Vabadus iseeneses ehk miks ma armastan maanteerattasõitu

Frédéric Gros ütleb raamatus “Kõndimise filosoofia”, et kõndimine pole sport. Samamoodi väidan mina, et maanteerattasõit pole sport.
Muidugi ma tean – on velotuurid ja raha ja meediahullus ja doping ja on oma pühakud ja patused ja on ka omajagu keskealisi mehi, kes lähevad kadunud noorust taga ajades hulluks.
Pole minu maailm. Üldsegi mitte.
Ning see on osalt ka põhjus, miks ma üldiselt hoian ennast eemal rahvaspordiüritustest. Ma armastan maanteerattasõitu muudel põhjustel.

See on aus mäng.
Võrdne mäng.  Nii palju, kui annad, saad ka vastu. Iga pedaalipöördega liigud edasi. Raske rassimisega jõuad mäkke, preemiaks saad hinge tõmmata. Avarama vaate. Päästva laskumise.
Miski, mis on päris ja samas nii lihtne. Senikaua, kuni jätkad pedaalimist, jõuad vähemalt kuhugi kindlasti. Mida ei saa arvatavasti öelda suurema osa igapäevategevuste kohta. 

See on esteetiline.
Mööduv maastik oma varjunditega ning sportlikud inimesed värvilistes rattariietes tuhisemas edasi oma haprana tunduvate sõiduvahenditega vaid tasase sahina saatel ja nõnda petliku kergusega. Pole lärmi, pole toorest jõudu, on puhtus, selgus, lihtsus.

See on vabadus.
Joovastav vabadus, mida sa ise, omaenese jõuga, käsutad. Tuul su näol. Jõud su lihastes. Maastik su ümber ja taevas su üle. Kõik muu jääb kaugele.
Vabadus jätta kõik tunniks-paariks sinnapaika ja minna.
Mul pole alati aega terveks nädalavahetuseks metsa minna, aga mul on pea alati aega kas või tunnikesekski linnast välja sõita. Kui mul ka seda poleks, siis oleksin ma oma elu ori ja võiks tekkida küsimus, milleks ma üldse eksisteerin.

See on meditatiivne.
Rütmiline vaikus, mida raamivad pedaalipöörded, pulss ja hingamine.
Mõnikord kirjutan ma sõitmise ajal mõttes teksti, vahel aga lasen mõtetel lihtsalt tulla ja rahus minna ega võta neid endaga kaasa. See on kõige lähemal meditatiivsele seisundile, mida ma ilmselt üldse olen suuteline saavutama.

See on kohal oleku jõud.
Pole ärevaid mõtteid ega võõraid energiaid. Ainult ma ise ja mu ratas. Ainult siin ja praegu. Järgmine kilomeeter. Järgmine tõus. Pilvede kuju ja värv, kui jõuan mäkke. Naeratus, mis huulile ehk ei pruugi jõudagi, aga mida ma endas tunnen, kui laskumiseks tuulele kummardan.
Mulle on antud rahutu ja tähendusi otsiv meel, mul on keeruline olla hetkes kõigi oma ja võõraste tajude ja mõtetega. Vahel ma püüan, lihtsalt istuda, olla midagi tegemata. Aga ma ei oska end neisse hetkedesse kaotada. Üks osa mind jääb alati valvsalt kõrvalt vaatama ja kommenteerima:
“Üritad siin lõõgastuda, jah? Aga äkki me ikka kastaks enne tomatid ära ja siis lõõgastuks?” Ja nii edasi.
Rattaga sõites olen ma kohal. Hetkes ja iseendas.

See tähendab kuhugi kuulumist.
Ma eelistan muidugi sõita üksi, aga kaasratturitele noogutades või naeratades tuleb meelde – et kuigi me enamasti ei tunne üksteist, kuigi võib-olla lahutab me tõekspidamiste ja väärtushinnangute maailmu kuristik, millest ei vii kunagi üle ühtki purret, jagame me siiski omavahel mingit asjasse pühendatute teadmist.

