Monthly Archives: detsember 2016

Kui puud jäävad raagu, tuleb nähtavale aasta* – 2016

Poeedil on petlik keel.
Ta petab nii hästi, et ta
ka tõelise valu veel
võib valuna ette petta.
(Fernando Pessoa luuletusest “Autopsicografia” Ain Kaalepi tõlkes)

Aga poeet on kõigest petis. Kirjanik, see on veel hullem, reptiil, kes elatub inimestest. Usalduslikud silmad peibutiseks, lahkab oma vaheda skalpelliga inimhingesid. Ja talle kõlbab kõik. Ükski seik, emotsioon ega kild kellegi elust pole liiga väike, liiga tühine, et ei leiaks oma paika üheski loos.
Niisiis üks teeskleb valu, teine varastab võõraid valusid, aga miski on neil siiski ühine – enda valu kannavad seespool mõlemad.

Alasti kuu seisis kõrgel taevas

Alasti kuu seisis kõrgel taevas

Oli siis õigus John Donne’il – et ükski inimene ei ole saar? Või on siiski iga inimene just saar?
Tegelikult pole kumbki päriselt tõsi, aga mõlemal on natuke õigus.
Iga inimene turnib tasakaalu hoides oma köiel üksinda. Aga igaüks on ka osa kellegi teise turvavõrgust.
Mõnel on see võrk peenikestest niitidest, aga tihe – mõni niit võibki katkeda, aga võrk on ikka sama tugev. Teiste turvavõrguks on trossid, ainult üksikud, ent see-eest roostevabast terasest tehtud – naljalt ei purune, aga kui see juhtub, siis pole võrku enam ollagi.
Osavamad saavad üldse ilma turvavõrguta kah hakkama. Aga nii ollakse ettevaatlikum, mõnedki kaunid riskid jäävad päris kindlasti võtmata, kui tead, et mitte kedagi püüdmas pole.

Tugev olen ma olnud küll. Ja alati valmis naerma. Alati valmis kuulama. Ütlema õigeid asju. Patsutama õlale. Luurele minema. Ulatama käe auku kukkunutele. Andma andeks. Mõtlema teiste tunnetele ja mõistma kõiki osapooli. Tundma kaasa. Elama kaasa. Jääma püsti, kui teine on kukkunud. Jagama lohutust ja empaatiat. Iseennast ise ära haldama.
See on päikeseline pool, millest peab jätkuma kõigile ja mida ma heldelt laiali jaotasin. Saamagi pidi ju seda, mida annad.
Asjad läksid persse, kuigi ma ei läinud mitte üksnes poolele teele vastu, vaid sõudsin üle ookeani kohale, sellal, kui teine pool hoidus hoolikalt porilompigi astumast? Hmm, aga äkki ma oleks ikkagi pidanud ise midagi v e e l rohkem tegema?
Ent lõpuks ma ikkagi väsisin. Nii, kuidas üldse on võimalik väsida. Endastmõistetav olemast. Tajumast, et igaüks tunneb vaid seda inimest, kes ma olen nende jaoks, mitte seda, kes ma päriselt olen.

Hea ja kurja tundmise puu

Hea ja kurja tundmise puu

Me kõik tahame, et ära tuntaks, mis keeles meie armastus räägib ning mis meid liikuma või mis lukku paneb. Niisiis õpime rääkima ka võõrastes keeltes. Teiste armastuse keeltes. Muidugi teeme ohtralt vigu, kui see juhtumisi pole me enese armastuse emakeel. Aga püüame siiski. Ja tunneme vahel, justkui räägiksime ise tühjusesse. Või keeles, mida üldse keegi ei mõista. Või on nad unustanud. Või on neil ükskõik.

