Kas sa oled mu tuul?

Kui ka mina kaotan vahel lootuse, kes on siis minu jaoks tuul, mis puhub leegi uuesti põlema?

Ühel neist viimastest soojadest hilissuve öödest tulin saunast ning tiigiservas kasvav nulg puudutas mu õlga oma pehmete lõhnavate sõrmedega, kui möödusin. Ja ma mõtlesin – pärast surma tahan saada puuks. Männipuuks.

Muide.
Inimesed, teil on üpris palju vedanud, kui saate magada. Ma olen eluaeg öelnud, et kadedus on mulle tundmatu mõiste. Üldiselt ongi. Ühe erandiga – neid ma kadestan küll, kes saavad igal pool ja igas asendis magada ning uinuvad otsekohe, kui pea patja puudutab.
Ma olen kohutavalt tüdinud kõigist neist imetrikkidest, mida ma pean sooritama, et magada saada. Ma olen tüdinud pidevast magamatusest väsinuna võitlemast selle igapäevase lohega, kellele iga maha raiutud pea asemele otsekohe kolm uut kasvab. Ja neist, kes tulevad mulle rääkima, kuidas nad eelmisel ööl üldse magada ei saanud, neist olen ma ka tüdinud.
Ühel öösel. Ü h e l. Või kolmel, vahet pole.
Ja sellisel puhul olen ma küll orienteeritud ainult probleemilahendusele, sest mitte magamine on minu arust probleem, mida on vaja lahendada, mitte lihtsalt põhjus oodata kaastunnet ja ärakuulamist. Ning siis ütleb see “unetu” kodanik midagi niisugust, et ei, mina küll ei hakka kõrvatroppe kasutama, parem olen unetu. Haa, muidugi võid sa endale seda lubada, kui sa ühe öö või paar ööd magada ei saa.
Aga proovi seda pool eluaega ja küll sa siis hakkad. Kasutama kõrvatroppe, silmaklappe, kõiki käsimüügiravimeid, peapealseisu, toidulisandeid ja eeterlikke õlisid, voodood, käibemaksuseaduse retsiteerimist, joogat, meditatsiooni, lammaste lugemist nii kasvavas kui kahanevas järjekorras, enese oimetuks töötamist või treenimist ja nii edasi. Kohvi joomise hiljem kui kell 3 päeval võid ära unustada, samuti igasuguste ekraanide vahtimise vähemalt tund aega enne magama minekut. Hakkad soovima, et sa ei tunneks midagi, sest igasugused tugevad emotsioonid, nii positiivsed kui negatiivsed hoiavad sind lahkesti kella kolmeni lage vahtimas.

See oli jaur number üks.
Kohe järgneb number kaks.

Noored Eesti inimesed, kes siin ja seal ikka räägivad, kuidas neile on nii palju loomulikum väljendada ennast inglise keeles. Jaa, tore, keegi ei vaidlusta keelteoskuse olulisust. Ainult et see väide tähendab tegelikult puudulikku eesti keele oskust ja see pole küll miski, mille üle peaks uhkust tundma.
Kui sa ütled, et eesti keel ei võimalda sul ennast piisavalt täpselt väljendada, siis ütled sa tegelikult, et sa ise ei oska eesti keelt piisavalt hästi, et ennast vabalt väljendada. Sa ütled, et sinu eesti keele sõnavara on liiga vaene, et leida vasteid inglisekeelsetele väljenditele.
Anglitsismide kasutamine võib muidugi mõnel juhul olla õigustatud – kui tegemist on stiilivõttega, mitte emakeelse vaste mitteteadmisega.

