohandatud 20 cm vormile)
(allikas: Noad-kahvlid)

100 g toasooja võid
50 g rafineerimata suhkrut
1 muna
80 g kartulitärklist
30 g speltajahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
poole sidruni riivitud koor

Kate:
300 g õunu
50 g mooniseemneid
20 g rafineerimata suhkrut
1 dl piima
1 tl kartulitärklist
1 tl vanilliekstrakti

Täidise jaoks kuumuta väikeses potis piim, mooniseemned ja suhkur keemiseni. Lisa väikese koguse külma veega segatud kartulitärklis ja kuumuta segades, kuni segu on paksenenud. Lisa vanilliekstrakt ja sega juurde puhastatud ja tükeldatud (vajadusel ka kooritud) õunad.
Taina valmistamiseks vahusta või suhkruga ja lisa muna. Sega kokku kartulitärklis, jahu ja küpsetuspulber ning lisa tainale koos riivitud sidrunikoorega. Sega ühtlaseks ja vala võitatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Vala peale õuna-moonikate ja aja ühtlaselt laiali. Küpseta 200 kraadises ahjus 30 minutit. Serveeri jahtunult.

Õuna-moonikook

 

Advertisements

One response to “Õuna-moonikook

  1. Mõnus! Nii jutt kui ka kook 😛

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s