Monthly Archives: august 2018

Šnitsel ja nuudlid ehk üht-teist toredat, mis ses maailmas leida on

Valged klaarid. Sel hilissuve viimasel hämarduval õhtul, kui lähed aeda ja võtad märja rohu sest viimase valge klaari. Ja ritsikad saevad laulu ja taevas on kuupoolik ja seda suve ei tule enam.
Kui miski maitseb nagu saudade, siis on need just valged klaarid.

Tšello. Seltsimees kunstiteadlane ütles “Noores pensionäris”, et viiul on kõige inimlikum kõigist pillidest. Nõup. Kõige inimlikum kõigist pillidest on tšello.
Ma arvan, et see on instrument, millega on võimalik väljendada kõiki inimemotsioone, aga kõige rohkem on see armastuse hääl.

Raamatud. Ma mõtlen, et kui peaksin kõikidest asjadest, mis mulle meeldivad, valima ainult ühe ja saaksin kõikidest tegevustest, mida ma armastan, alles jätta ainult ühe, siis vist ikka raamatud ja lugemine.

Siid. Sest – siid. Isegi mu öösärgid on siidist, mis siis, et ma neid eriti ei kanna, vähemasti mitte öösel. Natuke on ses materjalis ju sedagi tunnet, nagu oleks ta loodud rohkem seljast võtmiseks kui selga panemiseks.

Kirjutamine. Ei tule see mul sugugi alati lihtsalt. Ruumi on vaja ja aega ja isegi siis pean mõnigi kord end natti pidi laua taha tõstma ja sundima süüdistavpilgulise valge paberiga tõtt vahtides julgust koguma.
Aga kui see lõpuks vilja kannab, kui sõnad end lõpuks paberile karjatada lasevad ja elama hakkavad, siis tean, et ta on minu sees endiselt olemas ja pole veel hinge heitnud. Looja.

Udu. Kaitseb ja varjab ja mahendab ja pehmendab kõiki liigseid teravusi.
Ja muudab maailma akvarellmaaliks.

Kuulatud olemine. Mõistetud olemine. Armastatud olemine. Need on kõik üks ja seesama.

Männipuud. Suured taimed, okkakroonid kõrguses, täielikus huvipuuduses mingite maapealsete pisiasjade vastu. Aga nende koor on vaigune,  krobeline ja päikeselaiguline ning nende juured on kindlalt sügaval mullas ning seda kindlust jagavad nad lahkelt mullegi, kui ma metsas kõnnin.

August. Viljalõhnalised õhtud ja õunalõhnalised ööd.
Ja see tähesadudes hõredamaks pudenev taevasõel ja kõik need maailmaruumi saadetud soovid.

Suusatamise klassikastiil. Voolav liuglemine, mida korralikult määritud suuskadega võiks peaaegu lõpmatuseni jätkata. Suusatamine on mul endal viimastel aastatel küll täiesti unarusse jäänud ning varasematel aastatelgi sõitsin ma peamiselt uisku, mis on küll tõhus ja tore (kuigi mitte eriti esteetiline), ent mu esimene armastus on ikkagi klassikastiil. Aga vaat suuski määrida ei viitsi. Selles valguses tunduvad täiesti mõistlikud ühe sõbra kunagised mehevalikukriteeriumid – mees peab oskama liha küpsetada ja suuski määrida.
Ma arvasin vanasti, et liha küpsetamisest piisab täiesti, suuski võin ise määrida. Nüüd olen hakanud nii vähe liha sööma, et selleks just eraldi spetsialisti vaja ei lähe. Nii et siis suuskade määrimine.

Päevalilled. Need lilled lihtsalt panevad naeratama.

Suudlused. Päris suudlused, mitte pelgalt mingid karsked siivsad musid.
Need, millesse lahustutakse silmi sulgedes ja aega unustades.

Luule. Kehv luule on ilmselt hullem kui kehv proosa, sest proosasse on küündimatust küllap pisut hõlpsam ära peita. See-eest kõlab ka hea proosa nagu luule oma detailitundlikkuse, nüansirikkuse ja väljendustäpsusega.
Ilmselt võib olla kindel, et mida iganes sa ka poleks tundnud, tajunud ja sõnadesse panna üritanud – luuletajad on selle kindlasti juba täpsemalt ja lühemalt ära öelnud.

Massaaž. Laenan mõtte ühelt teiselt sõbralt – kui saaksin pidada orja, siis oleks see massaažiori. Ja ma kohtleksin teda suurepäraselt!

Öine ujumine. Tasases tumedas kuuvalguskumases tiigi- või järvevees. Aga ka lainetemühases meres, kuigi ma olen metsa-, mitte merelaps ja meri on mulle võõras, pigem ohtlikuna tunduv.
Ja mõistagi peab vesi olema soe ja mõistagi ujutakse riieteta.

