Monthly Archives: märts 2018

ROH’ “Carmen” – gorillakostüüm, roosad sokid ja lõputu trepp

Ükskord pidi see muidugi juhtuma.
Snoob võin ma olla küll, aga päris ooperisnoobiks ei ole end siiamaani pidanud. Tundub, et ma ikkagi olen seda ning lisaks kannatan ka kujutlusvõime puudumise all. Et kui öeldakse “Carmen”, siis mina kohe kujutlen täiesti masendava stereotüüpsusega värvikat atmosfääri, kirge ja temperamenti, draamat, hoogu ja särisevat elektrit peaosaliste vahel, ning märksa originaalsem fantaasialend (gorillakostüümis Carmen, bussikonduktorit meenutav don José, tumedates toonides tuim staatiline lavastus ning kolossaalne trepp ainsa lavakujunduselemendina) jääb mulle loomulikult täiesti kätte- ja arusaamatuks.

Käisin nimelt Cinamonis vaatamas Royal Opera House’i “Carmenit” Barrie Kosky lavastuses ning esimest korda elus oli mul tahtmine ooperietenduselt vaheajal lahkuda. Tegelikult tekkis see soov juba tunduvalt varem, kuna 1. ja 2. vaatus olid kokku liidetud üheks lõppematuks mammutvaatuseks (tagantjärele võib muidugi arvata, et selle põhjuseks oligi soov takistada publikut laiali jooksmast).

Olen seda varem öelnud – ma ei ole tänapäevaste ooperiversioonide vastane, on väga häid lavastusi, kus tegevus on toodud kaasaega või määratlemata aegruumi. Aga tingimuseks on sealjuures, et vastava ooperi põhiolemus jääb alles. mitte ei muutu lavastaja egotripiks, kus mitte lavastus ei seisa muusika ja draama teenistuses, vaid ooper teenib lavastaja isiklikke ambitsioone.
Iseenesest ütleb see ka muidugi midagi, kui lavastaja peab enne ooperi algust selgitama, mida ta ikka täpselt mõtles, ning lisama ettevõtmisele lavataguse jutustajahääle, mis selgitab toimuvat ning kannab ette katkendeid Mérimée jutustusest. Milleks, küsin ma teilt? “Carmen” ei ole mingi eriliselt komplitseeritud süžeega lavatükk, mis vajaks tõlkimist. Eeldusel, et sellest ei ole tehtud maitsetut ja naeruväärset travestiat.
Tänapäevastatud ooper võiks minu nägemuses eelkõige teenida uute huviliste ooperi juurde toomise õilsat eesmärki, aga ma pisut kahtlen, kas niisuguste meetoditega seda ikka võimalik saavutada on. Mul oleks igatahes olnud suisa piinlik, kui oleksin sellele etendusele mõne ooperikauge inimese kaasa meelitanud.

Ooper ei ole see kunstivorm, kus muusika on pelgalt lavalise tegevuse täienduseks, ooperis on muusika tervikust lahutamatu ning seetõttu on kõik lavastuslikud veidrused lubatavad ainult juhul, kui nad ei hakka laulmist segama. Antud juhul segas muusikat kõik – tervikuna kärarikas lavastus, pidev sebimine, trampimine, karjumine, pooleli jäetud avamäng (!) ning see eelnimetatud monotoonne jutustajahääl,  mis pidevalt katkestas loo muusikalise kulgemise ning kustutas sellegi vähese dramaatilise pinge, mis selles ülimalt staatilises ja steriilses lavastuses üldse tekkida sai.

Kontoritöötajate kombel riietatud kooril polnud vähimatki identiteeti, nad ei kujutanud ei vabrikutöölisi, sõdureid ega mustlasi, vaid moodustasid anonüümse karja. Lisaks sellele tekitas see rahvamass gigantsel trepil tüütuseni üles-alla trampides ja kätega vehkides pidevalt muusikat segavat ja varjutavat kabjaklobinat (tundus olevat ainult aja küsimus, millal keegi alla kukub). Loomulikult käis asja juurde kaasaegsetes lavastuses vältimatuna tunduv ülemäärane ja põhjendamatu röökimine (otseses tähenduses nimelt, siinpuhul ei pea ma silmas viletsat vokaali).

