Metallica. Raamat ja muusika

Minu muusikamaitse pole aja jooksul põhimõttelisi muudatusi läbi teinud, küll aga avardunud. Klassikalist muusikat, kitsamalt ooperit (ja eriti seda) olen kuulanud ja armastanud umbes 12. eluaastast peale ning see muusika jääb mu armastuseks ilmselt alatiseks. Ja kõik need, keda ma võiksin nimetada oma lemmiklauljateks, on ooperilauljad.
Umbes 15-aastaselt hakkasin (osalt venna eeskujul, aga mitte ainult) huvi tundma raskema muusika vastu. Manowar, Motörhead ja eriti W.A.S.P olid mõned mu tolle aja lemmikutest. Enam ma seda sorti muusikat väga tihti küll ei kuula, üheainsa erandiga.
Hiljem tulid Apocalyptica, U2, Bruce Springsteen, Sting, Tarja, 2Cellos, Richard Hawley, džäss (Ketil Bjørnstad, Tord Gustavsen, Lars Danielsson, Svante Henryson, Youn Sun Nah),  ambient/neoklassika/ka filmimuusika (Max Richter, Nils Frahm, Ludovico Einaudi, Greg Haines, Lambert, Zbigniew Preisner, Ramin Djawadi, Yann Tiersen, John Williams, Wojciech Kilar), maailmamuusika (Portugali fado, Goran Bregović, Lévon Minassian, I Muvrini). Kõiki neid kuulan ma ka praegu.

Aga see üks raskemuusika erand on see bänd, mille ma nimetan vastuseks, kui keegi küsib, mis on mu lemmikansambel (sest minu meelest seda päriselt ei ole võimalik nimetada, kui oled oluliselt vanem kui 12).
Ja see on Metallica.
Minu jaoks mitte niivõrd nähtus muusikamaailmas (kuigi osalt ka seda) kui geniaalse helikeelega kollektiiv. Miskipärast paneb see inimesi üldjuhul imestama, et just sedasorti muusika mind klassika kõrval köidab. Ent asi on nimelt selles, et minu jaoks ei ole tegemist erinevuste, vaid sarnasustega. Metallica nimelt on minu kõrva jaoks praktiliselt klassikaline muusika, olles ühtaegu võimas, meloodiline ja üldjuhul intellektuaalne (ja ma ei räägi siin mitte albumist “S&M”, mille nad salvestasid koos San Francisco sümfooniaorkestriga) – omadused, mis iseloomustavad näiteks ka sümfoonilist muusikat. Lisaks sümpatiseerib mulle asjaolu, et ka laulusõnades on Metallica alati hoidunud kõigist raskemuusika klišeedest ning seksismi ja satanismi nende lüürikast ei leia.

Lugesin hiljuti eesti keeles ilmunud Mick Walli raamatut “Enter Night. Metallica biograafia”, mis hardcore fännide (mida ma ilmselt ei ole, sest mulle meeldib küll tohutult nende muusika, aga muuga ma end kursis ei hoia) lugemislauale kindlasti kuuluma peaks. Minu jaoks oli selles siiski liiga palju tausta- ja täitematerjali – tohutul hulgal asjasse vähepuutuvaid seiku ja inimesi, plaadifirmade detailseid kujunemislugusid, laulude subjektiivseid arvustusi, mille koht ei ole just ilmtingimata biograafias, samal ajal, kui Metallica liikmed ise ülearu palju sõna ei saa (mis omakorda muudab suuresti küsitavaks autori ilmselged püüdlused näidata ka iseennast insaiderina, osana bändi kujunemisloost ning koguda veidi selle sama kuulsuse kullatolmu, mille janu ta bändile hiljem ette heidab).
See viimane asjaolu ongi üleliigse mahu kõrval raamatu suurim nõrkus – siin on liiga palju autorit ennast, kes esineb rohkem tüütu groupie kui erapooletu kõrvaltvaataja positsioonil ja võtab endale vabaduse esitada oma subjektiivseid arvamusi bändiliikmete, plaatide ja laulude kohta üldkehtiva tõena (eriti raamatu teises pooles) ning näib ilmselgelt kuuluvat sellesse kildkonda, mille arvates algas Metallica allakäik mustast albumist ning justkui oleks kõik need, kellele must album meeldib, kuidagi vähem “õiged fännid”.
Lisaks autori tarbetule eneseeksponeerimisele (iga peatükk algab sissejuhatusega, mille peategelane on autor ise) tundub siin liiale minevat ka varalahkunud bassimängija Cliff Burtoni mütologiseerimine, mis läbib raamatut tervikuna, ning ilmselgelt erapoolik suhtumine bändiliikmetesse – Wall tundub olevat kõvasti sisse võetud trummar Lars Ulrichist, solist James Hetfieldi aga näib suhtuvat passiiv-agressiivse ebakindlusega.
Samuti on teos ajalises mõttes tasakaalust väljas, kuna enam kui pool raamatut on pühendatud bändi kujunemise esimesele 5 aastale, misjärel kapatakse kiirkorras ja aeg-ajalt üsnagi lahmivaid hinnanguid andes läbi ülejäänud 25 aastat.