Minu armastus räägib sõnade, jagatud mõtete ja hetkede keeles. See räägib päriselt kuulamisest ja meeles pidamisest ja hiljem teema juurde tagasi tulemisest kas või ainult näitamaks, et sa mäletad ja hoolid. See räägib elu ja inimeste ja iseenda sisemuse peegeldamisest, tähendusrikaste hetkede jagamisest. See räägib tundest, et sind tõeliselt kuulatakse, mõistetakse ja aktsepteeritakse, mitte ei oodata pausi su jutus, et täiesti uue teemaga lagedale tulla. Või aina iseendast rääkida.
Ma olen õppinud rääkima paljusid keeli, aga ma tunnen ennast päriselt armastatuna ainult minu oma armastuse emakeeles. Ainult selles keeles oskan ma soravalt vaikida. Ainult siis ei pea ma ennast kogu aeg kellegi jaoks tõlkima. Tõlkima, kuni lõpuks enam ei jaksa ja lööd käega ka seal, kus tegelikult ikkagi peaks rääkima.

See koht, kust head mõtted tulevad

See koht, kust head mõtted tulevad

Kannata ära, läheb mööda – sai aasta jooksul mu mantraks. Neil hetkedel, kui teine pool minust ütles: ma vist… ikkagi ei tule kõigega toime.
Pead. Suudad. Tee rohkem. Ole rohkem. Näita kõike palju kergema ja lihtsamana, kui tegelikult on. Teeskle, kuni hakkad uskuma.
Muidugi tulin toime.
Vähesed teadsid. Päriselt aru ei saanud vist keegi. Sest ka katkisena olen ma alati nii kuradi mõistlik.
Kuni talvehakul murdis üks udusuleke kaameli selgroo.
Mitte see üks episood, vaid kõik kokku. Terve see kuradima aasta.
Ärge öelge, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Lihtsalt, ärge üritagegi. Selliste klišeede risti löömine veel tuleb, kui ma olen ennast veidi kogunud.
Ma ei taha olla see, kes peab kogu aeg tugev olema.

Aga kas ma siis seda juba ammu ennegi ei teadnud? Oli selleks siis vaja veel aastajagu päevi; lugematul arvul uneta öid; nutmata jäänud pisaraid; lugusid, mis lõppesid veel enne, kui alata jõudsid; pidevat emotsionaalset ja kognitiivset ülekoormust; kriipivat üksildust keset inimesi; võõraid valusid, mis elatud läbi kui enda omad ning aga-mina?-valu nende kõrval? Neljakümmet kahte tuhandet raamatulehekülge? Kahte tuhandet rattasõidukilomeetrit? Neid viimaseid oli enamjaolt muidugi vaja selle pärast, et mulle meeldib, aga osalt kindlasti ka selleks, et neutraliseerida seda, mis neutraliseerimist vajas. Ja iseenda eest põgenemiseks.

Navitrollalik maastik. Kaelkirjakut ei olnud kodus

Navitrollalik maastik. Kaelkirjakut ei olnud kodus

Kogu selle rähklemise käigus ma kahtlemata õppisin üht-teist.

Et kõige raskem ei ole vanast valust üle saamine. See tuhmub ajaga vaevutajutavaks tuikamiseks niikuinii.
Ka andestada pole kunagi kõige raskem. Lihtne ei ole see loomulikult ja võtab täpselt nii palju aega, nagu võtab. Ent ühel päeval märkad, et suudad küll. Iseenda meelerahu pärast, mitte selle pärast, et miski olematuks oleks hajunud.
Kõige raskem on uuesti usaldama hakata. Lubada uuel inimesel näha su hinge. Su südant. Seda sama kildudest hoolikalt kokku liimitud südant, mille sa valu eest kaitsmiseks luku taha panid ja võtmegi minema viskasid.

Räägitakse, et kevad on armumise aeg.
Ei.
Kauaks see kevade kärsitus ikka kestma jääb.
See on pigem sügav sügis, kus süda näeb ja tunneb. Võib-olla on selles üksjagu üksindusehirmu. Võib-olla kartusest üksinda lumele vastu sammuda hakkavad üksildased hundidki toetavat õlga otsima – et oleks seltsim ja soojem, vihma eest varjus, veidikeseks vastutusest vähemaks vabastatud.
Las see lõke siis soojendab kahte inimest, kes jagavad ühte ööd. Võib-olla soojendab veel tulevatelgi sügistel, kui mõlemad aeg-ajalt puid tulle juurde viskavad. Ainult kui ei viitsi või ei hooli või arvab kumbki, et see on teise ülesanne, siis kõik järgmised talved tuhas sorida pole küll mingisugust mõtet. Sooja see enam ei anna, aga ära määrib kindlasti.