Lisaks olid sisse toodud mitmed muusikalised numbrid, mille Bizet eri versioonidesse sisse kirjutas, kuid mida reeglina ei kasutata, ja põhjusega, sest nad ei lisa loole midagi juurde ei dramaatilises ega muusikalises mõttes. Kõnealuses lavastus andis see muidugi võimaluse ohtrateks veidra koreograafiaga tantsunumbriteks (mitte et tantsijad tasemel poleks olnud), mis kogu selle piinarikka ürituse veelgi pikemaks venitasid.

Solistide vahel puudus absoluutselt igasugune keemia ning kogu etenduses igasugune energia. Sellest oli väga vähe abi, et Don José teises (või mitmes ta nüüd oligi) vaatuses ainsa emotsioonina viha ilmutas – kui eelnevalt polnud veenev tema armastus, siis polnud veenev ka viha.
Ilmselgelt ongi väga raske edasi anda kirglikku armastust, kui seisad oma duetipartnerist kümne meetri kaugusel ning tirid teda köiest (vähemasti ma oletan, et see pidi sümboliseerima sidet nende vahel).
Barrie Kosky oli toiminud täiesti vastupidiselt sellele, mida ooperilavastajalt võiks oodata, selle asemel, et muusikaliselt täiuslikud vokaalpartiid lavastuse abil tervikuks ühendada, oli ta igasuguse sidusa kulgemise lõhkunud fragmentideks nii muusikaliselt kui ka lauljate vahelise füüsilise distantsi mõttes.

Solistid olid talutavad, ent väga palju muud positiivset nende kohta öelda ei saa.  Ega neid süüdistada ka muidugi ei maksa, ilmselgelt on tegemist siiski professionaalidega, pigem peaks neid tunnustama, et nad üleüldse suutsid oma partiid enam-vähem arvestataval tasemel ette kanda, olles samal ajal sunnitud trepil ronima, köite ja muu atribuutikaga majandama ning ilmutama muusikaga vastuolus olevat emotsioonitust.

Carmenit kehastas Vene  metsosopran Anna Goryachova, mitte eriti suure häälega laulja. Gorillakostüümis lavale ilmumine kujutas endast ilmselt (täiesti mõttetut) vihjet Marlene Dietrichile. Jällegi ilmselt minu isikliku fantaasiavaesuse tulem, aga Carmenit kujutan mina ette temperamentse ja kirgliku naisena, Goryachova Carmen seisis enamasti paigal nagu känd ja vaikis mõistatuslikult mornilt.
Kuulsast aariast “L’amour est un oiseau rebelle” (“Habanera”) ei jäänud muidugimõista eriti palju alles, kui seda esitatakse gorillakostüümis. Minu ettekujutuses peaks see siiski olema midagi niisugust:

Don José rollis oli Itaalia tenor Francesco Meli. Tema kohta võib öelda kahte asja – esiteks laulis ta don José’d (mis on lüürilise tenori roll), nagu see oleks Calaf või Turiddu. Teiseks läks ta hääle ülemisse registrisse märgatava hüppega, mida sel tasemel laulja puhul kuulda ei tahaks.
Don José kuulsaim aaria on “La fleur que tu m’avais jetée” (“The Flower Song”):

Kolmandaks Escamillo Leedu bass-baritoni Kostas Smoriginase esituses. Vokaalselt kõige sümpaatsem, kahjuks oli aga ta tegelaskuju nii ära kohitsetud, et karismaatilisest macho’st oli järele jäänud ainult roosade sokkidega veidrik (mitte et mul midagi roosada sokkide vastu oleks, mul endal on ka, aga ma ei usu, et Escamillo neid kandnud oleks).
Siin esitab kuulsat aariat “Votre toast, je peux vous le rendre” (“Toreador Song”) hoopiski bass Samuel Ramey:

