Ükskord pidi see muidugi juhtuma.
Snoob võin ma olla küll, aga päris ooperisnoobiks ei ole end siiamaani pidanud. Tundub, et ma ikkagi olen seda ning lisaks kannatan ka kujutlusvõime puudumise all. Et kui öeldakse “Carmen”, siis mina kohe kujutlen täiesti masendava stereotüüpsusega värvikat atmosfääri, kirge ja temperamenti, draamat, hoogu ja särisevat elektrit peaosaliste vahel, ning märksa originaalsem fantaasialend (gorillakostüümis Carmen, bussikonduktorit meenutav don José, tumedates toonides tuim staatiline lavastus ning kolossaalne trepp ainsa lavakujunduselemendina) jääb mulle loomulikult täiesti kätte- ja arusaamatuks.
Käisin nimelt Cinamonis vaatamas Royal Opera House’i “Carmenit” Barrie Kosky lavastuses ning esimest korda elus oli mul tahtmine ooperietenduselt vaheajal lahkuda. Tegelikult tekkis see soov juba tunduvalt varem, kuna 1. ja 2. vaatus olid kokku liidetud üheks lõppematuks mammutvaatuseks (tagantjärele võib muidugi arvata, et selle põhjuseks oligi soov takistada publikut laiali jooksmast).
Olen seda varem öelnud – ma ei ole tänapäevaste ooperiversioonide vastane, on väga häid lavastusi, kus tegevus on toodud kaasaega või määratlemata aegruumi. Aga tingimuseks on sealjuures, et vastava ooperi põhiolemus jääb alles. mitte ei muutu lavastaja egotripiks, kus mitte lavastus ei seisa muusika ja draama teenistuses, vaid ooper teenib lavastaja isiklikke ambitsioone.
Iseenesest ütleb see ka muidugi midagi, kui lavastaja peab enne ooperi algust selgitama, mida ta ikka täpselt mõtles, ning lisama ettevõtmisele lavataguse jutustajahääle, mis selgitab toimuvat ning kannab ette katkendeid Mérimée jutustusest. Milleks, küsin ma teilt? “Carmen” ei ole mingi eriliselt komplitseeritud süžeega lavatükk, mis vajaks tõlkimist. Eeldusel, et sellest ei ole tehtud maitsetut ja naeruväärset travestiat.
Tänapäevastatud ooper võiks minu nägemuses eelkõige teenida uute huviliste ooperi juurde toomise õilsat eesmärki, aga ma pisut kahtlen, kas niisuguste meetoditega seda ikka võimalik saavutada on. Mul oleks igatahes olnud suisa piinlik, kui oleksin sellele etendusele mõne ooperikauge inimese kaasa meelitanud.
Ooper ei ole see kunstivorm, kus muusika on pelgalt lavalise tegevuse täienduseks, ooperis on muusika tervikust lahutamatu ning seetõttu on kõik lavastuslikud veidrused lubatavad ainult juhul, kui nad ei hakka laulmist segama. Antud juhul segas muusikat kõik – tervikuna kärarikas lavastus, pidev sebimine, trampimine, karjumine, pooleli jäetud avamäng (!) ning see eelnimetatud monotoonne jutustajahääl, mis pidevalt katkestas loo muusikalise kulgemise ning kustutas sellegi vähese dramaatilise pinge, mis selles ülimalt staatilises ja steriilses lavastuses üldse tekkida sai.
Kontoritöötajate kombel riietatud kooril polnud vähimatki identiteeti, nad ei kujutanud ei vabrikutöölisi, sõdureid ega mustlasi, vaid moodustasid anonüümse karja. Lisaks sellele tekitas see rahvamass gigantsel trepil tüütuseni üles-alla trampides ja kätega vehkides pidevalt muusikat segavat ja varjutavat kabjaklobinat (tundus olevat ainult aja küsimus, millal keegi alla kukub). Loomulikult käis asja juurde kaasaegsetes lavastuses vältimatuna tunduv ülemäärane ja põhjendamatu röökimine (otseses tähenduses nimelt, siinpuhul ei pea ma silmas viletsat vokaali).
Lisaks olid sisse toodud mitmed muusikalised numbrid, mille Bizet eri versioonidesse sisse kirjutas, kuid mida reeglina ei kasutata, ja põhjusega, sest nad ei lisa loole midagi juurde ei dramaatilises ega muusikalises mõttes. Kõnealuses lavastus andis see muidugi võimaluse ohtrateks veidra koreograafiaga tantsunumbriteks (mitte et tantsijad tasemel poleks olnud), mis kogu selle piinarikka ürituse veelgi pikemaks venitasid.