Maalilisi maastikke

Maalilisi maastikke

Do you fear what I fear? 
Living properly. 
Truths to you are lies to me.
(Metallica “Eye of the Beholder”)

Hoolimata sellest, et konfliktid ja passiivne agressiivsus muutusid varasemast veelgi raskemini talutavaks, õigemini talumatuks, sain jällegi aru, kus kohas on piir, millest alates ma keeldun üldlevinud ootustele ja stereotüüpidele vastamast. “Aga kõigil on nii” ja “elu ongi selline” ei ole minu jaoks mingi normaalsuse indikaator ja ma ei suru ennast raamidesse ainuüksi sellepärast, et kõik teavad nii kuradi täpselt, milline on normaalne elu, normaalne suhe või täisväärtusliku inimese roll.
Kas see, et mul on üüratu üksindusevajadus ja et see, mida defineeritakse normaalse suhtena, näib minu jaoks lämmatav, muudab mind kuidagi ebanormaalseks, mu tunded vähem tõeliseks, mu lojaalsuse küsitavaks? Elu jagada saab väga edukalt ka üksteise külge klammerdumata, mis võib muidugi nõuda suuremat avatust ja usaldust – aga kas need ei peaks niikuinii olema iga suhte aluseks? Muidugi võib ka olla, et ma olengi – taltsutatav, kuid mitte kodustatav.

Põlev puu

Põlev puu

Ma ei ilustanud siin nüüd mitte midagi. Loodame siis vähemalt, et aus olles ei ole võimalik igav olla.
Mitte et ses aastas poleks üldse olnud ilusat ja õrna, laule, lugusid ja liblikaid, mõtteid, metsa ja mustikaid.  Oli küll. Aga ma olen alati ilusat viimseni võimendanud ja valusat võimalikult vähendanud. Ei saa öelda, et see oleks reaalsuse kulgu märkimisväärsel määral muutnud. Las ma nüüd olen natuke aega katkine, niigi liiga kaua on liiga paljut kokku kortsutatud ja silme alt ära topitud.

Eelnevast tuletame soovi uueks aastaks – ärge unustage lõkkesse puid visata! Omaenda lõkkesse kõigepealt, sest see ei ole mingi igavene tuli, mida toita poleks tarvis.

tuli-ja-tuul_640

Lõpetame siiski optimistlikumal noodil:

Ega ju muutumine
elu jooksul lõpegi.
Oled nagu puu,
kuigi järjest uued osad
sinust puituvad, tarduvad,
ajad siiski uusi võrseid.
(Katre Ligi)

Muusika: Metallica “My Friend of Misery”

* Viivi Luik

“Lucia di Lammermoor” Vanemuises

Metropolitan Opera ooperiülekannetes rõhutatakse alailma, et hoolimata sellest, kui rabav on ooper suurel ekraanil, ei ole miski võrreldav vahetu kogemusega, nii et tuldagu Met-i või külastatagu oma kohalikku ooperikompaniid.
Meti külastus jääb muidugi oma aega ootama, aga leidsin, et olen kohaliku ooperiteatri tõesti liiga unarusse jätnud, eriti arvestades seda, et vahetu kogemus tõesti ei ole millegagi võrreldav ning elava esituse puhul annan alati ka palju rohkem andeks.
Sellepärast käisin eile Vanemuises vaatamas Gaetano Donizetti bel canto meistriteost “Lucia di Lammermoor” ja sain täiesti meeldivalt üllatatud. Sest kohaliku ooperi tase on leebelt väljendudes ikkagi üsna kõikuv ning viimased kogemused olid paratamatult tekitanud portsu eelarvamusi – enamiku lavastuslikke veidrusi suudan ma vabalt välja kannatada, aga viletsat vokaali vabandada on palju keerulisem.  Niisiis jäi kodulinna teatri külastamine mõneks ajaks unarusse, aga eilse põhjal tundub, et võib-olla asjata.

