Monthly Archives: aprill 2017

Sidruni-kohupiimatort

Ach, varakevad! See on kõige ilusam aeg aastast. Tasane, aga lubadusi ja lootust täis. Kui tuleb mai ja kõik ühekorraga pillavalt õitsema puhkeb, siis lisandub sesse kaunidusse kohe ka kiirustamine ja kaduviku pärast kurvastamine, sest eks ole eestlane ju see, kes juba märtsikuus paadunult teatab, et nojah, varsti on suvi läbi.


Aga varakevad. Kui lähed õhtul magama poripruunis maailmas ning ehkki hommikul näib pilt olevat täpselt samasugune, märkad tähelepanelikumalt vaadates ometigi, et tegelikult on ilm üleöö värvid saanud.
Ma võin kirjeldada aprilliõhtute valgust – see on sinine ja läbipaistev ja heliseb nagu dudukk ning annab sooja vaid siis, kui su enese sees on mingi hõõgus juba olemas -, aga samamoodi, nagu ma ei oska tõlkida tšellot, ei oska ma kirjeldada aprilliõhtute lõhna.

Vihma lõhn ehk, kui mu aken on lahti ja ma kuulatan kahe inimese kunagist kaja teineteises. Vaene kulunud inimkeel, mis peab seda kõike väljendama!
Ühel õhtul jõin veini ja lugesin, mida ma nonde aastate jooksul kirjutanud olin. Peaaegu ei uskunud oma silmi. Nii ilus. Nii kurb. Nii tõeline. Mitte ainsatki hetke, ei kauneid, ei kurbi, ei annaks ma sellest ära. Kui sel kõigel oli just selline hind, siis olgu pealegi. Ju vist polnud ma siiamaani julgenud sellele enam korralikult otsa vaadata ning see oli nüüd ühe ime tunnistaja harras pilk ja heldimus. Pai teeks oma tollasele endale, kui saaks, kõigi nende kurbuse- ja kahtlusehetkede eest. Tollaseid rõõme aga tooks tublisti tänasesse, et taas tuleks meelde, kuidas on kõndida nii, et jalad maapinda ei puuduta. Olla nii elus, et läheks lihtsalt puhtast rõõmust läbi telliskiviseina.
Kaua, liiga kaua pole ma seda tundnud. Ent pole mul ka tahtmist öelda, et elu on inetu, halb, kui kaunist tunda ja kogeda on olnud nõnda palju. Küllap on see just see, millest saaks kord kirjutada ühe korraliku Loo. Ometi ma kõhklen. On’s mul õigust sellest kirjutada, kui see pole ju ainuüksi minu lugu. Teisalt saab niiviisi kõike sügavalt puudutavat mitu korda läbi elada, esimene kord päriselt, teine kord siis, kui aeg saab lauluks.

Ja siis läksin ühe teise tööpäeva õhtul kohalikku poodi ning selgus, et muusikat oli seal valinud keegi maitsekas inimene, sest kõlas Gregory Porteri “Consequence of Love”. Helge meeleolu püsis edasi. Pealegi hakkan nüüdseks tasapisi toibuma ka kellakeeramisest, sest minu jaoks on see suveajale üleminek ikka karjuv füüsiline vägivald – kogu täppisteaduslik magamise peenhäälestus läheb niiviisi täiesti paigast ära ning põhimõtteliselt olen kaks nädalat järjest oimetu ning pooleldi töövõimetu.
Aga esimesed sadakond kilomeetrit on ka juba sõidetud ja nagu ikka on neil hooaja esimestel sõitudel karjamaale lastud vasika tunne. Lendamise tunnet on selles, ei sugugi rasket tööd ega enese eest põgenemise püüdu. Kahjuks argipäeva kaasa võtta oskan seda olemise peaaegu talumatut kergust siiski liig harva.

Sidruni-kohupiimatort

Biskviit:
4 muna
175 g suhkrut
60 g nisujahu
60 g kartulitärklist

Sidrunivõie:
2 sidrunit
100 g suhkrut
3 muna
100 g võid

Kohupiimatäidis:
250 g kohupiima
2 dl vahukoort
4 sl suhkrut
soovi korral rosinaid

Pese sidrunid, riivi koor ja pressi välja mahl (võide jaoks on vaja 1 dl mahla, ülejäänu jäta koogipõhjade immutamiseks).
Sega väikeses kastrulis munad, suhkur ja sidrunimahl, tõsta anum veevannile ning kuumuta segades, kuni segu pakseneb (umbes 10 minutit). Lisa kuubikuteks lõigatud toasoe või ning riivitud sidrunikoor, sega ühtlaseks ja lase jahtuda.
Vahusta biskviidi jaoks munad suhkruga tugevaks vahuks, sõelu peale eelnevalt omavahel segatud kuivained ning sega ettevaatlikult altpoolt üles tõstes segamini.
Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud 20 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi ning küpseta 200-kraadises ahjus 20 minutit.
Vahusta koor suhkruga, sega juurde kohupiim ning soovi korral rosinad.
Lõika jahtunud biskviitpõhi kolmeks kettaks, tõsta esimene ketas serveerimisalusele, niisuta sidrunimahlaga segatud veega ning kata kohupiimasegu ja sidrunivõidega.
Tee samamoodi ülejäänud kihid ning lase tordil vähemalt paar tundi külmkapis maitsestuda.

Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed aprillinumbris.