Üheksa aastat Toidutegu. Tatrajahuga marja-purukook

Ilmselgelt ei olnud see üheksa aastat tagasi kuigi arukas otsus hakata seda blogi avalikult pidama.  Kes see siis teadis, et lõpuks tahaks köögist kogunisti välja kolida ja hakata hoopis rohkem ütlema nii enda kui ilma ja inimeste kohta, aga nüüd enam hästi ei saa.
Teisest küljest on igat masti nähtuste kohta veel ühte arvamust vaevalt et vaja ja maailma parandada mina naguniigi ei jaksa, ronin parem oma elevandiluust torni tagasi ja teen näo, et mina ei tea millestki midagi.
Muidugi on mult vahel siiski küsitud, kuidas ma justkui üpris avameelselt kirjutan. Kirjutan või? Mida te siit siis minust õigupoolest  teada olete saanud? Seda, kes ma olen, mis mind elama ja liikuma ja looma paneb, ei näe ma tegelikult mingit põhjust varjata.
Ka madalseisud käivad asja juurde. Kui nooremana arvasin nägevat eneses bipolaarseid jooni, siis nüüd ma seda enam nii ei nimeta. Nüüd ma nimetan seda elamiseks ning leian, et elu ja suhted oleks üldse oluliselt lihtsamad, kui inimesed julgeks rohkem kommunikeerida, mida nad tegelikult mõtlevad ja tunnevad. Julgus tunnistada nõrkust käib sinna hulka.

Mulle pole see kunagi lihtne olnud, nii et ma harjutan – kirjutamist sellest, mida ma tunnen, kõik põhjused on aga kenasti krüpteeritud ning just see mind ennast blogi pidamise juures juba häirima hakkabki. Pole ma nii avameelne midagi, kõik käib läbi korraliku filtri. A kui te muidugi tingimata tahate midagi teada, siis kirjutage ja küsige. Nii see käibki, ma niisama heast peast ei hakka rääkima, seda võivad mu sõbrad kinnitada.
Konks lähemates suhetes on sealjuures selles, et kui ei küsita, siis ma võin solvuda ka (te ei küsi, teid ei huvita, järelikult te ei hooli). Seda juhtub muidugi enamasti ainult siis, kui tass on täitmata ja tahaks pai saada. Sest see armastuse keel, eks ole.
Rääkimata sellest, kuidas tähelepanu pälvimine käib tavaliselt linnuriigi kombel – aetakse suled kohevile ning üritatakse lakkamatult iseendast rääkimisega muljet avaldada. Ma nüüd ei tea, kas kuidagi rafineeritumalt ei saaks? Sest mind näiteks köidab esimeses järjekorras mõistus ja sulgedest on mul suva. Põhilise info, mida tarvis läheb, peilin ma niikuinii ridade vahelt ning edevuse laadast märksa enam muljet avaldaks teatav kogus siirast huvi minu isiku vastu. Ja mõistlik olemine jätke  ka parem heaga mulle, sest seda suudan ma raudselt teist paremini.

Uus ja vana

Mõni aeg tagasi käis blogides arutelu introvertide ja empaatia üle. Ma ei suutnud siis mobiliseerida end sõna võtma, aga mõningatele arvamustele oleks ikkagi tahtnud oponeerida. Esiteks – suhtumine loomadesse ei anna küll mingit empaatiagarantiid. Loomade vihkamine ilmselt empaatiavõimetust markeerib küll, aga teistpidi saab vabalt olla täiesti infantiilselt nunnutav loomade suhtes ning ilmutada teiste inimeste tunnete koha pealt otse uskumatut ignorantsust. Teiseks – empaatilisusel või selle puudumisel ei ole mingit pistmist konstruktiivsusega. See ei käi nii, et kriitilises situatsioonis empaat seisab, käed ripakil, ja ohib ning ei oska hädalise aitamiseks midagi ette võtta. Kolmandaks – introvertsus ei tähenda ebaviisakust ega teistega mittearvestamist, valdav enamik introverte suudab edukalt kohaneda kõigi sotsiaalse suhtluse normidega, lihtsalt konks peitubki selles, et introvertide eelistatud suhtlusstiil on teistsugune ning igsugune kohanemine võtab paratamatult energiat.
Sest see on selge, et maailma valitsevad ekstravertidest hommikuinimesed (ja paremakäelised – kui juba jutuks tuli), kes armastavad small talki ja telefoniga suhtlemist. Utreerin pisut loomulikult, aga kujutage ise ette, kui palju peab keskmiselt või keskmisest enam introvertne õhtuinimene ennast kohandama juba selle pärast, et maailm näeb üldjoontes ette lakkamatut rääkimist tühjast-tähjast. Võimalik, et varahommikul sealjuures. Lisaks veel näiteks telefoni teel.