Foto: Maris Savik (pilt teatri Vanemuine kodulehelt)

Foto: Maris Savik (pilt teatri Vanemuine kodulehelt)

“Lucia di Lammermoor”, mille libreto põhineb Walter Scotti romaanil “Lammermooride mõrsja” – ooperis on sellest küll järele jäänud ilma kõrvaliste detailideta väga selgepiiriline süžee – esietendus Napolis 1835. aastal, oli väljatulekul sensatsiooniliselt populaarne ning pole pärast seda ooperiteatride standardrepertuaarist kunagi välja langenud. Seda on peetud ka täiuslikemaks romantiliseks ooperiks.
Käesoleva aasta aprillis esietendunud Vanemuise uusversiooni autoriteks on lavastaja Roman Hovenbitzer ja kunstnik Roy Spahn, kelle nägemus toetub eelkõige psühholoogilistele nüanssidele, paigutades originaalis 17. sajandi Šotimaal toimuva tegevusse mingisse määratlematusse aegruumi, mille visuaalne esteetika on mõnevõrra küsitav. Dekoratsioonid on tinglikud – detailid lossi maketist, madal poodium, tapetseeritud poolkaarekujuline sein, kilest kardinatega baldahiinvoodi, mis tekitab assotsiatsioone haiglaga – ning kostüümid hoopiski arusaamatud – näiteks ooperikoori rohelised tennised, tepitud joped ja tunked kombineerituna renessanss-stiilis krookkraedega peaksid sümboliseerima mida? (Ärgem unustagem, et meil on tegemist romantismiajastu ooperiga.)
Nukkude, lossi mängumaketi, paberlaevukeste ja kepphobustega majandati ilmselgelt üleliia, mina ei arva, et publikut peaks alahindama ning püüdma laval toimuvat pidevalt ülemarkeerida, selline lasteteatri arsenal jätab romantilise ooperi kontekstis kokkuvõttes täiesti infantiilse mulje ning segab emotsionaalselt laetud draama ning võimsa muusika jälgimist.
Ehkki selliste seoste loomine tundub mulle alati üsna meelevaldne, näis lavastaja Hovenbitzer küll olevat freudistlikest teooriatest kõvasti sisse võetud, kuna lavastus ei lähtu mitte otseselt 17. sajandi patriarhaalsest ühiskonnakorraldusest ja võimumängudest, mille ohver Lucia eelkõige oli, vaid vihjab avapildis, et tema trauma peitub lapsepõlves aset leidnud intsestis. See aga ei mõju vähimalgi määral usutavana ka mitte kaasaegses kontekstis.

Solistid aga valmistasid meeldiva üllatuse. Nimirollis astus üles Taani tuntumaid sopraneid Henriette Bonde-Hansen, kelle puhul ei tekkinud küll korrakski kahtlust, et ta Lucia äärmiselt nõudliku partiiga toime ei tule, hoolimata sellest, et ta tegelikult pole koloratuursopran. Loomulikult jättis ta seetõttu nii mõneski kohas kõige kõrgema noodi võtmata, aga seda ei saa talle küll ette heita ning stabiilset ja ühtlast üldmuljet see ei rikkunud.
Ooperi kuulsaim number on muidugi Lucia hullumisstseen  “Il dolce suono… Ardon gl’incensi”, mis on nii vokaalselt kui dramaatiliselt äärmiselt nõudlik. Siin esitab seda Diana Damrau (jube lavastus, kui minu arvamust teada tahate, aga hästi lauldud):

Lucia armastatu Edgardo rollis oli eile Itaalia tenor Federico Lepre, kes tegi peaosalistest kõige nõrgema soorituse nii vokaalselt kui dramaatiliselt. Osalt on siin küsimus ka minu isiklikus maitses, aga mulle tõesti ei sümpatiseeri see Itaalia laulukooli nuuksumine. Hääl oli tal veidi nõrgavõitu isegi Vanemuise väikese maja lava tarvis ning oma emotsioonide väljendamisel kasutas ta ohtralt kõiki tenoristampe. Tõsisemgi probleem seisnes aga asjaolus, et Edgardo ja Lucia vahel näis puuduvat igasugune tõmme, mis muutis kogu järgneva narratiivi mõnevõrra väheusutavaks ja üledramatiseerituks.
Edgardo leivanumber selles oopris on lõpuaaria “Tu che a dio spiegasti l’ali”, siin ette kantud José Carrerase hiilgeaja ületamatu väljendusrikkusega:

