Ajast ja aastast

Kõigepealt meeleolu loomiseks:

Lund langeb ja äärelinnamajade pimedate akende taga magavad võõrad elud.
Koju kõndides mõtlen neile, kes kunagi lõikasid nii sügavale naha alla, et nende jäljed ei kao sealt kunagi, aga on ikkagi peaaegu kõik läinud või on alles vaid miski, mis isegi pealispinda vaevalt puudutab, sealt jälge jätmata maha libiseb.

Me aja haiguseks on hõivatus oma erinevates tunnetuslikes variatsioonides – olla hõivatud, näida hõivatud, tunda end hõivatuna, isegi siis, kui meil tegelikult mitte midagi teha ei ole.
Tulemuseks on see, et me ei ole mitte kunagi kohal omaenese elus. Küllap võib arvata, et me ükskord omaenese matustele ikka kohale jõuame, aga siis on juba isegi kahetsuseks liiga hilja.
Me jookseme, kartes et äkki jääme muidu millestki olulisest ilma. Tegelikult jääme oma pideva kiirustamise tõttu ilma millestki palju olulisemast – päris elust.
Me ülistame arengut, kasvu, innovatsiooni. Ja mida me kogu selle rikkusega peale hakkama? Vahime ekraanide ette kleebituna televiisorist või nutiseadmetest väljamõeldud maailmade mõttetusi.
Kiirustades täidame kõik oma meeled suuremalt jaolt väärtusetu rämpsuga, mistõttu seal millegi olulise jaoks enam ruumi ei ole.
Kiirustamine ei tee inimest õnnelikuks, kiirustades ei ole võimalik märgata, süveneda, nautida, meelde jätta, tunda. Nii sünnivad suhted, kus näiliselt koos olles ollakse tegelikult kumbki eraldi oma maailmas ning see on tunduvalt halvem, kui ollagi üksi, sest erinevalt matemaatikast ei anna elus ega suhetes kaks miinust enamasti tulemuseks plussi.
Aga tagasisteed võib-olla enam ei olegi. See aeg ei tule enam tagasi, kui kellelgi oli veel aega päriselt kuulata, märgata, tunda. Aega rääkida ideedest ja teooriatest, mitte asjadest. Aega rääkida sellest, millest me mõtleme, elame, hingame, mitte sellest, mida me teeme.

Loominguline vahepala
Kuidas kõlab armastus? (37 sõna)
Laman kinnisilmi Su käte vahel. Olen öö.
Vaskpillide kume kõla – need on su südamelöögid. Veri me soontes tuksleb tšellode registris. Sinu sõrmed tantsivad mu nahal nagu viiulikeeltel. Ja pimedus saab muusikaks.  Tähtede ja tuule lauluks me ümber.

Taevas on ühel pool tuhk ja sinine, teisel pool – seal, kus päike loojub – tuhmilt roosa.
Sõnad saavad otsa, mõtted ei saa. Õieti on see üsna hämmastav, kuidas üht ja saama piiratud sõnahulka erineval moel järjestades on ikka veel võimalik kirja panna üha uusi pakse köiteid uusi mõtteid.
Inimesed räägivad mingeid romantilisi lollusi. Lubavad tõmmata kalendrist maha kõik päevad, mil sind pole. Lubavad su eest surra kui vaja.
Miks küll? Mul on vaja neid päevi, kui sind pole. Siis ma vahin metsa poole. Ja kirjutan. Kirjutades elan teist kordi läbi neid päevi, kui sa oled. Ja teise elu võin ma sulle nii anda, selle asemel, et su eest surema hakata.

Tulen ooperist koju ja mu soontes voolab vere asemel neli ja pool liitrit muusikat. Kuidas ma peaksingi selles lärmis magada saama? Kuidas nemad saavad, kes veelgi rohkem muusikasse läksid? Nemad, kes on loojad. Juba oma elu esimeste ooperikogemuste järel tekitas minus täieliku lühise mõte sellest, kuidas alles äsja Cavaradossi aariat laulnud tenor läheb koju ja teeb vorstivõileiba. Jaa, reaalsusega toime tulek pole mulle kunagi lihtne olnud, ma otsin tähendust. Igal pool.

Loominguline vahepala
Kuidas kõlab armastus? (12 sõna)
Kui kahel inimesel on korraks üks hing ja see laulab. Lahkumistest. Kohtumistest.

Tahaksin mõni kordki veel rääkida öö hommikusse. Samamoodi nagu kunagi. Muidugi ma tean, et ka see aeg ei tule enam kunagi tagasi. Siiski mõtlen mõnikord ikka, et just sulle, just nende sõnadega tahaksin rääkida sellest, kuidas miski, miski mööduv mu elu põgusalt, kuid ometi tuntavalt puudutas. Aga sina?
Ja kas me üldse enam oskakski pealispinnast sügavamale jõuda?
Kõik kommunikatsiooni näiliselt lihtsustavad vahendid teevad selle enamasti keerukamaks ning on tegelikult mõeldud pelgaks info vahetamiseks, mitte sisuliseks suhtlemiseks.
Armastus nõuab aega.
Loovus nõuab aega.
Spontaansus nõuab aega.
Pole aega, pole armastust, loovust ega rõõmu, pole elu. Hinge avarus ja tundlikkus kaovad ning valdav vaimuseisund on umbmäärase ärevusega segatud tuimus.
Ma usun, et valdavalt ütleb tänapäevane ajatajukogemus, et aeg liigub väga kiiresti ning aja peatumise hetki tuleb ette väga harva. Ometi peaks püüdlema just selliste hetkede poole, kus aeg saab nulliks, ruum lõpmatuseks, maailm hajub, on ainult hetk ja sina selles. Need on need suured ja väikesed hetked, millest elu päriselt koos seisab.
Ja ma ei räägi siin suure emotsionaalse laenguga hetkedest, neid suudame vast veel ka oma nõrgenenud tundlikkusega tajuda, ma räägin eelkõige väiksematest, peaaegu igapäevastest hetkedest, loodus-, muusika-, maitse-, igat masti esteetilistest elamustest, tõelisest suhtlemisest teiste inimestega, mille jaoks on vaja aega, et märgata, kuulata, maitsta, tunnetada, selle asemel, et kapata kõigest läbi nii pealiskaudsel moel nagu oleks see pelgalt mingi eelmäng, millega tuleb ühele poole saada, enne kui päris elu pihta hakkab. Ja samal ajal voolab see päris elu lihtsalt liivana sõrmede vahelt maha.

