Rukki-kohupiimakook mustikate ja pohladega

Magate, inimesed?
Magate ja ei näegi, kuidas öötaeva taustal mustendava sakilise metsamüüri tagant tõuseb Taevasõel.
On soe. Vapsik ajab soliidselt sumisedes mingeid omi asju. Ristiga õnneämblik ripub võrgus ja ootab kannatlikult ohvreid. Ritsikad saevad suveöölaulu.
Ööhulgused lobistavad tiigis. Varem sadanud vihm nõrgub piisk piisa haaval lehtedelt maha.
Istun siin oma veiniklaasiga juba tükk aega ja jälgin, kuidas öö kohale jõuab. Klaasi lõhun lõpuks kogemata ära, aga tühja sest õnnest, mille need killud hiljem toovad. Kui toovad. Praegu on niisamagi hea olla.
Hea on ka saunast vette minna, lõhkudes lainetama tiigivee ja pannes tähed ta tumedal pinnal tantsima.
Universumi otsatu ääretuse taustal soovitatakse seada oma tühised maised mured. Kummalisel kombel pole see perspektiiv mind siin ilmaruumi perifeeria pisikese planeedi kauges maanurgas kunagi aidanud. Isegi siis mitte, kui ma mõtlen langevate tähtede keeles.

See oli viimane õhtu. Selleks korraks.
Tulekutest ja minekutest on see kõik alati koosnenud, ei iial jäämistest ja nii on mulle sobinudki. Ent seekord on minek äkki nii raske. Mitte selle pärast, mille juurest, vaid mille juurde. Midagi pean endas tapma, et suudaksin seda teha. Aga ma ei taha mitte kui midagi endast tappa. Kõik on oluline osa minust. Õrn, asendamatu, väärtuslik ja unikaalne.
Teisalt avastasin, et mingil moel suudan taas mõtetega mängida ning iseenesele lugusid jutustada. See oli kunagi mu lemmikajaviide, eriti enne uinumist. Lugematud keerukad lood hargnesid mu peas ühest ööst teise. Ja siis ühtäkki enam ei osanud, tirisin reaalsuse neisse fantaasiatesse kaasa ning hakkasin hoolitsema selle eest, et kõik oleks võimalikult tõepärane ja usutav. See on kirjeldamatult kurb, kui inimene kaotab võime unistada. Niiviisi kadus mängu ilu ning lugude hing ning lõpuks loobusin neile soperdistele elu sisse puhumise üritustest sootuks.
Nüüd suudan pisut taas ja see avab need pikka aega suletud maailmad, unustatud unistused uuesti. Vaatad imestuseseguse hämmastusega, aga puudutada õieti ei julge. Äkki haihtub.
Meelde tuli, kui tore on põgeneda mõnesse teise maailma. Ei, mitte lihtsalt põgeneda, vaid luua see maailm ise.
Loomine on võtmesõna.

Muusika: Keane
“We Might As Well Be Strangers”

Rukki-kohupiimakook mustikate ja pohladega

Purusegu:
350 g rukkijahu
140 g rafineerimata suhkrut
150 g võid
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
250 g hapukoort
1 kg kohupiima
5 muna
100 g rafineerimata suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
300 g mustikaid
250 g pohli

Näpi küpsetuspulbriga segatud jahu, või ja suhkur ühtlaseks puruks.
Klopi munad suhkruga lahti, lisa kohupiim ja hapukoor ning sega ühtlaseks.
Puista küpsetuspaberiga kaetud sügavamale ahjuplaadile 2/3 puru, suru kätega ühtlasemaks, kalla peale kohupiimasegu, selle peale jaota marjad. Kõige peale puista ülejäänud purusegu. Küpseta 200 kraadi juures 40-45 minutit. Serveeri jahtunult.

Advertisements

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s