Monthly Archives: august 2017

Rukki-kohupiimakook mustikate ja pohladega

Magate, inimesed?
Magate ja ei näegi, kuidas öötaeva taustal mustendava sakilise metsamüüri tagant tõuseb Taevasõel.
On soe. Vapsik ajab soliidselt sumisedes mingeid omi asju. Ristiga õnneämblik ripub võrgus ja ootab kannatlikult ohvreid. Ritsikad saevad suveöölaulu.
Ööhulgused lobistavad tiigis. Varem sadanud vihm nõrgub piisk piisa haaval lehtedelt maha.
Istun siin oma veiniklaasiga juba tükk aega ja jälgin, kuidas öö kohale jõuab. Klaasi lõhun lõpuks kogemata ära, aga tühja sest õnnest, mille need killud hiljem toovad. Kui toovad. Praegu on niisamagi hea olla.
Hea on ka saunast vette minna, lõhkudes lainetama tiigivee ja pannes tähed ta tumedal pinnal tantsima.
Universumi otsatu ääretuse taustal soovitatakse seada oma tühised maised mured. Kummalisel kombel pole see perspektiiv mind siin ilmaruumi perifeeria pisikese planeedi kauges maanurgas kunagi aidanud. Isegi siis mitte, kui ma mõtlen langevate tähtede keeles.

See oli viimane õhtu. Selleks korraks.
Tulekutest ja minekutest on see kõik alati koosnenud, ei iial jäämistest ja nii on mulle sobinudki. Ent seekord on minek äkki nii raske. Mitte selle pärast, mille juurest, vaid mille juurde. Midagi pean endas tapma, et suudaksin seda teha. Aga ma ei taha mitte kui midagi endast tappa. Kõik on oluline osa minust. Õrn, asendamatu, väärtuslik ja unikaalne.
Teisalt avastasin, et mingil moel suudan taas mõtetega mängida ning iseenesele lugusid jutustada. See oli kunagi mu lemmikajaviide, eriti enne uinumist. Lugematud keerukad lood hargnesid mu peas ühest ööst teise. Ja siis ühtäkki enam ei osanud, tirisin reaalsuse neisse fantaasiatesse kaasa ning hakkasin hoolitsema selle eest, et kõik oleks võimalikult tõepärane ja usutav. See on kirjeldamatult kurb, kui inimene kaotab võime unistada. Niiviisi kadus mängu ilu ning lugude hing ning lõpuks loobusin neile soperdistele elu sisse puhumise üritustest sootuks.
Nüüd suudan pisut taas ja see avab need pikka aega suletud maailmad, unustatud unistused uuesti. Vaatad imestuseseguse hämmastusega, aga puudutada õieti ei julge. Äkki haihtub.
Meelde tuli, kui tore on põgeneda mõnesse teise maailma. Ei, mitte lihtsalt põgeneda, vaid luua see maailm ise.
Loomine on võtmesõna.

Muusika: Keane
“We Might As Well Be Strangers”

Rukki-kohupiimakook mustikate ja pohladega

Purusegu:
350 g rukkijahu
140 g rafineerimata suhkrut
150 g võid
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
250 g hapukoort
1 kg kohupiima
5 muna
100 g rafineerimata suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
300 g mustikaid
250 g pohli

Näpi küpsetuspulbriga segatud jahu, või ja suhkur ühtlaseks puruks.
Klopi munad suhkruga lahti, lisa kohupiim ja hapukoor ning sega ühtlaseks.
Puista küpsetuspaberiga kaetud sügavamale ahjuplaadile 2/3 puru, suru kätega ühtlasemaks, kalla peale kohupiimasegu, selle peale jaota marjad. Kõige peale puista ülejäänud purusegu. Küpseta 200 kraadi juures 40-45 minutit. Serveeri jahtunult.

Advertisements

Tomati-juustupirukas

Tahate öelda, et ma pean varsti tööle minema?
Ei, appi!
Puhkus on kulgenud suhteliselt suurepäraselt. See tähendab mitte midagi tehes. Ent ärge laske end mu väljendusviisist eksitada. Mittemidagitegemine on täiesti aktiivne ajaveetmisvorm. Loomulikult ma tegin vihtu, korjasin mustikaid, keetsin moosi, kastsin tomateid, käisin täditütre juubelil, jooksin, sõitsin rattaga, lugesin läbi virna raamatuid.
Aga trajektoor pendeldas peamiselt linna ja maa vahel, telefon püsis võimalusel välja lülitatuna, sotsiaalmeedia elas oma elu, kõik laadad, teatrid, sündmused ja muu palagan toimusid minu osavõtuta, ma suhtlesin väga vähe, ei koristanud, ei teinud remonti ega midagi muud, millega terve hulk inimesi oma puhkust enamjaolt tundub sisustavat.
Kaks taburetti said uue väljanägemise, kapi kõpitsemiseni ei jõudnud, seega jääb ka postitus värvi kuivamisest oma aega ootama.
Hetkiti tundsin seda suurt elus olemise rõõmu.
Päikeselaiguliste männitüvedega mustikametsas.
Jooksutiirult tulles ning sama soojaga vette hüpates.
Istudes palkmaja terrassil, ümber soe tuul ja pea kohal ööliblikate lend.
Jalgrattasõidu joovastavas vabaduses.
Ja lugedes poole ööni raamatut – jumalik vabadus, ei mingit vajadust sundida end normaalsest kolm tundi varem magama, et suuta hommikul kuidagiviisi funktsioneerida kõige selle jaoks, mida nagunii teha ei taha. 