Muusika. Sugugi kõik ei mõista muusikat ühtemoodi. Mõned ei mõista üldse. Aga need, kes mõistavad, saavad selles keeles kõik jutud sõnadetagi räägitud.

Selle kohta ma muidugi juba ütlesin kõik ära, aga ikkagi – maanteerattasõit. Nii puhas elus olemise tunne ning mu hing hõiskab rõõmust neid kilomeetreid mõõtes.

Ilusad nõud. Mina ei näe mingit põhjust hoida ilusaid nõusid kapis ning kasutada peamiselt mingeid teisejärgulisi anumaid.
Minul on portselan täiesti igapäevases kasutuses ning kuna paljud mu nõud on osalt pildistamise jaoks soetatud üksikesemed, siis just täpselt nii eklektiline see kõik ongi. Mõrad ja kraklee on sealjuures boonuseks.

Kohv. Aga kindla peale koorega. Kange. Ja ilma suhkruta.

Puder. Veega keedetud. Aga võid läheb peale lahkelt nii pool pakki. No olgu, väike liialdus, aga retseptides soovitatud teelusikatäis (kahe peale!) on narrimine, mul läheb oma portsjonile kaks supilusikatäit vabalt.

Kallistused. Mitte need viisakuse pärast embamised, mida mingil põhjusel laialdaselt praktiseerima on hakanud. (Neid pole muuseas üldse vaja, korralik tugev käepigistus kärab alati ja jätab palju parema tunde kui mõlema poole jaoks tegelikult soovimatu kallistus.)
Ma mõtlen tõesti tahetud ja soovitud kallistusi. Selliseid, mis tõepoolest võivad mõned su pudenevad tükid taas tervikuks kokku liita. Ja selliseid, kus hingamine ununeb, sest õhkki enam ei mahuks kahe keha vahele.
Selliseid, mis kõige paremini sümboliseerivad seda, kuidas kellestki kinni hoides on võimalik korraks koos maailma ees silmad sulgeda.

Torm. Võib-olla on selles omaenese väiksuse kainestavat tajumist. Võib-olla aukartust millegi märksa võimsama ees.
Aga eelkõige kui palju metsikut ilu.

Jooksmine. Sammude ja hingamise rütm ja rõõm sellest, kuidas su keha sulle kuuletub.

Ilus pesu. Mina olengi see, kes kannab enamasti kenasti ühte komplekti kuuluvat (pits)pesu. Sellest johtuvalt on mul märkimisväärne erinevates värvides pesukollektsioon.
Aga – hoolimata sellest, kui märkimisväärselt palju mõni pesuese maksta võis, kui see on lõpuks katkine ja kulunud, kasutan ma seda rattaketi puhastamiseks.

Taltsas tuli. Lõkkes. Ahjus. Kaminas. Pliidi all. Küünlaleekides.

Rumba. Mitte et ma ise seda nüüd nii väga tantsida oskaks, aga mulle meeldib vaadata, kui professionaalid seda teevad. Sest see on armastus ja loo jutustamine üheskoos.

Aprill. Selles ei ole maikuu pillavat õiteküllust, mille taga luurab alati surm.
On ainult lootus, lubadused, kõrge taevas, läbipaistev õhk, sinine valgus ja lõokeste laul. Kõik on veel olemata.

Vürtsikas toit. Ja kui mina ütlen vürtsikas, siis tähendab see Vürtsikas.
See, mille peale enamik inimesi juba silmist vett pühib, on minu jaoks umbes nagu mannapuder.

Lugude loomine. Lapsepõlves meeldis mulle istuda vanas lakas, kus küll enam eriti heina ei hoitud, aga seal sai pehmes vaikuses ja lakaluugi pragudest immitsevas päikesevalguses omaette olla. Raamatute lugemine ja lugude loomine – seda ma seal tegin.
Lugusid saab luua igal pool – autoroolis, marjametsas, jalgrattasadulas, kõige enam aga ehk sellel une ja ärkveloleku piirimaal, kus lugude ja unenägude eristamine on niikuinii võimatu.

Metsamarjade korjamine. Milleks meile jooga ja meditatsioon ja mindfulness, kui meil on rabad ja raiesmikud ja pohlamännikud ja mustikahaavikud ja neis murakad ja mustikad ja metsmaasikad ja pohlad ja metsvaarikad. Mulle meeldivad nad kõik ja nende korjamine on peaaegu kõige rahustavam tegevus, mida ma tean.

Mulliga promill. Ma joon küll harva, sest trenn ja… ja üleüldse annab igasugune kogus end järgmisel päeval kuidagiviisi ikka tunda ja on mul seda siis vaja.
Aga muidu mulle meeldib, isegi kaasnev ärge-jätke-mind-üksi-kui-oleme-joonud-šampanjat-nukrus meeldib, kui on toetumiseks mõni teine õlg, nii et ei pea kogu seda kurbust üksi ära taluma.

Muusika: Peter Gabriel “The Power of the Heart”

Advertisements