“La traviata” ja kakaokreemitort mustade sõstardega

Kui mult küsitakse, missugusest ooperist võiks algaja ooperihuviline tutvumist žanriga alustada, siis üks nende hulgast, mille ma kindlasti välja pakun, on maailmas enimmängitud ooper – Giuseppe Verdi “La traviata”, mille libreto põhineb Alexandre Dumas noorema romaanil “Kameeliadaam”, mis pajatab kurtisaan Marguerite Gautier’st, see tegelaskuju omakorda on aga inspireeritud reaalsest isikust – kurtisaan Marie Duplessis’est.
Ooper kukkus esietendusel aastal 1853 suurejooneliselt läbi, kusjuures harvaesinevalt olid publik ja kriitikud sealjuures ühel meelel. Osalt olla põhjus olnud lauljate kehvas vormis, osalt aga asjaolus, et tegemist oli kaasaegse lavastusega ning niisuguse pühaduseteotusega polnud grand opera puhul tollal keegi harjunud. Hiljem hakkas publik muidugi “Traviatat” armastama ning kuigi kriitikud olid veel mõnda aega arvamusel, et tegu on amoraalse teosega, siis nüüdseks on muidugi ka nemad mõistnud, et publikul oli õigus ning “Traviatast” on saanud ilmselt enim armastatud, lavastatud ja salvestatud ooper üleüldse.

Minu enda suhtumine sellesse teosesse on ambivalentne – ühelt poolt sisaldab ooper loomulikult väga palju geniaalset muusikat, mida võib ikka ja aina uuesti kuulata. Teisalt on ooper tervikuna ja mitmed soolonumbrid veel eraldi ülipopulaarsed. Ja ülipopulaarsus, eks ole, toob reeglina kaasa selle, et kipub juba natuke tüütuks minema. Lisaks olen “Traviatat” laval näinud nii oma 15 korda, mis põhimõtteliselt tähendab, et teos on mul noot-noodilt praktiliselt peas ning enamasti on selle tulemuseks iga uue lavastuse ja laulja kallal norimine.

Nii et seda ma siis nüüd üritangi läbi viia, kuna laupäeval sai just kolmandat korda üle vaadatud Metropolitan Opera populaarne lavastus ning lisaks avastasin, et vaatamata ohtratele vaatamiskogemustele polegi ma kõnealust teost siin veel arvustanud.

Peaosi laulsid seekord Bulgaaria sopran Sonya Yoncheva (Violetta), USA tenor Michael Fabiano (Alfredo) ja USA bariton Thomas Hampson (isa Germont).

Sonya Yoncheva, Michael Fabiano, Thomas Hampson

Yoncheva on alles noor (35), aga täiesti küps laulja ning valitses laupäevast etendust igal moel. Kõige nõrgem oli esimene vaatus, sh ooperiloomingu üks kuulsamaid aariaid “È Strano… Ah, Fors’è Lui… Sempre Libera’”, mida sopranid muidugi mõnuga esitavad, sest see pakub väljakutset nii vokaalsele kui näitlejameisterlikkusele ning pakub tõhusat sissevaadet Violetta karakteri arengusse ooperi vältel.
Rangelt võttes pole siin küll tegemist ühe aariaga, vaid kolmest erinevast osast – retsitatiiv, aaria, cabaletta – koosneva stseeniga. Kaasaegsete häälte asemel kuulakem seda aga hoopiski Joan Sutherlandi suurepärases esituses:

Ent kui see esimese vaatuse pisuke ebakindlus kõrvale jätta, siis teine ja kolmas vaatus olid esmaklassilised.
Yoncheva on erakordselt paindliku häälega laulja ning tundub suutvat mängleva kergusega hüpata mistahes repertuaari barokist bel cantoni või Mozartist Verdi ja Puccinini. Loodame, et ta sellega liiale ei lähe, sest tegemist on suurepärase lauljaga.

Tenor Michael Fabiano oli mu jaoks suhteliselt uus nägu ja karta on, et ma ka unustan ta suhteliselt kiiresti, sest eks olen seda juba umbes kümmekond korda öelnud ka – et tenor on mu jaoks kõige igavam hääleliik, nende rollid dramaatiliselt kaunis ühekülgsed ning lihtsalt tublilt laulmisest mu tähelepanu äratamiseks ei piisa. Fabiano laulis tublilt, nägi korrektne ja igav välja, nii et ma ausalt ei oska talle midagi ette heita, aga ka mitte midagi eriliselt esile tuua. Ilmsest kõlas ta ka paremini duettides Yonchevaga “Un di felice” või “Parigi, o cara”) kui soolopartiides.
Stiilinäitena esitab Piotr Beszala siin Alfredo aaria “Lunge da lei… De’ miei bollenti”  ja sellele järgneva tunduvalt jõulisema cabaletta “O mio rimorso”.