Aga rõõm oligi rohkem boonuseks. Tasakaal oli see, mida ma taga ajasin, sest päris eredaks elus olemiseks olin ma kaugelt liiga väsinud. Nüüd võiks ehk juba proovida. Võib-olla. Aga võib-olla ka mitte, sest täiesti elus olemine, alasti emotsioonid, võib-olla ka veri, valu ja paljad närvid – seda on liiga palju. Liiga palju teravaid servi.
Samas – kui neid teravaid servi üldse pole, on mul ka raske end elusana tunda. Seda olen öelnud varemgi. Pilvedesse ja põhja ja uuesti pilvedesse – sellega tulen ma toime, lõputu nullnivoo lähedal lohisemisega mitte.
Sellest ka see, et küllap olen siin viimasel ajal ikka endaga päris rämedasse vastuollu läinud. Kummalisel (või mitte nii kummalisel) kombel aitas mul sellest aru saada ühe lähedase inimese sõnavõtt, milles ta andis mõista, et tuleks justkui ennast rohkem maailma järgi kohandada. Sulaselgest ootamatusest kaotasin korraks pinna täitsa jalge alt. Pärast seda sattusin raevu.
Samas on sedasorti sõnavõtud teatud mõttes tagajärg, kui sa üritad inimestele öelda, milline sa päriselt oled ning see ei klapi täiesti selle ettekujutusega, mis neil on. Tendents, mida muuseas olen märganud ka juhul, kui inimesed üritavad talitada universaal-teoreetilise nõuande järgi: öelge teistele, mida te tahate, muidu teised ei tea ju teile seda anda. Reaktsioonid jagunevad minu vaatluse põhjal kaheks – ühed leiavad, et jumalast normaalne on öelda, mida sa tahad, et nt sinu rõõmustamiseks tehakse (ja ma olen üpris kindel, et nemad teevad seda niigi); teised seevastu tõstavad lärmi kingitud hobuse suhu vahtimise teemal ning leiavad, et mis mõttes sa tuled ütlema, mida ma peaksin tegema, mina teen nii, nagu ma tahan ja kui see sind ei rõõmusta, siis on viga sinus.

Ent maailmaga sobitumisest – ma pole nimelt elu sees eriti muud teinudki, kui püüdnud end sobivamaks ja pisemaks kohandada ning nüüd, kus see kõik lõpuks siiski kaugelt liiga ahistavaks muutus, üritatakse mulle öelda, et olen ikka kuidagi vale ning peaks püüdma olla keegi teine – unustage ära. Ma alles hakkan endaks saama, need on alles õied, mida te praegu aimamisi näete. Eks paistab loomulikult, mis sellest bravuurist alles jääb, kui puhkus läbi saab ning sensoorne ülekoormus jälle ülemääraseks muutub. See on kurvavõitu tõde, et tööl käies läheb suurem osa energiast taastumiseks, loomiseks ei jää praktiliselt midagi alles.
Loomulikult on mulle öeldud, et ei peaks nii tundlik olema. See tähendab siis, et ei peaks mina olema.
Aga ma ei saa mitte hingata. Ma ei saa mitte tunda ja tajuda. Mõnikord ma mängin selle mõttega. Et kui püüaks mõne kuldkala või päästaks juhtumisi mõne džinni pudelist, kas annaks oma terava tunnetuse ära ning saaks vastu maailma, kus oleks tublisti tuhmimad värvid, aga ehk palju enam meelerahu. Lõpuks jõuan alati järeldusele, et ega vist ei annaks, sest usutavasti ei välista üks tegelikult teist.
Järelikult on kõik korras.

Muusika: Burak Malçok “Toz Ruhu”

Tomati-juustupirukas

Tainas:
100 g võid
50 g riivjuustu
0,5 dl kohvi- või 20% toidukoort
150 g täistera-speltajahu

Täidis:
2 suurt muna
150 g riivjuuustu
1,5 dl kohvi- või 20% toidukoort
125 g mozzarellat
erivärvilisi tomateid ja mõned kirsstomatid
soola ja musta pipart
värsket basiilikut

Sega taina jaoks toasoe või, riivitud juust, koor ja jahu ühtlaseks tainaks ning suru 22-24 cm läbimõõduga pirukavormi põhja ja külgedele.
Klopi munad lahti, lisa koor ja riivjuust, maitsesta soola ja pipraga ning vala tainale. Tükelda mozzarella ning jaota vormi. Kata viilutatud tomatitega ning purusta veskist peale musta pipart.
Küpseta 200-kraadises ahjus 35 minutit. Enne serveerimist lase pirukal veidi jahtuda ja taheneda ning rebi peale basiilikut.