Samuti hämmastab mind pisut, kuidas inimesed üpris tihti väidavad, et nad loevad ilukirjandust ainult inglise keeles, sest meil on siin kõik tõlked nii kehvad, nii kehvad (osa on, kõik ei ole, ja kui juba algmaterjal on saast, siis ma ei usu, et originaalkeeles lugemine selle kuidagi paremaks teeks).
Jah, ma loen ise ka vahel inglise keeles, aga ei saa küll öelda, et ma seda täiesti naudiksin. Mul ei ole probleeme tekstist aru saamisega, küll aga tunnetamisega, teksti sisse ja taha minemisega. Ma võin küll kõigist sõnadest aru saada, aga ikkagi ei jõua see tekst päriselt minuni, mingi kas või imeõhuke filter jääb vahele.
Võimalik muidugi, et see on ainuüksi minu enda puuduliku keeleoskuse küsimus (selles, et ta puudulik on, pole muidugi üldse mingit põhjust kahelda) ning sel juhul ei jää muud üle, kui võtta müts maha nende ees, kes suudavad võõrkeelset ilukirjandust kõigis selle nüanssides tajuda.
Eeldusel muidugi, et seal üldse on midagi tajuda, sest meie päevil antakse välja uskumatus koguses raamatuid, milles ei olegi ei kirjanduslikus ega keelelises mõttes mitte midagi tajuda ning mis on mõttetu meelelahutuse raamatukujuline ekvivalent.
(Ei, meelelahutus ei ole halb, aga ma olen endiselt arvamisel, et see võiks ka mingitele kirjanduslikele kvaliteedinõudmistele vastata.)
Üldjoontes olen ma küll alati pigem leidnud, et parem loetagu selliseidki raamatuid, kui et üldse ei loeta, aga päris kindel enam olla ei saa. Sellise praktika lai levik toob lõpuks paratamatult kaasa selle, et enam ei osata viletsaid raamatuid headest eristada ning see teebki võimalikuks igat masti turundusbestsellerite mõõdetundetu ja täiesti põhjendamatu ülistamise.

Kes räägib mulle vahel väikesi, ilusaid, rõõmsaid tuju tõstvaid valesid, selle asemel, et alati lajatada mõistlikkuse ja realistlikkusega? Kes ehitab koos minuga õhulosse?

Ma tean väga hästi, milliseid neist õhulossidest kunagi päriselt püstitama ei hakata. Ma tean väga hästi, et väikesed ilusad valed on need, mis nad on – väikesed ilusad valed. Aga mul on neid vahel vaja.

Suvel, enne puhkust, olin ühel hommikul turris nagu siil. Seda juhtub, sest ma ei ole hommikuinimene. Veel vähem olen ma seda pärast kolme tundi magamist.
Sellest tulenevalt tahtsin ma ühel või teisel teemal jaurata. Aga mul ei lasta seda teha, niipea, kui ma üritan, lendab keegi peale kõikmõeldavate klišeedega või leiab eriti suurepärase nõuande – mul lihtsalt tuleks tunda, mõelda, olla teistmoodi.
Niisiis veel enne, kui ma tol hommikul tööle jõudsin, oli kolm eri inimest pidanud vajalikuks mainida, et olgu ma õnnelik, et mul töö on.
No mida? Kas ma ütlesin, et ma ei ole? Ma mõistan väga hästi kõiki oma töö positiivseid aspekte, neid on mitu. Aga see ei tähenda, et ma vahepeal ei plaaniks kabinetiust seestpoolt lukku panna, mööda vihmaveetoru alla ronida ja mitte kunagi tagasi tulla. Ja see, kui te natuke empaatiat üles näitate, ei tähenda, et ma jookseksin kohe lahkumisavaldust esitama ning kavatseksin edaspidi teie kulul elada, kuna ma olen liiga andekas, et tööl käia.

Kes loodab ka minu eest natukenegi aega, kui ma väsin?

Proovisin eile jälle joosta. Puhas laiskus muidugi (et mitte pärast märjaga sõitmist jalgratast liivast puhastama hakata). Ei olnud üldse pahad kaheksa kilomeetrit, võib maratonile minna küll (kuigi ma kavatsen seal siiski kümmet kilomeetrit joosta).
Varvas andis ikkagi veel kenakesti tunda. Murdsin nimelt kaks nädalat tagasi peaaegu varbaluu – selgus, et mõne Tartu linna uulitsa kunstipärane sillutis muutub vihmaga väga libedaks -, ning nädalakese liikusin longates.
Õnneks ei takistanud see mul üldsegi mitte jalgrattaga sõitmist, kuna rattaking on nii jäiga tallaga, siis selles tundis varvas end just märksa mugavamalt kui mõnes muus jalanõus. Eriliselt veenvat illustratsiooni tervisespordi kasulikest mõjudest ma sealjuures kindlasti ei kujutanud, kui sadulast maha tulles äkisti liipama kukkusin, nagu oleks ishias jalga löönud.

Kas sa oled natukeseks tuul mu kivist tiibade all?

Üks naeratus värvib aeg-ajalt mu õhtuid. Seda on palju. Ma ei mõista, kuidas keegi raatsib mulle nõnda palju anda, lihtsalt niisama. Aga siiski ma ei jäta seda naeratust endale, vaid annan edasi.  Ega mul muud suurt enam pakkuda polegi. Ja ilus on ju mõelda, kuhu see väike naer nii välja jõuda võib. Võib-olla saab ta lõpuks kellegi jaoks koguni suureks rõõmuks.