Noor ja roheline

Kõik see poolteist kuud, mis ma ei kirjutanud, tegelesin väga väsinud olemisega. Ses pole tööaasta lõpu lähenedes midagi uut ega imelikku ja krooniline magamatus hakkab ka lõpuks mõju avaldama, aga väsimusega toime tulemine pole minu jaoks eales sisaldanud puhkamise optsiooni, ei, see tähendab loomulikult, et lihtsalt rohkem tuleb pingutada.
Ja selle tulemusena saabuv üleväsimus kukutab mind musta masendusse. Väsinuna on kõik servad teravamad, kõik toonid tumedamad, ise aina väiksem ja nähtamatum. Tekib tunne, et olen müünud oma naeru, kaotanud oma hääle ja iseenda.
Endorfiinid aitavad, nii et pärast kümmet jooksu- või kolmekümmet rattasõidukilomeetrit olen ma mõnda aega jälle rõõmus kui linnuke oksal, aga ilmselgelt see siiski täiuslik lahendus pole, sest küllap kuhugi jäävad kõik need pidamata vestlused, ütlemata sõnad ja väljendamata mõtted alles, et hulga aja pärast taas ootamatult kibedana keelele kerkida.
Ent üksinda võidelda ma siiski enam ei jaksa ja vähemalt teoreetiliselt olen aru saanud, et pole tarviski. Kaua aega püüdsin teiste must-valget maailma värviliseks võõbata. Aga see ei muutunud värvilisemaks, hoopis mu enda maailm teisenes sama must-valgeks. Kas kellelgi sai parem? Ilmselt mitte.
Veel teistki viga kordasin ma aina – eeldasin, et kõik on samasugused nagu mina, evivad sama kõrget taluvuspiiri ning hakkavad karjuma alles siis, kui seegi piir on juba mitmekordselt ületatud. Niisiis olin alati valmis kuulama, kaasa mõtlema, pakkuma oma õlga ja empaatiat – ning tihti selgus, et verd ja lahtisi haavu pole ollagi, pigem on pind sõrmes (ei, see ei tähenda, et ma aru ei saaks, ma mõistan, et ka pind võib olla ületamatu probleem, just sel hetkel, just selle inimese jaoks). Ent seda ei mõistnud ma ometi, miks siis vajadusel vastutasuks mulle õlga, arusaamist ja paisid ei pakuta. Aga ei pakutud mitte selle pärast, et inimesed poleks hoolinud, vaid nad lihtsalt arvasid, et ma lõin kõigest varba ära, mitte ei jookse parajasti verest tühjaks.
Selle tulemusena jõudsin lõpuks rahustava mõistmiseni, et eluterve egoism on ülimalt vajalik, ilma selleta kaotab ka igasugune altruism mõtte ja tähenduse. Kuulata, analüüsida, mõista, olla olemas saab ainult seni, kuni see on vabatahtlik, vastuteene ootuseta ja jätab endale hea tunde; kui tekib juba küsimus, et miks mina pean kogu aeg midagi vastu saamata andma, siis on aeg piir tõmmata, sest siis on juba mõnda aega ilmselgelt enda arvelt antud. Ning seda pole õigupoolest kellelegi vaja, ei andjale ega saajale.

Sestap soovin teile rohkem elutervet egoismi ning esialgu igaks juhuks ei luba, et ma kümnendal blogiaastal rohkem kirjutan. Eks näis.

Ja koogi sisse pange need marjad, mis veel sügavkülmas alles on. Sest niikuinii on.

