Kirju koera trühvlid

Mitte kui midagi ei jaksa. Kirjutamist olen mitu korda alustanud, algusest kaugemale pole jõudnud. Vaadakem, mis täna juhtub.
Ühes järgmistest postitustest on plaanis uusvaimsed eneseabiteooriad risti lüüa. See, kas ma neist üldse piisavalt palju tean, ei puutu asjasse, sest nagu ma aru olen hakanud saama, ei takista asjaga mitte kursis olemine kõikvõimalikke seisukohavõtte vähimalgi määral, pealegi vabastab see mind igasugusest kohustusest olla erapooletu. Aga ei muidugi, kui ma vahepeal juhtun saama, mida tahan, siis hakkan loomulikult hoopis viljelema retoorikat teemal, kuidas sa saad kõik, mida tahad, kui ainult küsid jne.
Eks ma nüüd olen võib-olla tarbetult küüniline, aga no ei jaksa pidevalt vasakule ja paremale särada ja olla kogu aeg konstruktiivne, mõistlik, empaatiline, tänulik. Selle viimasega on pealegi nii, et tänulik olemine on küll äärmiselt vajalik, aga kui sul hammas valutab, siis on jube keeruline olla tänulik selle eest, et varvas parajasti e i valuta.

Veel üks teema, millega mul on kana kitkuda – mugavustsoonist välja tulemine. Kuulge, ma olen introvert, laske mul olla seal mugavustsoonis, mul peab kuskil ometi mugav ka olema, selle asemel, et aina rohkem ringi tõmmelda, kogeda, suhelda, sotsialiseeruda. Mul ei ole pidevalt vaja midagi kogeda, mul on enamasti enda peas üsna huvitav analüüs pooleli ning ülemäärane kogus välist stimulatsiooni kärsatab mu kaitsmed täiesti läbi, nii et ma kaotan sootuks võime mingilgi määral normaalselt funktsioneerida (eeldusel, et seda algset taset peaks üldse normaalsena defineerima).
Jah, teoreetiliselt peab seal kuskil olema tasakaal, sest mõnikord on vaja sisse tallatud rajalt kõrvale astuda, aga selleks, et üleüldse tekiks mingisugune võimalus mugavustsoonist välja ronimise kaudu kuhugi areneda, pean ma saama aku täis laadida ja see sünnib seal mugavustsoonis, üksinduses, rahus ja vaikuses. Pidev ringi tormamine, sest muidu on igav? Ma ei tea, millest te räägite, minu jaoks on ‘igavus’ tundmatu mõiste.

Pean siin igaks juhuks veel kord rõhutama, et ma ei vihka inimesi ega ole ebasotsiaalne ning lähedased ja tähendusrikkad suhted on mulle sama olulised ja vajalikud nagu enamikule inimestest. Aga ma pean saama üksi olla, et oma akut laadida. Seejärel olen jällegi võimeline kommunikeeruma.
Ja eriti hea oleks ikkagi, kui see kommunikatsioon üleüldse vääriks üksioleku ohvriks toomist. Sest inimese räägivad ikka jube palju. Ja tühistel teemadel. Mõnikord olen isegi ilmselt ebaviisakalt öelnud, et milleks rääkida lõputult sellest, mida me teeme, räägime parem sellest, millest me mõtleme, mida tunneme, millest unistame. Aga kellel siis see aeg suhelda, kõik suhtlust lihtsustama mõeldud kommunikatsioonivahendid muudavad selle pealegi aina lühemaks, sisutumaks ja pealiskaudsemaks, kuni päris suhtlus asendub näilisega. Nagu päris elugi asendub illusiooniga.
Grant Naylori Punase Kääbuse triloogias kirjeldatakse äärmist sõltuvust tekitavat arvutimängu  Parem Kui Elu, mille mängijad istuvad klaasistunud pilgul tänava ääres, elektroodid ajus, kuni nälga surevad. Mille poolest õigupoolest erineb sellest me tegelikkus nutiseadmete külge aheldatud inimestega, kes on kaotanud võime üksteisega suhelda? Minu meelest on siin elu järjekordselt ulmekirjandusele järele jõudnud, ehkki vaevalt seegi teos käsiraamatuna kavandatud oli.

Vähemasti on nüüd küll lootust hariliku novembrikuu tagasi saamisele, ent ilmselt ei vabasta potentsiaalne ilmamuutus mind soovist põgeneda kuhugi tunduvalt soojemasse kohta šampanjat jooma (nagunii pole elu kaine peaga välja kannatatav). Ega ei peagi just ilmtingimata kuhugi palmide alla minema, Toila spaa kärab ka. Näete, kui vähenõudlik ma olen?
Hoolimata sellest, et minu isiklik kogemus kinnitab, et mida rohkem tänulik mida vähesema eest olla, seda vähem sulle ka antakse. Täiesti arusaadav ju – kes iganes seda reguleerib, teeb loogilise järelduse – see isend on vähesegi eest tänulik, talle pole rohkem vaja, anname parem sellele, kes kõvemini karjub.
Aga eriti vähenõudlik olen ma loomulikult, piisab ainult ohtrast tähelepanust ja pärikarva silitamisest ning ma püsin täiesti taltsas.