See on võimalus olla mina.
Ma olen introvert, mis tähendab, et ma pean saama oma akusid üksinda laadida.
Ja ma olen empaat. Mis tähendab pidevat sensoorset, emotsionaalset ja sotsiaalset ülekoormust ja võitlust maailmas, mis on üldjuhul kaugelt liiga intensiivne ja lärmakas.
Kõigi ümbritsevate emotsioonide tajumine väsitab mind õhtuks nii ära, et ma ei suuda enam aru saada, mida mina ise tunnen. Harjumus olla alati, igas situatsioonis, igas seltskonnas automaatselt selline, nagu parajasti vaja on, tekitab lõpuks alalise eksistentsiaalse küsimuse, milline üldse on autentne mina ja kas teda kunagi ka puurist välja lastakse.
Kaks tundi jalgrattasõitu toob mind jälle endasse tagasi, tuul puhastab mu mõtted ja ma saan jälle aru, kus lõpeb maailm ning kus algan mina.

See on investeering.
Ma mõtlen sellele hirmuga, kui peaksin vanemas eas mõne tõsise terviseprobleemiga meditsiinisüsteemi lõksu sattuma. Mitte miski ei anna sajaprotsendilist garantiid, et seda ei juhtu. Ka jalgrattasõit mitte. Aga vähemalt midagi olen ma füüsilise ja vaimse tervise parandamiseks ja säilitamiseks teinud.
Voolujoonelised jalad saab kauba peale. (Kõrge säärega saabaste kandmisest muidugi tuleb loobuda, sest lukk ei lähe kinni.)

Kas see peab just tingimata olema maanteeratas? Ei, ilmselt mitte.
Ka mina olen siiski suurema osa oma elust sõitnud maastikurattaga. Aga ühel hetkel sellest enam ei piisanud.
Mind võlub kiiruse ja vaikuse kombinatsioon, mis ühtlasi tähendab, et trennid ja distantsid on pikemad ning aistingud seetõttu mitmekesisemad. Distantsi pikkus tähendab rohkem uusi (või vanu) paiku, ajaline mõõde lisab muutuva valguse, tuule, temperatuuri.

Võib küsida, mida on üldse näha, seilates aerodünaamilises sõiduasendis 30-kilomeetrise tunnikiirusega mööda asfalti.
Väga palju on näha. Ja tajuda.
Enamasti ma küll ei kruiisi lihtsalt niisama, vaid siiski teen trenni, aga see on vähemalt samavõrra mentaalne kui füüsiline treening.
Füüsiline vorm ja aeroobse treeningu teada-tuntud kasu ei ole mitte tähtsusetud, ent peamine eesmärk on meelerahu ja loov mõttelend.
Niisiis ei tähenda minu tüüpi treening, et ma pressiksin ainult edasi, hambad ristis ja nägu kivinenud, et veel kas või sajandiku võrra kiiremini sõita, mitte midagi enese ümber ja sees märkamata.
Ei, ma vaatan, kuidas valgus muutub.
Märkan, mis värvi on pilved ja põllud ja puud.
Tunnen sireli- või jasmiini- või õunalõhna õhtuses õhus, kui väiksematel teedel taludest mööda sõidan.
Kevadel kerib lõokese laul sinisemast sinisesse taevasse ning võpsikutes laksutavad ööbikud.
Suvel sõidan vahel äikesepilve ees või järel, aga piiskagi ei saja ometi mu peale.
Augustiõhtutel saadab mind valmivate viljade kohal kõndiv Kuu.
Sügisesed hanekolmnurgad rändavad üle ääretu avaruse.

Ja tagasi koju jõudes tunnen ennast omaenese nahas turvaliselt.
Kõik on piisav.
Kõik on korras.

Muusika: Joni Mitchell “Both Sides Now”

 

Advertisements

7 responses to “Vabadus iseeneses ehk miks ma armastan maanteerattasõitu

  1. Kui tundlikult edasi antud. 🙂 Mõnusaid “pärishetki”!

  2. Ma usun, et mototsiklistid tunnevad umbes sama (seda vabadust, mitte linnu- jm loodushääli, sest selle varjutab hirmus plärin), aga ei viitsi vändata ega oska seda ka nii poeetiliselt sõnastada. 🙂

    • Täiesti võimalik ja kindlasti oskaks mõni sulesepast tsiklist selle ka elavalt kirja panna. Ma jään siiski jalgratta juurde, muidu jäävad mitmed tunnetuslikud aspektid puudu, lihased kängu ja lärmi on ka ilmselgelt liiga palju.

  3. Väga… mõnus lugeda. Head veeremist!

  4. Pingback: Šnitsel ja nuudlid ehk üht-teist toredat, mis ses maailmas leida on | Toidutegu

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s