Kümme aastat sai täis. Kohupiima-mustikamoosikook

Alati. Ikka mina. Kogu oma elu. Juba siis, kui ma lastemuusikakooli astusin…
Lohistan läbi elu kaasas selle uskumuse taaka, et maksimum on tegelikult ainult miinimum ja et mitte iialgi ei ole piisav.
Kust see täpselt alguse sai, võin ma aimata, aga süvenes see kahtlemata koolis, kus kõik, mille eest teised kiita said, oli minu jaoks standard või isegi miinimum. Mind ei kiidetud, mulle öeldi, et midagi vähemat poleks minult oodatudki. Üldiselt tundus mulle kogu aeg, et teiste jaoks oli latt alati tunduvalt madalamal kui minu jaoks. Tegelikult tunnen ma seda jätkuvalt.
Aga oleks siis, et ma võrdleks ennast teistega. Ei, ma võrdlen ennast endaga ja see on palju hullem.

Hullemast päästis mind kooliajal ilmselt ainult asjaolu, et suurem jagu tuli mulle enam-vähem iseendast kätte, selle nimel, mis ei tulnud, ei viitsinud ma ka spetsiaalselt eriti pingutama hakata. Oli neidki kordi küll, kus selgus, et tegelikult võib teatavast vaevanägemisest siiski mõningane tulu tõusta. Näiteks sel juhtumil, kui ilmnes, et vene keele käänamine ikkagi kuidagi osmoosi teel ei olnud imendunud ning ma sain lihtsalt kahe. Vähese sihipärase vaevanägemisega see ära õppida ja hinne viieks parandada osutus muidugi täiesti võimalikuks, aga mingit soovi seesugust praktikat järjepidevalt rakendada see minus siiski ei tekitanud.
Häid hindeid sain ma niikuinii ilma erilise õppimiseta enamikus ainetes, välja arvatud füüsika (järjepidevalt), eri aegadel ka keemia ja matemaatika.  Tõenäoliselt oleks muidugi olnud võimalik teha endale selgeks ka füüsika ülejäänud valdkonnad peale nende kahe, mis mulle huvi pakkusid ja arusaadavad olid (ehk siis tuumafüüsika, nii palju, kui meile seda tutvustada üldse jõuti, ja elektriasjandus). Aga mitte miski ei motiveerinud mind selleks, sest omast arust ma tegin juba niigi kõik võimaliku.
Sest mida iganes mingil alal vaja oli, seda ma tegin. Olümpiaadid. Mälumängud. Kõnevõistlused. Kooli TV ja Ümber Euroopa (olid selline telemäng ja -viktoriin tollal). Ma käisin isegi matemaatika- ja keemiaolümpiaadidel!
Sport, loomulikult. Tollal jooksin ma küll peamiselt sprinti, aga ega see ei tähendanud, et mind poleks ette lükatud, kui oli näiteks vaja kolm kilomeetrit maastikukrossi joosta. Kehalises kasvatuses olin üks tugevamaid, aga isegi mul olid alad ja harjutused, mis mulle ei sümpatiseerinud, näiteks meeskonnamängud (välja arvatud jalgpall) ja koordinatsiooniharjutused. Ja maastikukross.
Sellegipoolest oli endastmõistetav, et ma lähen. Igale poole. Ja ikkagi oli see justkui kogu aeg vähim, mida minult oodati. Mitte et ma oleks suutnud üldse ette kujutada, mismoodi see maksimum veel välja oleks pidanud nägema.
Võib täiesti olla ka, et juba sellest ajast peale olengi ma allergiline kõigi endastmõistetavalt võtmise ilmingute suhtes.