Lõpuks Micaëla (Vene sopran Kristina Mkhitaryan), esialgu kõige originaalilähedasema ja loogilisema rollilahendusega. miskipärast hakkas noor naiivne külatüdruk teises vaatuses aga märksa sensuaalsemal moel laval trepil (kas ma juba mainisin ikka, et kogu tegevus toimus sellel neetud trepil?) aelema.
Kuulus aaria on “Je dis que rien ne m’épouvante”:

Kokkuvõte: see groteskne jama ületas minu taluvuspiiri, olles kindlalt kõige halvem lavastus, mida ma iial näinud olen. Ooperit kaasajastada ei ole keelatud; kui jäädakse hea maitse piiridesse, siis pean ma seda isegi soovitavaks, aga lõpetada mingi kolmandajärgulise vodevilliga peaks küll keelatud olema.
Pärast viimase noodi kõlamist tõusis Carmen surnuist üles ning kehitas õlgu, mis iseenesest oli küll jällegi täiesti mõttetu žest, ent leidsin olevat võimaliku seda interpreteerida endale sümpaatsemal moel, nimelt kui eelnenud jandile teenitult vee peale tõmbamist.  ★☆☆☆☆

Advertisements

Sõnade leidmisest. Soe salat bataadi, paprika ja kikerhernestega

Kevad tuleb. Kunagi ikka. Tuulest on tunda.
Hommikust õhtuni kannan sõelaga vett. Õhtuti sõelun sõnu, kuigi kulda on sealt harva leida, peamiselt väärtusetud aganad ning õigel ajal ja õiges kohas rääkimata jäetu, silma alt ära pandu, olematuks tunnistada püütu. Õigeid sõnu ei tule.
Sajandat või kolmesajandat korda pidin endale meelde tuletama, et kui su sees on must auk, mis neelab kogu rõõmu ja energia, siis ei aita sinna aina kiireneva tempoga sisse kühveldamisest. Arukas inimene otsiks enne lekkekoha üles ja parandaks ära.

Ei jaksa enam? Ainus arukas reaktsioon oleks puhkamine.
Reaktsioon à la mina on alati olnud: pinguta veel rohkem.
Kirja panduna kõlab see täiesti absurdselt, nii nagu sõna annab alati kõigele suurema jõu.
Ikka ja uuesti pidin endale ka seda meelde tuletama, et ma ei vastuta teiste inimeste elu ja probleemide eest. Ma ei tohi anda enda arvelt. Ma ei saa võtta sealt, kus enam üldse midagi ei ole. Taotagu see endale ükskord pealuu sisse.

Ei ole tarvis vooluga kaasa minna, see tähendab vähegi pikemas perspektiivis iseenda kaotamist ja seega taandarengut.
Vastuvoolu ei ole ka vaja pressida, see kulutaks lihtsalt kogu jõu võitlemisele millegagi, mida nagunii enam peatada ei saa.
Kõrvale tuleb astuda. Astuda kõrvale ja tempot maha võtta. Sootuks seisma jääda, kui vaja. See on tee (tagasi) iseendasse.

Meie aeg on audiovisuaalselt lärmakas ja agressiivne. Sellest omakorda käib veel üle lakkamatu infomüra. Aju töömälu on pidevalt üle koormatud püüdega pidada meeles, olla kursis, orienteeruda infotulvas. Praktiliselt kogu energia on kogu aeg suunatud endast väljapoole. Ja kui töömälu on kogu aeg täies ulatuses hõivatud mõttetu pahnaga, siis tähendab see, et mitte mingisugust ressurssi päriselt olulise töötlemiseks ega isegi märkamiseks enam ei ole. Pidev ülekoormatus aga muudab võimetuks keskendumise ja nüristab taju.

Minu igapäevatöö kujutab endast lakkamatut rööprähklemist ja teised tööotsad teevad rööprähklemise ka ülejäänud ajast. Peale selle on mul terve hulk hobisid (ja teatav imestus selle üle, kuidas mõni inimene kurdab, et tal ei ole ühtegi hobi) ning kuna ma ei saa midagi neist unarusse jätta, siis olen täiuseni välja arendanud ühe juurest teise juurde tormamise süsteemi.
See on kuradi absurdne.
Isegi sellest, mis peaks su ellu tooma rõõmu, kergust ja voolamist, suudan ma teha mingi neetud tükitöö: üks asi – tehtud, jooksuga järgmise juurde – tehtud. Sellisest praktikast ei sünni mitte midagi muud, kui pidev näriv tunne, et mida iganes sa ka parajasti ei teeks, tegelikult peaks tegema midagi muud.

