Mul oli üks ilus rõõm.
Mäletad, ma rääkisin, et lähen loovkirjutamise kursusele? Nagunii ei mäleta, aga vahet pole. Igatahes käisin ja oli väga kasulik, ainult läbi sai just siis, kui parajasti täiesti ägedaks läks.
Üks kirjutamisharjutus on 10 minuti kirjutamine, milles on sul üks fraas või lausejupp ning kirjutad kümme minutit kätt tõstmata (kogu see kirjutamie käib nimelt käsitsi) ja teksti toimetamata. Muid reegleid pole, võid lähtuda fraasist, aga võid ka kohe omadega rappa minna. Ja kui täielik blokk on ees, siis võid kogu aja ka seda ühtainsamat fraasi korrutada.
Sellepärast ka see sissejuhatav mul oli üks ilus rõõm. Ehkki ma kavatsen kirjutada rohkem kui kümme minutit ja käisin vahepeal juba küünalt süütamas ja villaseid sokke jalga panemas.
Nii et see loovkirjutamine oli täiesti üks ilus rõõm. Ei, ma ei õppinud seal taas ilusast ja helgest kirjutama, aga sain aru, kui kinni ma tegelikult olen, kuidas teksti juba oma peas toimetan ja tsenseerin ja kuidas see eneseväljendust piirab. Ja see oli hea, sest nõndamoodi asja olemust endale teadvustades saab seda muuta, sõnadele taas hinge sisse puhuda, panna neis voolama vere ja tunded ja muusika ning lasta nad tiibu kärpimata lendu, et nad ei peaks ülepeakaela väljapääsu poole rüselema ja puurivarbasid närima nagu Verhovtsev “Kolmanda planeedi saladuses” ning lõpuks kunagi kõlamata hinge heitma.
Täitsa hämmastav, kuidas lihtsad harjutused sunnivad sind teemadele hoopis teise nurga alt vaatama. Ega see veel ei tähenda, et kõik nüüd imeline oleks, ei, loov mõte passib endiselt peidus ning keeldub mind mu üüratu tüdimusega võitlemisel üldsegi aitamast. Aga küll ma meelitan ta tagasi päevavalgele.
Rõõm on ka see, kui saab päriselt rääkida ja päriselt kuulatud ja mõistetud olla. Ei, see on rohkem kui rõõm. Olla kuulatud ja mõistetud tähendab olla armastatud. Minu maailmas on see eelkõige nii. Igasugused muud väljendusviisid on ka ilusad ja head. Aga ma ei taju neid armastuse väljendusena. Mõistan küll. Hindan ka. Aga armastusena ei taju ja sinna ei saa ma küll midagi parata.
Sellepärast valdab mind igikestev nälg tähendusrikaste vestluste järele. (Ja vestluse all pean ma silmas dialoogi, vajab vististi iga kord üle rõhutamist.) Ma suren nälga, kui pean pikemat aega kuulama ainult mõttetut tüütut pinnnapealset loba ja mingisugusegi dialoogi tekkimise eesmärgil selle vastu huvi teesklema. Ja siis lähen ma koju, tundes, kuidas kõik see, mis jäi välja pääsemata, mu sees kõrvulukustavat lärmi lööb ning mõtlen, kas kõigi teiste jaoks oli tõesti tegemist täiesti rahuldustpakkuva kommunikatsiooniga.
Ja teisest küljest on rõõm olla üksi, kuulata iseenda mõtteid. Selle näilise vastuolu (sest ühelt poolt on vajadus üksi olla mu jaoks umbes sama nagu vajadus hingata, aga teisel pool on see vajadus tähendusrikaste suhete järele) ning selliselt ka osa minu sisemistest võitlustest võtab kokku üks hiljuti kuuldud mõte, umbes midagi niisugust – et mulle meeldib nii väga üksi olla, et pean saama sellest kellegagi rääkida.
Täpselt!
Oo, ja enne seda kui talv tuli, oli trenn üks tõeline lust ja lillepidu (kui just keset rattasõitu kripeldama ei hakanud, et oleks ikka pidanud täna jooksma, ja vastupidi. Äkki peaks triatlonile üle minema? Kuigi ma ujumist just nii tohutult ei fänna.), sest maailm ümberringi oli värviline ja jalgade all paks vahtralehevaip ning samm nii kerge, et must-valgete mõtete eest jooksin vaevata ära juba paari kilomeetriga.
Linda Ruud on kirjutanud:
Kaks paralleelset sirget
ruttasid lõpmatusse
seal nad kohtuma pidid
taevaste ennete järgi
Miljardeid valgusaastaid
läbisid ärevuses
pimedas tühjuses kuni
võlutult lõikusid
Sestpeale said neist kiired
lõputult eemalduvad
Mis on inimlik valu
nende kurbuse ees
Eile oli üks tore kokkusaamine ning varases öös kodu poole kõmpides jõudsime järeldusele, et rõõmu on elus ikka liiga vähe ning et peamiselt sünnib see rõõm ikka suhete kaudu teiste inimestega. Miks me siis ometi üksteiseni jõuda ei oska või üksteisest kättesaamatusse kaugusse triivime, igaüks oma maailmas, igaüks lootmas või loobumas omaette? See on kirjeldamatult kurb, mõtlesin ma, kui pool tundi hiljem kodus aknast välja vaatasin ja nägin, kuidas tuul tänavalaternate valguses lumehelbeid tantsitab.
Aga teie, oli teil ka vahepeal mõni ilus rõõm?
Muusika: Rebekah del Rio “No Stars”
Ah soo, see kook on ka selline üsna rõõmus. Esiteks on selline täpselt minu maitse järgi konstruktsioon – et tainast põhimõtteliselt polegi, on ainult täidis -, teiseks on see kasin põhi sisuliselt sama, mis väga mõnusal möldrikoogil ja kolmandaks saab selles nisujahu asemel edukalt kasutada ka muid jahusid (see võib küll lisaks maitseerinevusele ka koogipõhja paksust pisut mõjutada, nt kaerajahust tainas on kleepuvam ja seda ei saa päris paberõhukeseks rullida). Mulle endale meeldis kõige rohkem täistera-speltajahust põhi.
Õuna-pohlakook
(allikas: Nami-nami)
Tainas:
100 g võid
100 g hapukoort
180 g jahu (spelta-, kaera-, toortatra- või nisujahu)
näpuotsatäis soola
Täidis:
5 suuremat õuna
paar peotäit pohli (või jõhvikaid)
75 g heledat muscovado suhkrut
1 sl kartulitärklist
50 g külma võid
Sulata või ja lase veidi jahtuda. Sega juurde hapukoor, jahu ja noaotsatäis soola. Sega tainas ühtlaseks ning pane pooleks tunniks külmkappi tahenema.
Rulli tainas küpsetuspaberil lahti (paberilehest veidi väiksemaks) ning tõsta koos paberiga ahjuplaadile.
Puhasta õunad (vajadusel koori), lõika viiludeks ja lao koogipõhjale. Lisa jõhvikad.
Sega suhkur kartulitärklisega ning puista õuntele. Kõige peale laota õhukeste laastudena või. Küpseta 200-kraadises ahjus u 30 minutit.
Toidutegu 