Võib-olla hakkas vajatud ja tahetud olemise eristamine ka juba siis pihta, kuigi teadvustamatult. Minu jaoks ulatub nende eristus tüki maad kaugemale kui romantilistesse suhetesse, mis on see, millest enamasti ses kontekstis räägitakse. See ulatub igale poole tegelikult. Muidugi ma saan aru sellest, mida vajatud olemise eestkõnelejad silmas peavad. Nad peavad silmas, et andmine ja saamine peaksid olema vastastikused.
Aga nad ei ole. Minu kogemuse kohaselt pole nad seda peaaegu kunagi. Sellepärast huvitabki mind peamiselt, mis/kes jääb alles siis, kui enam mitte midagi endast anda ei ole. Siis on nad kõik kadunud ja keegi ei ütle, et nüüd on sinu kord. Seda korda ei tule. Alati on keegi kurvem, õnnetum, väsinum. Alati on neid, kes vajavad ära kuulamist, õlale patsutamist ja Õigeid Sõnu.
Alati on veel teha midagi muud, teha rohkem, teha paremini. Ja-jah, ma tean küll, et eelkõige peaks ise endale meelde tuletama, kus on piir. Ise ajad ennast rappa, ise tirid pärast juukseid pidi välja – tere tulemast minu ellu. Ma võin roostevabast terasest olla küll, aga on seda siis nii palju palutud, et vahelgi keegi käe ulataks?

Vahel kuulen või loen kuskilt, kuis mõni inimene ütleb, et talle ei meeldi iseendast rääkida. Ei saa öelda, et ma probleemist aru saaksin. Esiteks, kus need inimesed on, kes tahavad teid kuulata, mitte iseendast rääkida?
Ja teiseks, sellele on väga lihtne lahendus – juhtige jutt vestluskaaslasele ja tal ei tule enam meeldegi midagi teie kohta pärima hakata, kui te teda aktiivselt kuulama asute. Ma kinnitan teile, et aktiivne ja empaatiline kuulamine on täiesti vastupandamatud ning te ei pea enam kunagi iseendast rääkima. Ja siis saab teist ajapikku igaühe terapeut ning kui see kõik lõpuks liiga kurnavaks muutub, siis võite ainult iseennast süüdistada, oleksite ikka pidanud rohkem endast rääkima, nüüd on juba hilja, nüüd lasub teil vastutus.

Kusjuures kunagi see meeldis mulle väga – olla roostevabast terasest. Olla alati tugevam. Olla olemas. Olla vajalikki ilmselt. Enam mitte. Enam ei jaksa. Ei viitsi. Ei taha. Mis siis ikka juhtub, kui ma ei tule, ei tee, ei kuula, ei ole, ei mõista. Mitte midagi ilmselt ei juhtu. Esialgu tahab süütunne murumadalaks vajutada kindlasti, aga kui selle kätte ära ei sure, siis edaspidi peaks minema kergemaks. Ehk isegi nii kergeks, et mõtegi sellest hakkab totter tunduma, mis koormat kogu aeg kaasas lohistatud sai.
Mis mõte on loopida oma rõõmuraasud hädamerre? Kui rõõm jagamisest ei suurene, vaid sureb kui kastetilk päikesepaistes, siis hoian seda parem ainult iseenese jaoks. Võib-olla siis ei muutuks ka kõik, mis ma teen või olen, sama endastmõistetavaks nagu mööbel.
Mis mõtet on rabeleda, kui pole isegi enam aega korraks peatuda ja lilli nuusutada?
Ma kardan, et see pole mitte armastuse puudus, mis meid siin maalapil närtsitab, vaid elurõõmu puudus. Hygge puudus, kui soovite. Me (st eestlased) oleme nii hõivatud kõigega, mida ‘peab’, et unustame elurõõmu ja inimesed enda ümber.