Metallica esimene plaat, ebaoriginaalse pealkirjaga “Kill ’em All” ilmus 1983 ning äratas tähelepanu oma peavoolu rokkmuusikast hoopis erineva muusikalise lähenemisega. Ent juba need lood, mis järgnesid esimesele plaadile, kujutasid endast jällegi midagi muud, olles palju tehnilisemad, keskendudes vähem kiirusele ning thrash metaliks neid kõigi vastsete fännide pettumuseks rangelt võttes ilmselt enam nimetada ei saanudki.
Teine album “Ride the Lightning” ilmus 1984 ning siin on märgatav juba tunduvalt terviklikum harmoonia, keerulisemad tempomuutused ning kaldumine progeroki suunda. Sellel plaadil on ka mitmeid väga häid lugusid, nt “For Whom The Bell Tolls”, instrumentaalpala “The Call of Ktulu” ning bändi esimene enam-vähem ballaad “Fade to Black”.

Laiema tuntuse saavutas Metallica oma kolmanda stuudioalbumiga “Master of Puppets” (1986). mille parimateks paladeks on karm pungi ja metali segu “Battery”, surmamarsiks nimetatud “The Thing That Should Not Be”, poolballaad “Welcome Home (Sanitarium)” ning nimilugu, mis räägib küll uimastisõltuvusest, ent vabalt võib seda nöörist tõmmatavate ja manipuleeritavate nukkude allegooriat mujalegi laiendada.

1986. aastal hukkus bussiõnnetuses basskitarrist Cliff Burton ning tema asemel liitus bändiga Jason Newsted. Seetõttu kannab 1988. aastal ilmunud album “… And Justice For All” ilmselget sünguse ja jõuetu raevu pitserit, tõusmata eelnenud plaadi tasemele.
Siiski on sellel plaadil üks vaieldamatu meistriteos, vaikselt ja meloodiliselt algav ning ühe hoogu koguv “One” – sünge, võimas ja suurejooneline lugu maamiinile astunud jalaväelasest, kes avastab teadvusele tulles, et on suletud omaenda süngesse ja liikumatusse reaalsusesse. Ühtlasi oli see ka esimene Metallica lugu, millele loodi video. On neid, kelle arvates pole Metallica ei enne pärast seda suutnud luua enam midagi muusikaliselt sama mõjusat.