Eilset etendust valitses aga igas mõttes Läti bariton Jānis Apeinis Lucia venna Enrico rollis. Talle ette nähtud rollijoonis oli ka tavapärasest pisut erinev, sest kui traditsiooniliselt kujutatakse Enrico karakteris siiski ka inimlikke jooni, siis Apeinise Enrico oli puhtakujuline vägivaldne sotsiopaat ilma ühegi lunastava omaduseta. Oma jõulise lavalise kohaloleku ja vokaalse võimekusega jättis ta eriti Edgardo ilmselgelt varju.
Üks Enrico jõulisemaid manifestatsioone on esimese vaatuse aaria “Cruda, funesta smania”, mida siin esitab üks kõigi aegade parimaid baritone Renato Bruson:

Vanemuise oma solistidest tegi suurepärase rolli bass Märt Jakobson (Raimondo Bidebent), julgeksin seda isegi nimetada üheks tema parimaks soorituseks Vanemuises üleüldse. Niivõrd loomulik oli tema karakterilahendus ning kaunis ja voolav vokaal, eriti viimase vaatuse aaria “Dalle stanze ove Lucia”, mida siin laulab Carlo Colombara:

Vokaalse poole pealt tasub veel ära mainida üks tuntud palasid – esimese vaatuse finaal ehk kuulus sekstett (vokaaltehnilises mõttes küll pigem siiski kvartett) “Chi mi frena in tal momento?”:

Kokkuvõtteks – nagu ma ütlesin, elava esituse puhul annan palju rohkem andeks ning kuigi otseülekannetes tuleb ooperi tippkvaliteet koju kätte, lisab kinoekraan kõigele vahefiltri. Istuda saalis, nautida vahetut heli ja inimhääle ilu; kogeda, kuidas just sel hetkel loob elav esitus iga teose uuesti – sellest saab teistsuguse, vahetuma elamuse. Ning eelkõige on mul hea meel, et Vanemuist provintsiooperiks nimetama (enam) mitte ei pea.

Kas siis selleks sünnitigi, et otsida kirvepakku peapaigaks?*

Kõigest sellest olen ma muidugi kirjutanud. Korduvalt. Ja siis igaks juhuks veel paar korda.
Aga kas pole me kõik, igaüks omal kombel, aina rahu ja tasakaalu otsingutel?

Tasakaal

Mida muud ma siis otsin, istudes köögis, silmitsedes küünlaleeki ja kirjutades vahepeal paberile oma hajali mõtteid, taustaks Sven Grünbergi müstiline muusika?
Mida otsisin ma enne seda hämarduvas metsas, vihm mööda kapuutsiserva alla tilkumas, tõusva tuule müha männilatvades, mõtted sellel, kui võimsad on puud, kui sügavalt mullas on nende juured ja kui pidetult rähkleme meie, inimesed, iga tuule tõugata ja tõmmata?
Mida muud otsin ma neis mulle nii olulistes verbaalsetes duettides, mille kaudu saab tundma õppida inimese salapärast sisemust, tema mõttemaailma?
Mida muud kaotasin ära nendesse õhtutesse, kui üksinda tähistaeva all oma jooksukilomeetreid mõõdan?
Ja muusika – mille muu kui harmooniaihaluse pärast, et sulatada sisemine ja väline kokkukõlla? Vähemalt mul on see nii. Ehkki usun, et paljud kasutavad helisid hoopis selleks, et sisemine hääl vaiki sundida.