Loominguline vahepala
Kuidas kõlab armastus? (1 sõna)
Tšello. 

2017. aastal lugesin läbi 154 raamatut ehk 39 287 lehekülge. Järgmisel aastal luban lugeda pisut vähem, see tähendab mitte raisata aega lugejat alaarenenuks pidavatele menuktoodetele, mis kirjanduse nime ei vääri. Raamatute hindamisega Goodreadsis olen üsna kitsi, hinde 5 said ainult kaks raamatut (Jean-Pierre Minaudier’ “Grammatika ülistus” ja Marge Pärnitsa luulekogu “Õnneks oled mul sina”), hindeks 4 saanuid oli rohkem, aga neist rohkem kui pooled polnud ilukirjandus. Mida me sellest järeldada võime? Ilukirjanduse parimad palad olid Narine Abgaryani “Taevast kukkus kolm õuna”, Riikka Pelo “Meie igapäevane elu”, José Saramago “Pimedus”, Meelis Friedenthali “Inglite keel” ja Kai Aareleiu “Vene veri”.
Jooksin 900 kilomeetrit. See kilometraaž rahuldab mind täiesti, luban jätkata samas vaimus. Talverehvid, st naeltega talvised jooksutossud olid väga hea investeering.
Sõitsin rattaga 1150 kilomeetrit. Seda oli liiga vähe, järgmisel aastal luban sõita rohkem, aga enne on mul vaja uut jalgratast.
Külastasin ainult kümmet ooperietendust. Kaugelt mitte piisavalt.
Avastasin loovkirjutamise, mis on üllatavalt kasulik uinunud loovuse  ja kujutlusvõime äratamiseks ning kiht-kihilt kõige selle maha koorimiseks, mille oled väljendamata jätnud. Sellega pole ma küll veel isegi mitte poolele teele jõudnud, aga jätkan jõudumööda.
Aja peatumise hetki oli lubamatult napilt. Oli neid üldse?

Närust oli selles aastas siiski rohkem kui helget. Aga samas sain oluliselt targemaks, nii et lõppkokkuvõttes oli küllap kasu ikkagi rohkem.
Sisemus oli enamasti rabe ja õrn. Kõige enam jäi kajama veider eraldatuse tunne. Klaassein, mida ei saa puudutada. Aina tihedamini tundsin, et tahaks koju.
Kahjuks olen unustanud, millisel planeedil mu kodu on.
Nagu olen unustanud sellegi, mis mul sellele planeedile siia üldse asja oli.

Enamik sellest, mis näib enamikku inimestest liikuma panevat, jätab mind täiesti külmaks. Enamik sellest, mis mind liikuma paneb, näib teistele mittemõistetavana ja mitte mõistetud olemine kriibib hinge. Ikka veel.
Maailma parandamine näis ilmselgelt üle jõu käivat. Lõpuks tundsin ainult tahtmist istuda pliidi ees ja kirjutada sellest, kuidas puud põlevad. Siis tuli meelde, et Valdur Mikita juba kirjutab sellest. Tuju läks jubedalt ära. Palju meil neid kukeseenekuulajaid ja kartulikummardajaid siin ikka tarvis on.
Ometigi leidsin mõni aeg hiljem lohutust sama mehe hiljutisest üllitisest, mida aasta viimastel päevadel lugema hakkasin.

Ülitundlikke inimesi iseloomustavad mõned asjad, mille taipamine on suureks kergenduseks eelkõige neile endile. Esiteks see, et nad kannatavad tihtipeale ränga maailmavalu all ja neil on sageli raske leida elus endale kohta. Kuna maailm on üldjuhul kokku klopsitud vähem tundlike inimeste poolt, siis tundub nende jaoks kõik valesti. Nad tajuvad ebakõla seal, kus tavalise inimese jaoks avaldub maailm veel oma täies ilus. Mõte, mille ülitundlik loomus võiks kõrva taha panna, on see, et nende jaoks ei olegi maailmas oma kohta. Ainuke võimalus on see ise endale luua. 
(Valdur Mikita “Kukeseene kuulamise kunst”)

Nimelt seda tulekski silmas pidada. Reageerida kõigele sellele, mis on valesti künismi või passiivse agressiivsusega on muidugi lihtsam, aga sedasi jääd lõpuks ise kaotajaks. Ennast võib ette antud vormi pressida küll, aga see ei hakka mitte iialgi päriselt oma tunduma.
Olen seda varemgi öelnud – loomine on võtmesõna. Igas mõttes.

Eelnevast jutust tulenevalt on mul teile kõigile kaks soovi:
Võtke aega selle jaoks, mis on päriselt oluline.
Ja kui muidu päris sobivat ei leia, siis looge ise endale oma koht.