Molutasin pool päeva maha. Mitte päris südametunnistuse piinadeta. Aga peaaegu.
Hea küll, raamatut lugesin ja viimase moosi keetsin valmis. Olen nüüd nii palju moosi teinud, et kui midagi muud ka süüa pole, siis moosi toel peaks ületalve elama vabalt.
Ühesõnaga, kuna eriti ennast liigutanud ei olnud, siis leidsin, et peaks värske kartuli järele jalgrattaga minema. Mida ma siis ka tegin, ainult alatul moel oli kartulimüüja oma putka selleks ajaks kokku pakkinud, kui mina kohale jõudsin. Mis mul siis juba tsikliga välja tulnuna muud üle jäi, kui teha ka üks pisike kolmekümnekilomeetrine tiir. Trenni polnud täna muidu ette nähtud, aga rattasõiduilmad on ju jumalikud, nii et äkki õnnestub kuidagi midagi talveks ette sõita. Ei saa öelda, et ma poleks sellele juba hirmuga mõelnud. Jah, jooksmine aitab talve üle elada küll, jooksmine on ka tore, aga rattasõit on puhas elus rõõm ning ei möödu vist kordagi, mil mu hing ei hõiskaks: ma armastan seda! Ah, ma ei hakka parem, lugege eelmist postitust!
Ja ilmal pole minu arust muidugi üleüldse häda midagi, eks ma räägiks teist juttu, kui peaksin oma konditsioneerimata kontoris passima, aga õnneks on mul puhkus.
Magamisega on muidugi raskusi, aga millal mul neid poleks, nii et üldiselt ma erilist probleemi ei näe. Temperatuuris vähemalt mitte, kuivuses küll.
Esimese puhkusenädala veetsin põhimõtteliselt üksinda metsas. Korjasin märkimisväärses koguses mustikaid ja vaarikaid, esimesi jagub veelgi, teised on nüüdseks kardetavasti krimpsu kuivanud või maha varisenud, Vihtu tegin. Vahepeal ikka ujuma ja siis uuesti metsa. Ja siis uuesti ujuma ja jälle metsa.
Et kõigest sellest loomulikult minu jaoks arvestatavaks koormuseks ei piisanud, siis katsetasin vahepeal ka ooterežiimile pandud jooksu. Kannatas joosta küll, ainult tempot alla lasta üldse ei saanud, siis oli mustmiljon parmu otsekohe ümber.
Ka maastikuratta tirisin vahelduseks lagedale ja taastutvusin lapsepõlveradadega. Sealjuures selgus, et ega ma enam ikka ülearu hästi ei mäleta, kust kuhu sai, nii et see ettevõtmine sai plaanitust omajagu pikem, aga selles oligi teatav võlu – sõita, omades ähmast ettekujutust, kuhu käsil olev tee peaks viima, ent avastada siis ennast hoopis natuke teises kohas.
Õhtud ja jupiti ka ööd kulusid raamatute lugemisele. Tahvel oli igaks juhuks kaasas, aga kui seda üldse vaatasin, siis kerisin mehhaaniliselt läbi uudisvoo lihtsalt sellepärast, et tagasi linna naastes ei sunniks mingi ähmane kohusetunne mind korraga kõigele otsa vahtima, mitte sellepärast, et see kõik mind kuidagimoodi üldse huvitanud oleks. Ainus tegelik kasu seisnes selles, et tahvlist sai ootamatu elektrikatkestuse päeval vaadata, kui kaua katkestus kestma peaks. Millest lõppkokkuvõttes siiski mingit tolku polnud, kuna elekter oli lubatud kahe asemel ära seitse tundi. Eks ma oleks ju selle naasmist ise ka märganud.