Aga võib-olla pole see tasakaalu, vaid tähenduse otsimine. Varem arvasin, et tähenduses on loomises, ühel või teisel moel. Pidasin sealjuures siiski silmas peaasjalikult kunstilist väljendust, ilu loomist eelkõige, mitte innovatsiooni, kuna see viimane kujutab endast valdavalt hullumeelsele ületarbimisele suunavat pseudoinnovatsiooni.
Nii et küllap on tähenduse rohkem teadvustatuses, mõtestatuses, tähele panemises. Seal ongi inimesed omadega omamoodi kaotsi läinud. Võib-olla ka sellepärast, et läänelik kultuur ja ühiskond ei soosi passiivsevõitu vaatlejaid ja analüüsijaid, olulisem on aktiivne sekkumine, millegi korda saatmine (isegi, kui selleks on sisutühi targutus mõnelt isehakanud arvamusliidrilt).
Tähele panemiseks pole inimestel aega. Tähele panemata ei teadvusta, teadvustamata ei mõtesta ega mõista. Niiviisi kadus tasakaal. Loomiseks ei jäänud enam energiat, sest see kulus tasakaalupunkti otsimisele või säilitamisele. Mitte kõigil pole juured piisavalt sügaval, et tuge ja toitu hankida ning nii saavad inimestest habisevad haavad, klammerdumas võltsreaalsuse külge, pihk haaramas tühjust, süda veel tühjem.

Inimene üritab kustutada janu mereveega – ihaledes kuulamist, mõistmist, tähelepanu ja tunnustust, otsib ta seda sotsiaalmeedia pealiskaudsusest, mis võib korraks edevust turgutada, aga sotsiaalse kiirtoiduna jätab inimese maha veel janusemana, veel üksildasemana, sest kõigi nende enesekuvandi loomise ja eneseesitluse vahendite juures saab varsti valusselgeks, et tõelist sind ei tunne tegelikult keegi, ka sa ise ilmselt enam mitte.
Sest oluline pole mitte see, kui mitu sõpra, kontakti, jälgijat või laikijat on sul sotsiaalmeedias, Oluline on see, kas sul on inimene, üks või mitu, kellega saab hommikuni filosofeerida apokalüptilistel teemadel. Kes segab sulle joogi, istub kuhugi kiirustamata koos sinuga ja kuulab selleks, et mõista, mitte selleks, et vastata. Keegi, kellega koos ehitada õhulosse, nii reaalseid, et vähemalt natukeseks võib meelest minna, et päriselt püstitama neid ikkagi iial ei hakata. Kellega saab rääkida päris tunnetest ja mõtetest, võtta maha oma maski ja näidata teisele inimesele oma hinge, teades ja usaldades, et tema oskab neis alasti haavades ja hirmudes näha ilu.

Sest just neis saabki olla ilu. Sest täiuslikkus on tüütu, üheplaaniline, steriilne ja ebainimlik. Sümmeetriline on igav. Vähemalt elus ja inimeses küll. Eks ole luuletajadki seda teadnud.

Ebameeldiv on sümmeetria, ebameeldivad on sümmeetrilised
  näod,
  kehad,
  päevad,
  mõtted,
  teod,
kõik, mille ühe poole võib murda teise peale,
ja nad kattuvad, sulades nürimeelselt üheks,
kõik, mille teise poole asemele võib panna peegli,
ja midagi ei muutu. 
/…/
Oo lõrisev naerkoer säärde neile,
kes on täna nagu eile ja homme nagu täna,
kes teevad luitunud kalendrilehtedest lugematuid fotokoopiaid
ja nimetavad seda eluks ja värisevad
hirmust, et keegi võiks vastupidist väita. 
(Paul-Eerik Rummo)

Ehedaks, elusaks ja võluvaks teeb inimlik ebatäius, mitte  veatult siledaks pahteldatud fassaad. Julgus olla ka ebakindel, nõrk, kõhklev, eksinud. Julgus tunnistada oma kaasas veetavat taaka, oma võitlust, igaühel isesugust.

Tundub, et see jutt vist täna ka ülearu optimistlik ei saanud. Ega’s midagi, ma lähen nüüd seda kirvepakku otsima.

Muusika: Sven Grünberg (sõnad: Hando Runnel) “Tulen kord jälle” (Samas – wordpressi lumesadu algas tänavu õige varakult, nii et äkki hoopis Nat King Cole? Kuulake siis teda ka – “For All We Know”.)

*Artur Alliksaar “Laul lauludest”