Mis puutub järgmisesse, musta albumisse (tegelikult kannab plaat nime “Metallica”, aga fännide hulgas on levinud selle nimetamine üleni musta värvi plaadiümbrise järgi. Vrd ka The Beatlesi White Album), siis minu meelest on see kahtlemata üks kahest Metallica parimast plaadist (teine on “Master of Puppets”). Aga võib-olla ka kõige parem, sest selle meloodilisem ja akustilisem helikeel on küll täiesti teistsugune võrreldes esimeste plaatide kiirete ja vihaste riffidega, aga on täiesti iseküsimus, kas sellepärast peaks just bändi süüdistama ainuüksi kommertsedu tagaajamises või ehk esile tõstma hoopis uut kvaliteeti.
Nende ambitsioonid, mis muusikalistes raamides püsimist ette ei näinud, muutsid loomulikult bändi söödavaks ka peavoolu rokipublikule ning laiemale avalikkusele, samas absoluutselt kaotamata neile omast geniaalsust ja originaalsust. Lisaks on sel plaadil täiesti uuel tasemel ka James Hetfieldi vokaal. Nagu ma ütlesin, mulle sümpatiseerib Metallica puhul eelkõige nimelt jõu ja meloodia kombinatsioon, nii et kui seda pidada softiks, siis minupärast olgu, paljalt nüri raiumist, milles peenemad nüansid puuduvad, ma tõesti ei viitsi kuulata.
Parimat lugu sellelt albumilt mina välja tuua ei oska, sest see sisaldab ohtralt puhast kulda,  nt “Unforgiven” (tuntud kui “Unforgiven I”, kuna hiljem järgnes sellele veel kaks samanimelist), “Wherever I May Roam”, “Don’t Tread On Me” ja üks mu enda lemmikuid “My Friend of Misery”. Populaarseimaks  sellelt plaadilt sai küllap aga “Enter Sandman”.

Albumi fenomenaalne edu väljaspool thrash metali ringkonda päädis muidugi bändi jaoks teatava peakaotusega ning järgnevad kaks albumit  võtsid tulihingelised fännid pisut nõutuks. Tuleb muidugi nõustuda, et eriti albumil “Load” (ilmunud 1996) kuuleb uue produtsendi käe all täiesti teistsuguseks, isegi pisut elutuks lihvitud helikeelt ning mõningaid (sealjuures sugugi mitte tingimata halbu) veidrusi, nt ilmselgete kantrisugemetega ballaad “Mama Said”.
Samas võib seda kõike tõlgendada ka kui katset murda stereotüüpe – nägemus sellest, kuidas peavad käituma ja välja nägema metal-muusikud ja nende kuulajaskond, oli ju välja kujunenud ammu enne seda, kui Metallica üldse tegutsema hakkas. Minu isiklik lemmik sellelt plaadilt on “Until It Sleeps”, millest muuseas sai isegi suurem hitt kui “Enter Sandman”.

Seitsmes stuudioalbum “Reload” ilmus aastal 1997, kuigi on lindistatud samal ajal kui “Load”. Hittideks said “The Memory Remains” ja “Unforgiven II”, viimane on tasemelt albumi ülejäänud lugudest ilmselgelt üle, sisaldades ka mitmeid huvitavaid viiteid originaalloo meloodiale. Vaatamata albumi suhtelisele poplaarsusele kuulutas see siiski kõige viljatuma perioodi algust Metallica karjääris.

Järgmisena ilmus 1998. aastal duubelplaat “Garage Inc”, mis koosneb 1998. aastal salvestatud või varem singlite lisalugudena ilmunud kaveritest. Jällegi vastakaid tundeid tekitanud plaat on minu meelest küll päris lõbus ja energiline kuulamine ning kuigi sisaldab ka Metallica kõigi aegade konkurentsitult kõige mõttetumat lugu “Tuesday’s Gone” (ma mõistan, et see on austusavaldus Lynyrd Skynyrdile ja Cliff Burtonile, kuid minu arvamust see ei muuda), on sellel 3-4 igati kuulamisväärilist pala – Bob Segeri repertuaarist “Turn the Page”, The Misfitsilt “Die, Die My Darling”, ka suurima populaarsuse saavutanud versioon Thin Lizzy pubirocki palast “Whiskey in the Jar”.
Mu enda lemmik sellelt plaadilt on aga kaver Nick Cave’i palast “Loverman” ja see on üks neist haruldasevõitu juhtumitest, kus uusversioon teeb originaalile pika puuga ära.

Järgnes eelpoolnimetatud kontsertalbum “S&M” koos San Francisco sümfooniaorkestriga Michael Kameni juhatusel.
Kuigi kogu see kooslus tõepoolest asjale tegelikult midagi juurde ei andnud ning tekitas üllataval kombel pigem küsimuse, miks kahe nii võimsa muusikastiili kombineerimine üllatavalt lahja tulemuse andis, sisaldab see album lisaks vanadele ja headele kaks uut, uuenduslikku ja väga head lugu – “(Minus) Human” ja “No Leaf Clover”, milles peitub sügav elutõde – then it comes to be that the soothing light at the end of your tunnel is just a freight train coming your way. Küllap see enamasti just nii ongi.