Muidugi olid need keskmiselt kümnetunnise ringitrampimisega päevad osalt selleks, et vältida tõele näkku vahtimist. Mis seal ikka. Tean ju niigi, et midagi ülearu ilusat sealt vastu ei saanud vaadata. Enesetunne oli puhkuse alguseks kirjeldamatult hapraks kulunud. Kõik oli ära antud. Vastu saadud väga vähe. Kõõlusin serva peal, aga nagu ikka, keegi isegi ei märganud. Äraaetud hobust halastusest maha ka ei lasknud. Kirg, rõõm, loovus, armastus, kõik nad olid kuhugi kadunud või kollektiivselt hinge heitnud, mulla peale kraapinud ning asendunud kohustuste, tuima rühkimisega, toore jõuga päevadest läbi murdmisega.
Eks ma ju tunnen ennast. Eks ma olen seda kõike varemgi kogenud. Eks ma oskan ära oodata selliste perioodide möödmise ka ilma liigselt paanikasse sattumata. Ja heakene küll, kui ego on näljas, siis see ei tapa. Aga kui näljas on hing?
Vähe ma ei üritanud siis. Tegin veel rohkem trenni. Üritasin natuke vähem töötada ja võitlesin tundega, et peaks palju rohkem. Käisin metsas. Ja massaažis. Ja ooperis. Ütlesin inimestele, kes ikka ja aina tahtsid ärakuulamist, et ma ei jaksa.
Oluliselt ei aidanud, sest see kõik oli juba ammu pooliku ämbriga tulekahju kustutamine. Peas oli ainult üks mõte. Või kaks.
Esimene oli see, et ma olen nii väsinud kõigest.
Ja teine see, et ma tahan koju. Kodu on siin mõistagi hingeseisundi tähenduses.
Tundsin klaasseina enda ja maailma vahel. Nähtamatu. Välja näeb, sisse ei näe. Väljast sisse kostab, seest välja mitte.
Vahetevahel ma mõtlen, et ongi ainult kaks võimalust – kas eralduda kõigist ja kõigest. Või ollagi kogu aeg läbipõlemise seisundis.
Ma ei tea, mida tähendab mitte tajuda teiste inimeste emotsioone. Ma ei tea, kuidas see on, kui tunned alati kõige tugevamana, kõige esimesena seda, mida sina ise tunned. Tahad. Vajad. Võin vaid ette kujutada, et see võiks olla erakordselt… normaalne tunne. Aga mis teha, mida pole antud, seda pole antud.
Õnneks saabus puhkus. Midagi ei pea tegema. Midagi ei pea otsustama. Selge, et vana enam ei tööta. Ja uut veel pole. Ma ei tea, mida täpselt edasi teha. Ma ei tea, miks hoida oma elus nii suurel hulgal ühepoolseid suhteid. Mitte midagi ei tea.
Just täpselt praegusel hetkel pole vaja ka.
Joon vinho verdet.
Aken on lahti ja öö tuleb tuppa.
Muusika: Tarkovsky Quartet “Nuit blanche”
Punaste sõstarde ja kamašokolaadiga kohupiimakook
Põhi:
65 g šokolaadiküpsiseid
50 g võid
Täidis:
500 g kohupiima
50 g suhkrut
2 muna
250 g hapukoort
100 g kamašokolaadi
175 g punaseid sõstraid
Purusta põhja jaoks küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja.
Täidise jaoks klopi munad kergelt suhkruga lahti, lisa toasoe kohupiim ja hapukoor, sega ühtlaseks. Lisa jämedalt hakitud kamašokolaad ja punased sõstrad, vala täidis vormi ning küpseta 175-kraadises ahjus umbes tund aega. Kui täidis tundub väga vedel, lase veel kümmekond minutit küpseda. Keskelt võibki kook veidi võbisev jääda.
Lase koogi avatud uksega ahjus tund aega jahtuda, tõsta siis välja ning jahuta lõplikult.
NB! Kook on väga vähemagus, kui eelistad magusaid kooke, siis suurenda kindlasti suhkru kogust.
Toidutegu 