Monthly Archives: september 2018

Kas sa oled mu tuul?

Kui ka mina kaotan vahel lootuse, kes on siis minu jaoks tuul, mis puhub leegi uuesti põlema?

Ühel neist viimastest soojadest hilissuve öödest tulin saunast ning tiigiservas kasvav nulg puudutas mu õlga oma pehmete lõhnavate sõrmedega, kui möödusin. Ja ma mõtlesin – pärast surma tahan saada puuks. Männipuuks.

Muide.
Inimesed, teil on üpris palju vedanud, kui saate magada. Ma olen eluaeg öelnud, et kadedus on mulle tundmatu mõiste. Üldiselt ongi. Ühe erandiga – neid ma kadestan küll, kes saavad igal pool ja igas asendis magada ning uinuvad otsekohe, kui pea patja puudutab.
Ma olen kohutavalt tüdinud kõigist neist imetrikkidest, mida ma pean sooritama, et magada saada. Ma olen tüdinud pidevast magamatusest väsinuna võitlemast selle igapäevase lohega, kellele iga maha raiutud pea asemele otsekohe kolm uut kasvab. Ja neist, kes tulevad mulle rääkima, kuidas nad eelmisel ööl üldse magada ei saanud, neist olen ma ka tüdinud.
Ühel öösel. Ü h e l. Või kolmel, vahet pole.
Ja sellisel puhul olen ma küll orienteeritud ainult probleemilahendusele, sest mitte magamine on minu arust probleem, mida on vaja lahendada, mitte lihtsalt põhjus oodata kaastunnet ja ärakuulamist. Ning siis ütleb see “unetu” kodanik midagi niisugust, et ei, mina küll ei hakka kõrvatroppe kasutama, parem olen unetu. Haa, muidugi võid sa endale seda lubada, kui sa ühe öö või paar ööd magada ei saa.
Aga proovi seda pool eluaega ja küll sa siis hakkad. Kasutama kõrvatroppe, silmaklappe, kõiki käsimüügiravimeid, peapealseisu, toidulisandeid ja eeterlikke õlisid, voodood, käibemaksuseaduse retsiteerimist, joogat, meditatsiooni, lammaste lugemist nii kasvavas kui kahanevas järjekorras, enese oimetuks töötamist või treenimist ja nii edasi. Kohvi joomise hiljem kui kell 3 päeval võid ära unustada, samuti igasuguste ekraanide vahtimise vähemalt tund aega enne magama minekut. Hakkad soovima, et sa ei tunneks midagi, sest igasugused tugevad emotsioonid, nii positiivsed kui negatiivsed hoiavad sind lahkesti kella kolmeni lage vahtimas.

See oli jaur number üks.
Kohe järgneb number kaks.

Noored Eesti inimesed, kes siin ja seal ikka räägivad, kuidas neile on nii palju loomulikum väljendada ennast inglise keeles. Jaa, tore, keegi ei vaidlusta keelteoskuse olulisust. Ainult et see väide tähendab tegelikult puudulikku eesti keele oskust ja see pole küll miski, mille üle peaks uhkust tundma.
Kui sa ütled, et eesti keel ei võimalda sul ennast piisavalt täpselt väljendada, siis ütled sa tegelikult, et sa ise ei oska eesti keelt piisavalt hästi, et ennast vabalt väljendada. Sa ütled, et sinu eesti keele sõnavara on liiga vaene, et leida vasteid inglisekeelsetele väljenditele.
Anglitsismide kasutamine võib muidugi mõnel juhul olla õigustatud – kui tegemist on stiilivõttega, mitte emakeelse vaste mitteteadmisega.