Foto: @lenjisan

Vasikavaimustus maanteeratta-hooaja algusest maksis muidugi kätte jooksurajal. Olin lõpuks sunnitud alla andma (kujutate ette, kui raske see oli!) ja möönma, et kogu see tegevus viimase aja neljatunnise ööune baasilt käib mulle üle jõu. Sundisin ennast otsustama jooksmine kuni puhkuseni pausile panna.
Ega ma tegelikult olengi pigem ikka jalgrattasõitu oma peaalaks pidanud, jooks tekkis sinna juurde esmalt asenduseks nendeks 4-6 kuuks, kui rattaga sõita ei kannata ning rohkem ruumi ja aega ja mingit eraldi staatust hakkas nõudma alles hiljem (eelnimetatud ellusuhtumine ilmselt ei olnud sealjuures tähtsusetu komponent).
Jalgrattasõit muidugi ei ole sport, see on meditatsioon. Oled sina ja su ratas ja kilomeetrid, mille möödumist sa ei märkagi. Lõhnad, valgus ja värvid, mis iga nädal uued. Mõtted, mis jäävad maha. See on vabadus. Ma ei vahetaks seda millegi muu vastu.
Sellepärast ei saa ka väsimus sealt lõivu. Mu tavaline jooksudistants, kümme kilomeetrit (et võiks ju vähem joosta? Mitte mingil juhul!), on praegu liiga raske, viiskümmend kilomeetrit rattaga sõita mitte veel, sest see pakub lihtsalt nii palju positiivseid emotsioone. Ja mitte ühtegi võõrast draamat!
Muidugi, kui mina ütlen, et ma olen väsinud, siis tähendab see Väsinud. Võttes arvesse eelpool nimetatud ja nimetamata põhjusi, pikka kannatust, kõrget valuläve  ja kolme doktorikraadi enda tagantpiitsutamise alal, julgen ma arvata, et enamasti oleks inimesed selleks ajaks ammu loobunud üritusest kõike absurdse järjekindlusega koos hoida. Tõsi, ega ma ise ka enam päriselt ei suuda igaks õhtuks seda rahnu jälle üles mäkke tirida, et järgmisel hommikul jälle mäejalamilt alustada. Esialgse paanika järel asusin seda kogemust siiski erapooletu huviga jälgima. Siit on üht-teist päris palju õppida.

Aga et kümme aastat?
Blogimist loomulikult. Täiesti teadlikult ei kirjutanud siia juttu sellest, mis kõik selle aja jooksul toimunud on ja mis kõik blogimine mu ellu toonud on. Klišeed ajavad mul südame pahaks, vabandust,
Ja rabarberikooki ka ei ole. Õudselt tüütu on teha kogu aeg nii, nagu peab, nii nagu on Õige™ (ja rabarberikoogi retsepti jagamine teatud mõttes toidublogis seda ju praegu oleks).
Aga sellega on mul eluaeg probleem olnud, ‘õige’ ja ‘peab’ ja ‘miks siis kõik nii teevad’ ei ole minu jaoks mitte mingisugused argumendid, amorfne ‘kõik’ ei ole absoluutselt mingi autoriteet ning nende baasilt antud (eriti palumata) nõuanded ajavad mul okkad otsekohe turri. Võib siis arvata, kui vaevarikas pidi olema see ruudu pressimine ringi, et ma lõpuks alateadlikult selle mõtteviisi omaks võtaksin. Mitte täielikult muidugi, sest kõikidesse raamidesse ma siiski ei ole ennast surunud ega kavatse sellesuunalise protsessiga ka edaspidi algust teha. Pigem vastupidi.
Ühesõnaga, rabarberikooki ei ole (rabarberit ka ei ole, kui juba jutuks tuli). On üks hea, käsitsi üles kritseldatud kohupiimakoogi retsept, kindlasti pole see minu leiutatud, aga kaerajahu ja mustikamoos on küll minu lisandused.

Muusika: U2 “Kite”

Kohupiimakook mustikamoosiga

Põhi:
70 g võid
50 g suhkrut
1 muna
70 g täistera-kaerajahu
15 g kartulitärklist
0,5 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
300 g kohupiima
70 g hapukoort
2 muna
15 g kartulitärklist
50 g suhkrut
1,5 dl vahukoort
mustikamoosi

Vahusta toasoe või suhkruga, lisa muna ja vahusta ühtlaseks. Seejärel lisa omavahel segatud jahu, tärklis ja küpsetuspulber. Sega ühtlaseks tainaks ning suru see võiga määritud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja ja äärtele. Kuna tainas on üsna pehme, siis on seda lihtsam teha jahuste kätega.
Täidise jaoks sega kohupiima, suhkur ja munad, lisa tärklis ja hapukoor ning sega ühtlaseks. Kõige lõpuks sega ettevaatlikult juurde vahustatud koor.
Vala täidis vormi, tõsta täidise peale moositäppe ning tõmba neist noaga läbi, et tekiks muster. Küpseta 170-kraadises ahjus 55-60 minutit. Enne serveerimist lase täielikult jahtuda.