Solistide vahel puudus absoluutselt igasugune keemia ning kogu etenduses igasugune energia. Sellest oli väga vähe abi, et Don José teises (või mitmes ta nüüd oligi) vaatuses ainsa emotsioonina viha ilmutas – kui eelnevalt polnud veenev tema armastus, siis polnud veenev ka viha.
Ilmselgelt ongi väga raske edasi anda kirglikku armastust, kui seisad oma duetipartnerist kümne meetri kaugusel ning tirid teda köiest (vähemasti ma oletan, et see pidi sümboliseerima sidet nende vahel).
Barrie Kosky oli toiminud täiesti vastupidiselt sellele, mida ooperilavastajalt võiks oodata, selle asemel, et muusikaliselt täiuslikud vokaalpartiid lavastuse abil tervikuks ühendada, oli ta igasuguse sidusa kulgemise lõhkunud fragmentideks nii muusikaliselt kui ka lauljate vahelise füüsilise distantsi mõttes.
Solistid olid talutavad, ent väga palju muud positiivset nende kohta öelda ei saa. Ega neid süüdistada ka muidugi ei maksa, ilmselgelt on tegemist siiski professionaalidega, pigem peaks neid tunnustama, et nad üleüldse suutsid oma partiid enam-vähem arvestataval tasemel ette kanda, olles samal ajal sunnitud trepil ronima, köite ja muu atribuutikaga majandama ning ilmutama muusikaga vastuolus olevat emotsioonitust.
Carmenit kehastas Vene metsosopran Anna Goryachova, mitte eriti suure häälega laulja. Gorillakostüümis lavale ilmumine kujutas endast ilmselt (täiesti mõttetut) vihjet Marlene Dietrichile. Jällegi ilmselt minu isikliku fantaasiavaesuse tulem, aga Carmenit kujutan mina ette temperamentse ja kirgliku naisena, Goryachova Carmen seisis enamasti paigal nagu känd ja vaikis mõistatuslikult mornilt.
Kuulsast aariast “L’amour est un oiseau rebelle” (“Habanera”) ei jäänud muidugimõista eriti palju alles, kui seda esitatakse gorillakostüümis. Minu ettekujutuses peaks see siiski olema midagi niisugust:
Don José rollis oli Itaalia tenor Francesco Meli. Tema kohta võib öelda kahte asja – esiteks laulis ta don José’d (mis on lüürilise tenori roll), nagu see oleks Calaf või Turiddu. Teiseks läks ta hääle ülemisse registrisse märgatava hüppega, mida sel tasemel laulja puhul kuulda ei tahaks.
Don José kuulsaim aaria on “La fleur que tu m’avais jetée” (“The Flower Song”):
Kolmandaks Escamillo Leedu bass-baritoni Kostas Smoriginase esituses. Vokaalselt kõige sümpaatsem, kahjuks oli aga ta tegelaskuju nii ära kohitsetud, et karismaatilisest macho’st oli järele jäänud ainult roosade sokkidega veidrik (mitte et mul midagi roosada sokkide vastu oleks, mul endal on ka, aga ma ei usu, et Escamillo neid kandnud oleks).
Siin esitab kuulsat aariat “Votre toast, je peux vous le rendre” (“Toreador Song”) hoopiski bass Samuel Ramey:
Lõpuks Micaëla (Vene sopran Kristina Mkhitaryan), esialgu kõige originaalilähedasema ja loogilisema rollilahendusega. miskipärast hakkas noor naiivne külatüdruk teises vaatuses aga märksa sensuaalsemal moel laval trepil (kas ma juba mainisin ikka, et kogu tegevus toimus sellel neetud trepil?) aelema.
Kuulus aaria on “Je dis que rien ne m’épouvante”:
Kokkuvõte: see groteskne jama ületas minu taluvuspiiri, olles kindlalt kõige halvem lavastus, mida ma iial näinud olen. Ooperit kaasajastada ei ole keelatud; kui jäädakse hea maitse piiridesse, siis pean ma seda isegi soovitavaks, aga lõpetada mingi kolmandajärgulise vodevilliga peaks küll keelatud olema.
Pärast viimase noodi kõlamist tõusis Carmen surnuist üles ning kehitas õlgu, mis iseenesest oli küll jällegi täiesti mõttetu žest, ent leidsin olevat võimaliku seda interpreteerida endale sümpaatsemal moel, nimelt kui eelnenud jandile teenitult vee peale tõmbamist. ★☆☆☆☆
Toidutegu 