Samuti hämmastab mind pisut, kuidas inimesed üpris tihti väidavad, et nad loevad ilukirjandust ainult inglise keeles, sest meil on siin kõik tõlked nii kehvad, nii kehvad (osa on, kõik ei ole, ja kui juba algmaterjal on saast, siis ma ei usu, et originaalkeeles lugemine selle kuidagi paremaks teeks).
Jah, ma loen ise ka vahel inglise keeles, aga ei saa küll öelda, et ma seda täiesti naudiksin. Mul ei ole probleeme tekstist aru saamisega, küll aga tunnetamisega, teksti sisse ja taha minemisega. Ma võin küll kõigist sõnadest aru saada, aga ikkagi ei jõua see tekst päriselt minuni, mingi kas või imeõhuke filter jääb vahele.
Võimalik muidugi, et see on ainuüksi minu enda puuduliku keeleoskuse küsimus (selles, et ta puudulik on, pole muidugi üldse mingit põhjust kahelda) ning sel juhul ei jää muud üle, kui võtta müts maha nende ees, kes suudavad võõrkeelset ilukirjandust kõigis selle nüanssides tajuda.
Eeldusel muidugi, et seal üldse on midagi tajuda, sest meie päevil antakse välja uskumatus koguses raamatuid, milles ei olegi ei kirjanduslikus ega keelelises mõttes mitte midagi tajuda ning mis on mõttetu meelelahutuse raamatukujuline ekvivalent.
(Ei, meelelahutus ei ole halb, aga ma olen endiselt arvamisel, et see võiks ka mingitele kirjanduslikele kvaliteedinõudmistele vastata.)
Üldjoontes olen ma küll alati pigem leidnud, et parem loetagu selliseidki raamatuid, kui et üldse ei loeta, aga päris kindel enam olla ei saa. Sellise praktika lai levik toob lõpuks paratamatult kaasa selle, et enam ei osata viletsaid raamatuid headest eristada ning see teebki võimalikuks igat masti turundusbestsellerite mõõdetundetu ja täiesti põhjendamatu ülistamise.

Kes räägib mulle vahel väikesi, ilusaid, rõõmsaid tuju tõstvaid valesid, selle asemel, et alati lajatada mõistlikkuse ja realistlikkusega? Kes ehitab koos minuga õhulosse?

Ma tean väga hästi, milliseid neist õhulossidest kunagi päriselt püstitama ei hakata. Ma tean väga hästi, et väikesed ilusad valed on need, mis nad on – väikesed ilusad valed. Aga mul on neid vahel vaja.

Suvel, enne puhkust, olin ühel hommikul turris nagu siil. Seda juhtub, sest ma ei ole hommikuinimene. Veel vähem olen ma seda pärast kolme tundi magamist.
Sellest tulenevalt tahtsin ma ühel või teisel teemal jaurata. Aga mul ei lasta seda teha, niipea, kui ma üritan, lendab keegi peale kõikmõeldavate klišeedega või leiab eriti suurepärase nõuande – mul lihtsalt tuleks tunda, mõelda, olla teistmoodi.
Niisiis veel enne, kui ma tol hommikul tööle jõudsin, oli kolm eri inimest pidanud vajalikuks mainida, et olgu ma õnnelik, et mul töö on.
No mida? Kas ma ütlesin, et ma ei ole? Ma mõistan väga hästi kõiki oma töö positiivseid aspekte, neid on mitu. Aga see ei tähenda, et ma vahepeal ei plaaniks kabinetiust seestpoolt lukku panna, mööda vihmaveetoru alla ronida ja mitte kunagi tagasi tulla. Ja see, kui te natuke empaatiat üles näitate, ei tähenda, et ma jookseksin kohe lahkumisavaldust esitama ning kavatseksin edaspidi teie kulul elada, kuna ma olen liiga andekas, et tööl käia.

Kes loodab ka minu eest natukenegi aega, kui ma väsin?

Proovisin eile jälle joosta. Puhas laiskus muidugi (et mitte pärast märjaga sõitmist jalgratast liivast puhastama hakata). Ei olnud üldse pahad kaheksa kilomeetrit, võib maratonile minna küll (kuigi ma kavatsen seal siiski kümmet kilomeetrit joosta).
Varvas andis ikkagi veel kenakesti tunda. Murdsin nimelt kaks nädalat tagasi peaaegu varbaluu – selgus, et mõne Tartu linna uulitsa kunstipärane sillutis muutub vihmaga väga libedaks -, ning nädalakese liikusin longates.
Õnneks ei takistanud see mul üldsegi mitte jalgrattaga sõitmist, kuna rattaking on nii jäiga tallaga, siis selles tundis varvas end just märksa mugavamalt kui mõnes muus jalanõus. Eriliselt veenvat illustratsiooni tervisespordi kasulikest mõjudest ma sealjuures kindlasti ei kujutanud, kui sadulast maha tulles äkisti liipama kukkusin, nagu oleks ishias jalga löönud.

Kas sa oled natukeseks tuul mu kivist tiibade all?

Üks naeratus värvib aeg-ajalt mu õhtuid. Seda on palju. Ma ei mõista, kuidas keegi raatsib mulle nõnda palju anda, lihtsalt niisama. Aga siiski ma ei jäta seda naeratust endale, vaid annan edasi.  Ega mul muud suurt enam pakkuda polegi. Ja ilus on ju mõelda, kuhu see väike naer nii välja jõuda võib. Võib-olla saab ta lõpuks kellegi jaoks koguni suureks rõõmuks.

Muusika: Karin Krog “Break of Day in Molde”

Advertisements