Ühtlasi koitis siis nüüd lõpuks ka see päev, mil solisti pärast piinlik (no kahju ka natuke ikka) hakkas. Teatavad eelaimdused nimetet ohu suhtes olid mul juba enne, sest Giorgio Germonti osas üles astunud Thomas Hampson on bariton, kes mitte mingil juhul ei peaks Verdit laulma, isegi oma parimatel päevadel oleks ta võinud lahkesti Prantsuse repertuaari ja Mozarti juurde jääda.
Aga noh, lõppude lõpuks on isa Germont kõige lüürilisem Verdi baritonirollidest, niisiis lootsin, et äkki läheb õnneks. Ei läinud. Nii kehva laulmist ei ole ma varem Met-is kuulnud, asi polnud ka mitte ainult viletsas (pigem olematus) legatos (ja Verdi muusikale on iseloomulikud justnimelt pikad legato-fraasid), vaid selles, et ta üleüldse ei laulnud, vaid pigem karjus ning sealjuures ka mitte kõiki ette nähtud noote (76-aastane ekstenor Plácido Domingo oleks kindlasti paremini kõlanud, vähemasti oleks ta kõik noodid ära laulnud ning vast mitte kõlanud nagu liivapaberiga tahvli kriipimine). Ooper sisaldab ka üht parimat soprani ja baritoni duetti, pea 20 minuti pikkust tehniliselt ja emotsionaalselt keerukat meistriteost (1. osa) ning arusaadavalt läks see sel korral suuresti kaduma, sest sopran duetti üksi laulda ei saa, ehkki Yoncheva “Dite alla giovine” oli üks etenduse kõrghetki igas mõttes.
Isa Germonti aaria “Di Provenza il mar, il suol” on üks ooperi suurimatest hittidest ja ning ehkki ma üldiselt armastan kõike, mida baritonid esitavad, on see nende repertuaarist kahtlemata üks tüütumaid palasid. Aga väga heas esituses muidugi kannatab kuulata küll, siinpuhul laulab Dmitri Hvorostovski, kellel kallal ma olen ka ikka teinekord norinud pisiasjade pärast, nagu lohakavõitu diktsioon või mitte piisavalt avatud häälel laulmine. Aga selle kriitika võtan otsekohe tagasi, nüüd kus olen kuulnud, et Met-i laval võib ka Thomas Hampsoni kombel kääksuda. Sest vähemalt legatot valdab Hvorostovski  küll täiesti jumalikult.

Ja eks mainigem siis lõpetuseks ka ära ooperi ilmselt kõikse kuulsam pala, seesama, millega odava poulaarsuse võitmiseks ja publikult tormiliste ovatsioonide välja meelitamiseks armastatakse kõiksugu kontserte ja ooperigalasid lõpetada. Pärineb see lõik samast lavastusest, aga Salzburgist, mitte New Yorgist ning peaosi laulsid tollal Anna Netrebko ja Rolando Villazón. Salut!

Nii palju täna ooperist. Selle eelmainitud vahuveini juurde tehke torti (kakaokreem on mul jätkuvalt hing peal).

Kakaokreemitort

Kakaokreemitort mustade sõstardega

Põhi:
180 g šokolaaditäidisega vahvleid
40 g võid

Täidis:
3 dl piima
2 muna
100 g suhkrut
5 sl kakaopulbrit
5 želatiinilehte(10 g)
3 dl vahukoort
150 g külmutatud musti sõstraid

Purusta vahvlid, sega sulatatud võiga ning suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhjale.
Pane želatiinilehed külma vette paisuma.
Kuumuta piim keemiseni, lisa vähese piimaga ühtlaseks segatud kakaopulber, keeda läbi.
Vahusta munad suhkruga, lisa veidi keevat piima-kakaosegu, sega ühtlaseks ning lisa segades potti keeva piima hulka. Kuumuta segades keemiseni, aga ära keeda.
Tõsta tulelt kõrvale, lisa paisutatud ja kuivemaks pigistatud želatiinilehed ning lase aeg-ajalt segades jahtuda. Vahusta koor ning lisa tardumise piiril olevale kakaosegule.
Jaota vormi vahvlipõhjale külmutatud mustad sõstrad ning vala peale kakaokreem. Lase üleöö külmkapis seista.

Kakaokreemitort

Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed märtsinumbris. 

Advertisements

One response to ““La traviata” ja kakaokreemitort mustade sõstardega

  1. Kui saaks suutäiekese seda koogikest, mmmm!
    Aitäh ülevaate eest! Hampsoni osas pean kahjuks nõustuma.

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s