Selleks, et jõuda päriselt kontakti iseendaga, on vaja palju rohkem aega ja ruumi. Sestap on allnimetatud salatiretseptis veel mitu nimetamata koostisosa, näiteks palkmaja, ahi, puupliit, Klassikaraadio, mets, vaikus.
Kõigepealt tuleb reede õhtul linnast ära sõita. Ilmselt jäi jälle tegemata rohkem, kui tehtud sai ning vastamata e-kirjade nimekiri venis pikemaks, aga tühja sellest. Peast visatud ja esmaspäevani ooterežiimile pandud. Autos võib ooperi hästi valjusti panna, et mõtted mujale viia – see on ka enam-vähem ainus situatsioon, kus ma mingisugust valju muusikat talun.
Ja bataat tuleb igaks juhuks linnast ära osta, sest seda ei pruugi Kambja poes olla.

Maale jõudes tuleb tuli ahju teha ning seni, kuni ahi köeb, ise metsa minna. Võib-olla tuleb naabermaja koer ka kaasa, aga võib ka olla, et tal on kodu juures tähtsamat tegemist, näiteks mõni kuupmeeter lund ühest hunnikust teise kraapida.
Mets vaikib. Meenutab mulle mind ennast.
Tagasi jõudes on paras aeg teha tuli ka pliidi alla ning köögiviljad praeahju küpsema panna. Endale võib juba veini välja valada (kui järgmisel päeval trenni ei tee, mõistagi) ning Klassikaraadio võib tausta mängida. Aga ei pea, sest tule praginas ja maja naksumises on muusika niikuinii.
Siis sööd selle salati ära ja kõht on täis ning meel hea.
Hilisõhtul lähed sauna. Sealt tulles kuulatad tuult. On külm ja tähed vilguvad ilmaruumi ääretus vaikuses, aga tuules on seda tunda. Kuusedki kohisevad teisiti. Silmi sulgedes tunned tuules rammusa mulla lõhna. Tuleb.
Loed raamatut vaikusest. Ja mõtled, milline luksuskaup on igasugune vaikus. Ümberringi. Enda sees.
Hommikul magad, kuni und on. Kaheksa tundi tavalise viie asemel. Ja siis hõljud veel edasi kusagil une ja ärkveloleku piirimaal, just seal, kus mõni õrn-armas-õrn unenägu sind kõige hõlpsamini leida võib.
Siis tõused üles ja teed putru.
Ja ongi juba lõuna käes. Leiab sind märtsipäikese käest terrassilt, kohvikruus kõrval, kirjutamast. Käsitsi.  Paberile.
Nüüd tulevad ka sõnad. Tere, kus te nii kaua olite?

Muusika: Jef Neve “Solitude”

Soe salat bataadi, paprika ja kikerhernestega

1 väiksem bataat
1 paprika
1 purk kikerherneid
soola
karripulbrit
seesamiseemneid
rohelist salatit
oliiviõli
palsamiäädikat

Koori ja tükelda bataat, puhasta ja tükelda paprika, loputa ja kurna kikerherned, pane kõik ahjupannile, lisa oliiviõli, sool ja karripulber (vastavalt oma maitse-eelistustele, mina olen tuleneelaja ja kasutan ohtras koguses Madrase karripulbrit ning kui juhtub käepärast olema, siis tükeldan mõne tšillikauna ka lisaks), sega läbi ning küpseta ahjus, kuni bataat ja paprika on pehmed.
Aseta salatilehed taldrikule, tõsta peale bataat, paprika ja kikerherned, nirista peale oliiviõli ja palsamiäädikat ning raputa üle seesamiseemnetega (võid soovi korral enne korraks kuival pannil röstida).