Muusika: Keane “Sovereign Light Café”

Marja-purukook

200 g külma võid
250 g toortatrajahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
145 g suhkrut

Täidis:
300 g  (külmutatud) mustikaid ja vaarikaid
(1 sl kartulitärklist)
2 sl suhkrut

Pane küpsetuspulbriga segatud jahu ja suhkur kaussi, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ning haki noaga või näpi sõrmedega ühtlaseks puruks.
Laota 2/3 purust võitatud 20×20 cm neljakandlise vormi või 24 cm läbimõõduga ümmarguse vormi põhjale ning suru kergelt kokku.
Sega marjad suhkruga ja külmutatud marjade puhul ka 1 sl tärklisega ning vala põhjale. Kata ülejäänud puruga ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes 25 minutit. Serveeri jahtunult vahukoore, vanillikastme, jäätise või Kreeka jogurtiga.

Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed 2016. aasta juulinumbris. 

Advertisements

2 responses to “Üheksa aastat Toidutegu. Tatrajahuga marja-purukook

  1. Kristiina

    Sinu blogi suure fännina pean ma ennast kordama – kui head read need siin jälle on! Kui loen, on koguaeg tunne, et loeksin justkui iseenda kohta. Ja samas on see ka mõnus lohutus, sest ma olen ikka arvanud, et mul on midagi viga, et alati end nii avali võtan – räägin ja kirjutan enda tundeid ja mõtteid, lõpetan liiga otsekoheselt suhteid, milles end halvasti tunnen…aga mulle tundub, et see on see pool, mida inimesed lihtalt teistes näha ei taha, sest see on liiga ebamugav nende jaoks. Kergem on rääkidagi seda small-talki ja olla niimoodi peidus oma maski taga, vaadata teise inimese maski. Kui keegi on paljas, maskita, tekitab see ebamugavust.
    Veel tekitas see lugemine tunde, et minu erinevus sinust seisneb selles, et kui ma kirjutan või räägin sellistest asjadest, on mu peas nagu mingi torm, mida ma ei suuda vaigistada, ja nii ongi üks suur segadus ja kui see välja pääseb, on rase aru saada, mida ma öelda tahtsin 😀 . niimoodi loogiliselt ja vaikselt, selgelt ja julgelt seda välja lasta on ikka paras kunsttükk. Aitäh sulle selle eest, et kirjutad ja annad eeskuju, sinult on nii palju õppida. 🙂
    Veel olen märganud, et me pildistame samu kohti. See puu näiteks, kus vana seisab veel vapralt püsti, ise raagus ja kuivanud, ja tema sees tärkab uus elu. Iga kord, kui sellest mööda sõidan, imetlen seda kooslust. Ja vahel pildistan ka. Kord oli eriti tore hetk, kui sõitsin parasjagu ringi, et leida ilusaid maastiku vaateid pildistamiseks ja kui olin eemalt märganud üht põldu heinapallidega, valgus oli ilus…nägin, et sa olid jõudnud minust ette..ja häbelikult sõitsin edasi… 🙂
    Ühesõanaga- aitäh! Tervitades, üks paadunud fänn, introverdist totaalne ööloom 🙂

    • Aitäh! See oli üks ütlemata rõõmustav kommentaar tänasesse päeva. Ja eriti tore seik heinapallipõllul, vaat siis, ma polegi ainus, kes noid teid mööda sõidab ja otsib samadelt maastikelt teistmoodi vaateid 🙂
      Küllap on see mingil moel turvalisuse küsimus, mängida mingit rolli, kanda mingit maski, teatud piirini ilmselt vältimatu ka, küllap me kõik mängime ernevates keskkondades, erinevate inimestega mingeid rolle, päris alasti ehedust igas elusituatsioonis kohtab küllap harva. Aga kui valdavaks muutubki roll, kui päris mina ei saagi kellelegi näidata või kipub see hoopis ära kaduma, siis on asi halb. Nii elada mina ei taha. Small talk on täielik piin, aga eriti õudne on see siis, kui ka lähedaste inimestega jääbki jutt ainult igapäevase ja materiaalse tasandile.
      Mõnikord ma igatsen endale just seda oskust – kirjutada endast kõik välja nii, nagu see oleks toores torm. Aga seda võimet mul pole, mingil moel ma mõtlen isegi siis, kui kirjutan mõtlemata. Ju siis on just nii hea.

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s