Kuulamisest olen ma juba kirjutanud, aga see on ainult üks, ehkki oluline pool. Täpselt sama oluline on tõeliselt rääkimine. Rõhk ei ole siinkohal küll mitte rääkimise kvantiteedil (kuigi kord kolme aasta jooksul on ikka ilmselgelt liiga harva), vaid kvaliteedil. Võõrandumine algabki minu meelest sealt, kus üksteisega enam millestki peale igapäevaste teemade ei räägita.
Iga päev suhtlemine ei ole sealjuures küll mingi garantii võõrandumise ära hoidmiseks, vaid pigem soodustab seda, sest nii on õige lihtne hakata kõike endastmõistetavaks pidama.
Kaks inimest võivad vabalt külg külje kõrval ja siiski kumbki täiesti omas universumis elada ning ühes keeles rääkida ainult näiliselt. Mu meelest on see igasugustes suhetes üks suuremaid vigu – eeldada, et sa tunned teist inimest läbi ja lõhki; eeldada, et ta ei muutu; eeldada, et ta mõtted, tunded, eesmärgid, unistused on aina samad; eeldada, et ta on ikka täpselt samasugune nagu kolm aastat tagasi, kui üksteisega viimati päriselt räägiti. Kuidas oleks võimalik mitte teada, mida kumbki vahepeal tegelikult tundnud, mõelnud ja kogenud on, millise jälje see temasse jätnud, kuidas teda muutnud on ja sealjuures siiski mitte võõranduda?
Võib-olla ei ole kvaliteetvestlus ühtviisi kõigi jaoks ühtmoodi oluline, ma ei tea. Või siiski on. Seda näen kuulen kogu aeg, kuis inimesed tahavad ära kuulatud saada, sest ma ise olen kuulaja – minu puhul ei pea sugugi paika see klišee, et inimesed kurdavad oma muresid juuksuritele või massööridele, ma olen nimelt pidanud kaks korda juuksurit vahetama seetõttu, et ma ei suutnud enam nende isikliku elu probleeme kuulata.
Kuulamisoskus näikse niisiis olevat üpris hinnaline. Mõnikord on minusse selle tõttu ära armutud, – või arvatud end armunud olevat – mis sest, et endal pole üldse aimugi, milline inimene ma olen, sest kunagi pole minu isiku kohta ühtainsat küsimustki esitatud. Ma suhtun sellesse leebelt – see tähendab olla vajatud, aga mitte tahetud. Või pisut teisiti väljendudes: olla vajatud selle pärast, mida mul on anda, mitte selle pärast, kes ma olen.
Muidugi on kuulamine vahel kurnav, sest ma ei ole isetu pühak, ma olen käsn, rõõmsate inimestega koos rõõmus, depressiivsetega depressiivne ning ümbritsevaid emotsioone tajudes, ehkki kindlasti mitte alati täiesti õigesti tõlgendades. Suurema osa oma elust arvasin, et kõik tunnevad niiviisi ja kui keegi minust midagi välja ei lugenud, tegin sellest enda jaoks ainuvõimaliku järelduse, et ilmselt neid ei huvita. Alles viimase aasta jooksul hakkasin taipama, et enamik inimesi ei loegi teiste emotsioone. Nagu öeldud, vähendas see oluliselt mu ootusi teistele, ent sisulise jutu, küsimuste ja kaasa elamise puudumist tõlgendan ma endiselt olematu huvina.
Sest jah, ma usun, et meil kõigil on lähedaste inimeste suhtes teatud ootused. Näidake mulle kedagi, kellel neid üldse ei ole.
Ilmsesti on nüüd paras paik esineda sõnavõtuga, mis mul on ka ammust aega meeles mõlkunud. Uusvaimsete, individualismi propageerivate eneseabiteooriate suhtes nimelt. Mitte et ma nendega põhjalikult tuttav oleks, aga üks nende õpetuste lähtepunkte, mida järele mõtlemata korrutama kiputakse, paistab olevat väide, et välisel ei ole tähtsust, kõik tuleb enda seest, kõik saad enesele ise anda, vale on soovida armastust ja tunnustust teistelt.
No olgu, keerame sellele teooriale nüüd vindi peale. Kui välisel ei ole mingit tähtust ja teistele ei tohi mingeid ootusi olla, siis peaks ka olema täiesti ükskõik, millised inimesed meid ümbritsevad. On nad negatiivsed, kritiseerivad, halvustavad, hoolimatud, emotsionaalselt vägivaldsed, vahet pole, väline iseenesest ju loe, loeb ainult meie enda reaktsioon sellele. Miskipärast ei usu ma, et keegi väga tahaks üdini maha tegevas lähikonnas pikalt viibida ja säilitaks sealjuures täiesti vikerkaarevärvilise oleku, kuitahes tasakaalus ta ka muidu poleks.
Sul on alati valik selliste inimeste seltskonnast eemalduda, ütlete nüüd. Aga loomulikult, täpselt sinna ma tahtsingi jõuda – välisel ikkagi on niisiis tähtsus, me ei saa eksisteerida steriilses mullis, maailm ja inimesed mõjutavad meid ning lähisuhetest oleme sotsiaalsete olenditena paratamatult teatavas emotsionaalses sõltuvuses.
