Armastusest, sõnadest ja varjunditest. Kõrvitsa-pähklikringel

Kirjaniku ja orjapidaja jaoks
on inimene materjal.
(Jüri Kolk)

Novembriöö tuul kohiseb latvades. Õunapuulehed keelduvad okstelt lahkumast. See november on teistsugune.
Kirjutan nüüd iga päev. Kirjutades äratan argipäeva ellu. Aga ka see, mis on liiga suur, vajab vahel teistsugust, elavat ja hingavat tähendust, sest maailm on täis kulunud sõnu, mis on kaalult nii kergeks muutunud, et haihtuvad õhku juba enne välja ütlemist.

Ma pole kunagi öelnud “ma armastan sind”. Võib olla, et ma ei ütlegi seda kunagi. Sest need sõnad ei tähenda mitte midagi.
Aga see-eest olen ma kirjutanud sellest, kuidas pilk puudutab pilku ja aeg saab samal hetkel lauluks.
Või sellest, kuidas ma korjasin metsas mustikaid, tegin pai päikeselaigulistele männipuudele ja rääkisin neile sinust ja kuidas ma ei saa sinna midagi parata, et nüüd elad sa minu jaoks natuke ka selles metsas.
Või sellest ööst, kui lamasin ärkvel, nina vastu su õlga, ja sain aru, et nende käte vahel olen valmis veetma kõik oma ööd. Ja mõtlesin seda iga ihurakuni siiralt, teades samas, et see ikkagi on poeetiline liialdus, sest ma olen kehv magaja ja saan tegelikult päriselt magada ainult üksi.
Või sellest, kuidas ma panin pea su õlale ja akna taga rändas täiskuu meiega kaasa ning enam polnudki küsimust, kuidas. Ainult siruta käsi ja hoia kuuvalgust peopesal.
Või sellest, kuidas esialgu maailmasuurusest imest – teisest inimesest, imelisest – sai aegamööda lepatriinu randmel. Ja lill. Ja puu. Ja mõraga kohvikruus. Aga tunne oli ikka üks.
Või sellest, mis tunne on olla üleni nahk su sõrmede all.

Ja armastus võib olla ammu oma teed läinud, aga sõnad on ikka sama elusad ning vere hääl neis on ikka tugevam igast hirmust, igast käsust ja keelust. Ning neid nüüdseks pooleldi murenenud kive ja mõranenud klaasi, millest möödunu koos seisis, saab niiviisi ikkagi kasutada uute mälestuste alusmüüri ladumiseks.

Sõnad ei tähenda kunagi ainult sõnu. Nad mahutavad maailmu. Sõnailmas ei võrdu kaks pluss kaks neljaga. Ta võib võrduda üheteistkümnega, langevate tähtede lauluga, varahommikuse tühja tänava vihmamärja asfaldi värviga, lõkkesuitsu lõhnaga lageraielangi vaiguses õhus, paplipungadega.
Vahel ma avastan jälle imestuse ja üllatusega, et kõik inimesed ei mõtlegi nii.
Et nende jaoks on sõnad ainult sõnad. Tähendavad täpselt seda, mis sõnaraamatus kirjas.
Et nad ei taba sõnade taustal alati aimuvat kõige kogetu kaja õhust, vaid neile peab tõlkima. Ja veel tõlkima.
Aga tõlkes läheb alati midagi kaduma.
Niiviisi on keerulisem kahtlemata. Aga huvitavam ka. Must-valge maailm ja must-valge mõtlemine on kole igavad, varjundid ja nüansid on need, mis teevad rikkaks.
Ja nii ma siis lihtsalt saadan oma signaale ilmaruumi laiali, teades et kellelgi kusagil ikka on vastuvõtja samale sagedusele häälestatud.

Muusika on täna lahkunud bariton Dmitri Hvorostovski mälestuseks: Igori aaria “Ни сна, ни отдыха измученной душе” Borodini ooperist “Vürst Igor”

Kõrvitsa-pähklikringel

Tainas:
25 g presspärmi
1,5 dl käesooja vett
250 g kõrvitsapüreed
0,5 dl suhkrut
u 450 g nisujahu
100 g toasooja võid
0,5 tl soola

Täidis:
100 g toasooja võid
5 sl suhkrut
2 sl kaneeli
150 g sarapuupähkleid

määrimiseks 1 muna ja 50 g sulatatud võid
peale puistamiseks tuhksuhkrut

Hõõru pärm vähese veega vedelaks, lisa ülejäänud vesi, kõrvitsapüree, sool ja suhkur. Kalla juurde pool jahust ja sõtku paar minutit, edasi sõtkudes lisa ülejäänud jahu (osa jäta esialgu alles).
Lisa pehme või ja sõtku uuesti ühtlaseks ning edasi sõtkudes lisa nii palju jahu, et tainas oleks elastne ning lööks käte ja kausi küljest lahti (reguleeri jahukogust vastavalt vajadusele, tainas olgu pigem pehme kui kõva ja sitke). Tõsta kauss sooja kohta ja lase kinni kaetult umbes tund aega kerkida.
Tõsta kerkinud tainas kausist jahuga üle puistatud lauale ja rulli suureks ristkülikuks. Määri pehme või tainale, puista peale kaneeliga segatud suhkur ja hakitud sarapuupähklid.
Lõika tainaplaat pooleks, keera kumbki pool pikemast servast rulli ning tee rullidesse läbi kahe tainakihi sisselõige (põhjani läbi lõikamata). Põimi seejärel rullid palmikuks ja vormi kringliks või pärjaks.
Lase kringlil rätiku all pool tundi kerkida, seejärel määri lahtiklopitud munaga ja küpseta 200-kraadises (pöördõhu kasutamisel 190-kraadises) ahjus umbes 25 minutit. Võta kringel ahjust, pintselda üle sulatatud võiga ning sõelu peale tuhksuhkrut.

Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed oktoobrinumbris.