Sõnad said otsa

Sõnad said otsa. Kirjutan ja kustutan ja kõik tundub vale.
Panen jooksuriided selga ja lähen. Jooksen tolmaval teel mööda taludest ning kibuvitsade ja lõhnavate hõbepuude tihnikusse mattunud mõisast, mille ma ükskord endale ostan. Edasi keeran metsavaheteele, kus ma kakskümmend aastat tagasi autoga sõitma õppisin. Päike paistab läbi alles õrnroheliste lehtede, vint aga kuulutab vihma ja maikellukesed lõhnavad.
Kümme kilomeetrit hiljem jõuan koju tagasi ning ehmatan vette hüpates hääletuks seni raevukalt krooksunud rohelised konnad. Panen sauna kütte ja siis läheme koos koeraga vihta tegema. Muidugi on kaselehed alles õrnad ja muidugi on koer kannatamatu, kui mina meditatiivse põhjalikkusega oksi valin.
Selle olen ma aastate jooksul selgeks õppinud – olema õnnelik lühikeste hetkede kaupa. Suur õnn seab liiga palju tingimusi, ühe väikese argise õnne hetked on seevastu igal pool, siruta vaid käsi välja ja püüa peopesale.

Õhtul teel teise maailma tagasi sõidan äikesepilve kannul. Ära mine sinna, ütleb ta mulle ehk, miks muidu on välgud püsti ees ja sadu nii tihe, et sõita enam ei näe. Kuid kuhu siis?
Veel hiljem proovin uuesti kirjutada. Aga sõnu, neid õigeid sõnu ei leia ikka.
Võib-olla nad ei tule mu juurde, sest ma olen alati liiga palju ütlemata jätnud. Ehk üleliia tihti olen takerdunud sellesse dilemmasse:

Kui ma ei kõnele sellest,
ma suren.
Kui tunnistan seda,
see tapab mu.
Taevas, mida ma teen?
(D. Kareva)

Neil puhkudel valisin ma alati vaikimise.
Muidugi mõtlesin ma, et ühel päeval julgen. Hiljaks jäin. Maailm ei saa enam samaks. Ega see ei tapnud mind küll, sest luuletajad, need ju teadagi liialdavad. Aga see ei teinud mind ka tugevamaks, sest see tüütuseni korrutatud klišee kaotas oma tähenduse veelgi varem. See, mida ma kirjutasin, sai küll paberile puhta südameverega, aga nii sain teada, et veri polegi vist punane, sest read näisid nähtamatuna.
Võib-olla polekski vaja olnud suuri ja ilusaid sõnu. Küllap oleks need olnud liiga keerulised, liiga kaalukad. Ehk oleks piisanud palju vähemastki.
Sõnumist, mis oleks öelnud: vaata taevasse, samad tähed. Või sama täiskuu. Või sama vihm me kohal.
Kui ma tegelikult kunagi ei küsinud, kas need ikka olid samad tähed, sama täiskuu või sama vihm, siis ainult sellepärast, et ma kartsin vastuseks kuulda vaikust.

Iga päevaga olen üha väsinum. Kõigest sellest, mis mu hinge ei toida. Pealiskaudsusest. Suhetest, mis puudutavad üksnes pealispinda, kui sedagi.
Ma oled teadnud tegelikult kogu aeg, et me ei näe maailma samades värvides.
Aga tee mulle ikkagi pai.

Muusika: Hammock “Together Alone”

Advertisements

20 responses to “Sõnad said otsa

  1. Pai! Pai! Pai!
    Sa tundud nii kurvas meeleolus olevat, lausa hirmutavalt kurvas.
    Kas on kellelgi teisel võimalik sind sellest nukrusest rõõmsasse maailma tuua? Vastust tead vaid sina…

    • Aitäh! 🙂
      Vahel mõtlik, vahel kurb, vahel rõõmus, vahel õnnelik. Viimasel ajal väga väsinud, küllap sellepärast on kõik nurgad teravamad.

  2. Kurvaks teeb ja ahastama paneb see üksildus ja igatsus. Kui saaksid nutta, oleks sellestki abi. Suvi tuleb, ehk saab siis end laadida. Alati on midagi oodata, kuigi elada tuleks just nüüd ja praegu. Aga kuidas olla praegu (õnnelik), kui see ei tule kergelt ega näi tulevat isegi raske tööga?

    • Jah, selle üle olen ma pead murdnud, et kas see kõik ei võiks vahel lihtsam olla. Kõvasti vaeva nähes püsib pinnal küll. Kõigest jõust joostes õnnestub paigal püsida küll. Aga äkki võiks lihtsalt niisamagi lihtne ja kerge olla ning kõik laabuda. (Sest mina iseenesest ei glorifitseeri seda eestlaslikku tõekspidamist, et raske peab olema, muidu ei ole õige, vt ka kunagi kirjutatud: https://toidutegu.wordpress.com/2011/04/23/krevetisupp/.)

  3. Pai!

  4. Pai, pai! Kalli ka! Kui piibelehed õitsevad, on elu ilus! Kui saab sauna, on elu ilus! Kui …

    • Aitäh! Jah, need ongi need elu ilusad pisiasjad, mida märgates ei saa kunagi kõik lõpuni hall olla.

  5. Pai ja rahu hinge .

  6. Kummaline, kuidas kurbus suudab ilu luua … tundsin värske viha lõhna ja igatsen nüüd järve ujuma minna. Aitäh. Aga eriti muidugi pikk ja pehme pai.

  7. Jumaluke, kuidas ma armastan neid mõtisklusi! Ootan neid alati pikisilmi! Sulle on sulge antud, suudad vist isegi värvi kuivamise värvikaks kirjutada. Aitäh ja saadan häid tundeid Sulle!

    • Aitäh, see oli küll armas!
      Kui puhkuse ajal lõpuks esikukapi edevamaks muutmiseni jõuan, siis püüan värvi kuivamisest kirjutada 🙂

  8. Vist ei ole kuigi palju abi, kui ma ütlen, et blogisid kunagi ei loe, ent Sinu sissekanded toovad mu siia ikka ja jälle tagasi. Aga ma ütlen ikkagi. Ja ma tean, miks – ehkki me oleme võõrad ning mulle ooper kuidagi eriti korda ei lähe, ahmin aplalt iga sõna, ükskõik millisel teemal. Mõned puudutavad keeli mu sees väga järsult. See siin samuti. Tunnen sellist olemist. Pai.

  9. No kindel on see, et kui Su sõnad siin tõesti otsa peaksid saama siis olen mina ikka väga kurb… 😦 sest Sa puudutad mind alati! Minu hinge oled Sa toitnud ja paitanud! Aitäh! Looda, et ūks HÄSTI pikk pai võtab nukrust pisut vähemaks! 🙂

  10. Pai ka minu poolt – oled alati vaimustanud oma nii sõnaseadmise oskuse kui ka tühikute paigutamisega nende vahele. Näpuotsaga mustikaplekke ka sulle!

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s