Lepime parem kokku, et toetavad lähisuhted on olulised, emotsionaalne üksildus on enamikule inimestest raske ja kuigi tõepoolest, keegi ei võlgne meile midagi ja ei p e a meie vajadusi täitma, on see üldiselt igasugustes suhetes eelduseks, et (ideaaljuhul vastastikku) mingeid ootusi täidetakse, olgu need siis vaimsed, emotsionaalsed või materiaalsed. Seega loodame ja ootame me ikkagi, et andmine ja saamine oleksid lähisuhetes enam-vähem tasakaalus ning et lähedased inimesed ise tahavad vabatahtlikult meid mõista, meile armastust ja tuge anda ning tunneme ennast üksi jäetuna ja emotsionaalse turvatundeta, kui nad seda ei tee. See on inimlik.
Ning kui juba lahti läks, siis teine pseudotarkus samast ooperist – see jauramine teemal, et keegi ei saa teid armastada ja te ise ei saa kedagi armastada, kui te ennast (piisavalt) ei armasta. No jätke ometi!
Milline see enda armastamise piirmäär on, millest alates armastuse vastuvõtmine võimalikuks muutub? Täpselt kui palju peab ennast armastama? Kokkuvõttes on see jällegi üks kena teooria, mis pöördub enese vastu ning pigem paneb inimesed kahtlema ja end veelgi enam väärtusetuna tundma, süütunde ja häbi genereerimisega aga suuremat enesearmastust küll ei tekitata. Inimene ei mõtle selle peale, et oo, ma olen väärtuslik, tänasest hakkan ennast armastama, pigem mõtleb ta, et nojah, ma ju olen kogu aeg teadnud, et olen üks mõttetu olevus.
Jah, muidugi on olemas äärmuslikke juhtumeid, armastuse- ja tähelepanunäljas vampiire, kes ainult võtavad, oodates lakkamatut imetlust ja igikestvat tähelepanu, suutmata ise oma elule mingit sisu ja tähendust luua, ning langevad hüsteeriasse või enesetapu äärele pisimagi kahtluse peale, et neid ei armastata.
Ma ei vaidlusta sugugi enese väärtustamise tähtsust suhetes ja elus üleüldse, aga suurem jagu meist on siiski tavalised inimesed, tihti enesekriitilised, igaüks rohkem või vähem kuskilt katki, keda pole kunagi õpetatud ennast armastama, vaid pigem endas kahtlema. See ei tähenda, et me ei vääri armastust või ei oska armastada. Sageli õpitakse endast rohkem hoolima just nähes end läbi armastava inimese silmade. Veelgi enam – armastust õpitaksegi eelkõige suhete kaudu teiste inimestega.
Pole mitte mingit tõendust, et armastuse absoluutseks eelduseks oleks enesearmastus. Jah, ilma ennast väärustamata on see kõik kahtlemata keerulisem, aga see ei muuda vähem tõeliseks ei armastust, mida teie vastu tuntakse ega seda, mida te ise tunnete.
Nii, selle asja sain nüüd südamelt ära. Ülejäänud klišeed (“kõigel on mingi põhjus”, “kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks” jne) ja pimeda positiivsuse kultiveerimise kehvad küljed jätame järgmiseks korraks.
Tagasi ootuste juurde. Üldiselt ma leian muidugi, et olen erakordselt väheste ootuste ja nõudmistega. (Rahu, nali.)
Aga. Vaat see kvaliteetvestlus. Tõsi on, et selliseid vestlusi on aina vähem, palju vähem, kui mulle meeldiks.
Tihtipeale me küll räägime, aga kui see jutt käib ainult ilmast või hindadest või akende pesemisest, siis see tegelikult ei ole minu jaoks tõeline vestlus. Ka see pole tegelikult tõeline vestlus, mis ei kujuta endast dialoogi, vaid vastab enam-vähem anekdoodile, milles filmistaar ütles oma vestluskaaslasele: aga mis me nüüd kogu aeg minust räägime, jutustage ometi teie, kuidas ma teile oma viimases filmis meeldisin. Jutt, mis käib telefoni, televiisori või arvuti pideva kohaloleku saatel, ei ole samuti tõeline vestlus.
Ja kui see kestab piisavalt pikka aega, siis vajun ma aegamööda üha sügavamale selle näivuse mädasohu, et mitte kedagi ei huvita, mitte keegi ei hooli, mitte keegi ei tunnegi mind päriselt.
Maailma tühisust ei peagi tagasi peegeldama ja üleüldse võib suurema osa ajast ka täiesti mugavalt ühel lainepikkusel vait olla.
Ent mis on olulisem kui miski muu – võida rääkida, nii et see ka kuulajani jõuab, tajuda huvi, mõistmist, jagamatut tähelepanu, kohalolekut. Saada tagasi oma mõtete peegeldus. Rääkida ideedest, emotsioonidest, elu ilust ja võimatusest, lugudest ja lauludest, õhulossidest, maailma lõpust, unistustest ja hirmudest.
Rääkida sellest hetkest, kui seisin leilist auravana saunatrepil, pea kohal märtsiöine tähistaevas, ümberringi ääretu vaikus, mille katkestas üle lendavate hanede hüüd ja tiivavihin.
Saada osa üksteise salajasest siseilmast. Aga regulaarselt.
See ongi minu jaoks armastuse keel.
Muusika: Joep Beving “Midwayer”
* Hando Runnel
Toidutegu 