Vaat siia jõudsimegi täna. Ärge pikka viha pidage, ma võin end välja vabandada sellega, et täna on täiskuu.

Muusika: Max Richter “Dream 3 (in the midst of my life)”

PS. Arvake ära, mis puidust kettal on trühvlid serveeritud.

kirju-koera-truhvlid

Kirju koera trühvlid (u 30-35 tk)

140 g võid
3 sl kakaopulbrit
90 g heledaid küpsiseid
90 g šokolaadiküpsiseid
50 g šokolaadi
100 g marmelaadi
50 g sarapuupähkleid
10 g külmkuivatatud pohli
soovi korral veidi rummi

Katteks:
küpsisepuru
pähklipuru
purustatud külmkuivatatud pohli
kakaopulbrit
riivitud šokolaadi
kookoshelbeid

Sulata või ja sega juurde kakaopulber. Purusta küpsised (peenemaks, kui tavaliselt kirju koera puhul) ja sega või-kakaoseguga.
Lisa peeneks tükeldatud šokolaad, hakitud pähklid ja marmelaadikommid, soovi korral ka sorts rummi ning sega kõik ühtlaseks (kui segu on liiga kuiv ning trühvlid ei taha hästi koos püsida, lisa veidi piima).
Vormi käte vahel pallikesed ja veereta meelepärastes katteainetes.

Kirju-koera-truhvlid

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed novembrinumbris. 

Advertisements

5 responses to “Kirju koera trühvlid

  1. Elu võlu just selles seisnebki, et me kõik erinevad oleme. Ekstroverdina laen oma akusid kord uusi tutvusi luues ja sotsialiseerudes, kord metsavaikust kuulates või öises rabas laugastel täiskuusillerdust imetledes. Mugavustsoonist välja astumine õpetab enda kohta palju. See ei tähenda minu jaoks sotsialiseerumist ja ringi tõmblemist vaid pigem harjumuspärastele mustritele vastupidist käitumist. Olgu see siis seotud olukordadega, kus tuleb sotsialiseeruda või olla omaette. Pidev, põnev protsess oma ilus.
    PS! Armastan kirjut koera ja pilt on ka väga ahvatlev ning kutsub seda tegu ette võtma. Trühvlid tammepakul?

    • Aitäh mõtte eest! Mugavustsoonist välja astumist on kindlasti õige defineerida harjumuspärastele mustritele vastupidise käitumisena, aga just seda kiputaksegi introvertidele soovitama – ole sotsiaalsem, suhtle rohkem jne. Ja kuna soovitajateks on tavaliselt ekstraverdid, siis nad tavaliselt ei aima, et see, mis nende jaoks on väike samm, võib introverdile näida mitte natuke, vaid väga palju mugavustsoonist välja tulemisena, mis omakorda muutub oluliseks stressifaktoriks ja ei täida mitte mingil moel oma eesmärki enda kohta rohkem teada saada.
      Sellega tahtsin ma öelda, et introverdid ei peaks mitte mugavustsoonist välja tulema, vaid omas tempos selle tsooni piire laiendama (ja see omakorda võib tähendada hoopiski väikest, aga olulist nihet mõtlemises ja arusaamades, mitte ilmtingimata radikaalset tegutsemist). Ja küllap kehtib sama ka ekstravertide kohta – et pole mitte vaja uju-või-upu-printsiibil tundmatus kohas vette hüpata.
      PS. Ei ole tammepakk.

  2. Nõus, enda piiride tunnetamine ja oskus välisel endast mööda minna lasta. Aga alati, kui keegi (olgu see siis inimene otse, läbi artikli, blogi vm) enda elust lähtuvalt soovitusi jagab ja ma tunnen, et see mind ärritab, vaatan esmalt endale otsa – miks see mind häirib (kui ma ei näeks ise endas probleemi, siis ehk ei häiriks ja laseksin selle endast mööda), kuidas ma ennast ise nendes olukordades tunnen, kas ma tunnen vajadust muuta enda käitumist? Samuti mõtlen, mis võib toimuda selle teise inimese peas, mis sunnib teda mind õpetama? On see hoopis tema vajadus abi saada ja endas midagi muuta?

    • Osalt kindlasti vajadus endast midagi muuta, osalt aga ilmselt ka siiras õpetamisvajadus koos ülemäärase üldistamisega – inimene on ehk millestki abi saanud ning tuletab omaenese kogemusest universaalse tõe, mida suure vaimustusega teistele jagada. Ja see hakkab mind tavaliselt häirima. See ei sega kuidagi, kui inimene jagabki seda oma kogemusena, häirima hakkab siis, kui midagi hakatakse serveerima kõiketeadja dotseerivalt positsioonilt ning absoluutse tõena.

  3. Pingback: Kirju koera trühvlid | Cook the day away!

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s