Järgmise kahe plaadi (“St. Anger” ja “Death Magnetic”) kohta ei oska ma suurt midagi öelda, sest neist esimese puhul ei saanud ilmselt bänd ise ka aru, millega täpselt tegemist on, niivõrd rabeda ja hullumeelse mulje jättis see kokkuvõttes. Ehkki pärast seda, kui olin “Unforgiven III” lugematu arv kordi kuulanud, hakkasin sellest juba nii mõndagi leidma. Siiski oli järjekordne muutus nende helikeeles ning ilma kitarrisoolodeta Metallica mõnevõrra harjumatu ning pole midagi imestada, et see on Metallica kõige ebapopulaarsem album üleüldse.
“Death Magnetic” kujunes küll märksa populaarsemaks ning tähendas muusikalises mõttes osalt ka vana ja läbiproovitu, raevuka thrash metali juurde tagasi pöördumist.

Eelmise aasta novembris ilmus Metallica kümnes stuudioalbum “Hardwired… to Self-Destruct”, mis osalt on “Death Magneticu” jätk, osalt aga meenutab jälle palju varasemat Metallicat, olles kaunikesti kiire ja vihane (võrdlusaluseks kõlbab vast “…And Justice for All”). Ka tundub siin jälle olevat rohkem puhast muusikategemise rõõmu kui viljatut eneseotsingute vaeva. Esimesena jäi mulle kõrva “Now That We’re Dead”, seejärel köitis tähelepanu “Moth Into Flame”, parimaks pean sellelt plaadilt aga pala “Halo on Fire”. See on mu jaoks tõesti taas Metallica oma vanas headuses.

Ja kui Metallica stuudioalbumite helikeele üle võib vaielda, siis see on päris kindel, et kontsertbändina ei kaotanud nad oma taset ka kõige segasematel aegadel. Ka mõlemal nende kontserdil, millel ma ise olen käinud, tuli see eredalt esile, eriti muidugi soojendusbändidega võrreldes – nood pingutasid, ninast veri väljas, et kõvade rokkaritena paista, Metallica lihtsalt oli.
Lõpetame jutu morbiidsevõitu avaldusega – minu matustel palun lahkesti mängida muu hulgas ka pala “Nothing Else Matters”.

Ja kuidas teiega on – olete ka mõne matuselaulu valmis mõelnud?

 

Advertisements

4 responses to “Metallica. Raamat ja muusika

  1. Armastan Metallicat! Ja James Hetfieldi 🙂 No hea küll, nooremana armastasin 🙂 Üksi autoga pikki maid sõites keerlen Metallica mullis. Matuselaul aga teisest mastist. U2 With Or Without You …

    • 🙂 Mul käib Metallica kuulamine periooditi, vahepeal ei kuula kuude kaupa, siis tuleb aeg (nagu praegu), kus kuulan autos ja kodus (ja töö juures ka).
      Ja kui noorpõlves need, kes tollal mu tutvusringkonnas Metallicat üldse olid nõus sisendisse võtma, fännasid miskipärast peamiselt Larsi, siis mulle meeldis ka rohkem James, ehkki ta näeb praegu palju parem välja kui nooruses 😀
      Matuselaulu suhtes oleks U2 mul teine valik, aga “If God Will Send His Angels”.

  2. Matuselaul… ma ütleksin pigem nii, et kõige kurvem laul üldse, mille avataktid momentaalselt kurgu kinni pigistavad, on The Verve’i Drugs Don’t Work. Alati kangastub see hetk, kui Kopenhaageni lennujaamas ihuüksi tuhandete inimeste seas pingil istusin. Veel mitte kuhugi jõudnuna, klapid peas, mõistes kohutava selgusega, et oluline inimene on igaveseks läinud. Muusika võib nii ravida kui ka oimetuna maha lüüa. Nii on.

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s