Muusika: Karin Krog “Break of Day in Molde”

Advertisements

13 responses to “Kas sa oled mu tuul?

  1. Ma olen su tuul, rebane. Loe siit magamatuse kohta, inglise keeles kull aga elan USAs. Sa ilmselt kuulsid mu peret raakimas mingit ingl-eesti k segu akki see August. https://stylebyhaiku.com/2017/02/15/how-to-start-sleeping-better-and-beat-insomnia/

    Luule on alati orig keeles parim aga naiteks Durrell oli minu jaoks palju nauditavam eesti keeles.

  2. Olen seda postitust Su blogist varem lugenud. suhtusin siis asjasse skeptiliselt, aga nüüd tundub, et siiski võiks proovida. Ega halvemaks ikka lähe.
    Luule ja originaalkeele suhtes olen nõus, aga see eeldab minu meelest veelgi paremat keeleoskust, muidu on sein vahel veel rohkem kui proosa puhul.

    • Ma eeldan et oled thyroidi ara testinud ja see oli korras? Magneesiumit jms soovitati ka aga ei aidanud. A ja kui teed seda SRT teraapiat siis ei tohi unerohtusid jms votta. Hoian poidlaid et see sind aitaks!!!

  3. Ma kaldun siiski arvama, et parem lugegu mida iganes kui üldse mitte. Mitte et ma oleks suurem optimist selle lektüüri sisulise arendavuse suhtes, pigem olen suurem pessimist inimeste tehnilise lugemisoskuse suhtes – räägitakse, et funktsionaalne lugemisoskus väheneb populatsioonis, eriti pikema teksti jälgimise mõttes. Sellisel juhul on igasugune pikema teksti lugemine juba treening.

  4. Mina võin sinu eest loota terve homse päeva ja pool nädalavahetust ka!
    Mul tütred kodus räägivad teineteisega tihti inglise keeles, sest neile meeldib ja nad oskavad ja nad saavad endale armsatest popkultuurinähtustest nii mugavamalt vestelda. Ma riidlen, aga mõju sel pole. Aga noh, oli ju kunagi ka see aeg, kui paljudele eestlastele meeldis saksa keeles rääkida. Moevärk.

    • Aitäh, kohe kergem 🙂
      Moevärk on see muidugi ja kindlasti seda kuidagi sunniviisiliselt reguleerida ei saa, see oleks eam-vähem kõige kindlam viis eesti keele vastikuks tegemisel. Selge see, et noorte huvid on suuremalt jaolt inglisekeelses ruumis ja eks see ju ühest küljest on hea, et nad niiviisi peaaegu mööda minnes keele omandavad, aga teiselt poolt on igasugune vaesumine kurb ning keeleline vaesumine see ju lõpuks siiski on, kui enam eestikeelseid sõnu ei teata.

    • ma kahtlustan tõtt-öelda ka, et need, kes usuvad, et nad väljendavad end inglise keeles paremini, hindavad oma inglise keele oskust üle. Tüüpiliselt on see omandatud kas kuuldud keelest või kirjutatud kõnekeelest (mida suhtlusmeeedia on täis) – , mis on häälduse ja idiomaatika õppimiseks muidugi väga hea. Aga reeglina kõrgkirjandusest siiski oluliselt lihtsam.

      ja tglt pole isegi see hääldus alati nii hea. ma ju kuulen tänaval, kuidas noored omavahel inglist püüavad rääkida. ikka mõnus pribaltiiski aktsent on seal juures.

      • Selles olen ma ka täiesti kindel, et niisuguste väidetega käib kaasas oma keeleoskuse kõva ülehindamine. Pealiskaudseks suhtluseks ja “Naine aknal” (lihtsalt suvaline näide)-tüüpi raamatute lugemiseks sellest ilmselt piisab, aga enda kirjalikuks väljendamiseks ja päris kirjanduse hindamiseks vaevalt. Samal ajal vaesub ka eestikeelne sõnavara.
        Mitte et kõik nüüd nii kohutavalt mustades värvides oleks, aga tendentsid on olemas.

  5. Olen veidi hiljaks jäänud, aga mulle pakuti hiljuti raamatut tõlkida. Tuntud Hiina autori tuntuim teos. Ei, ma ei oska hiina keelt, nii et ma oleks tõlkinud siis inglise keelest raamatut, mille keegi teine on hiina keelest inglise keelde tõlkinud. Ja no ma olen seda ingliskeelset raamatut lugenud, tõesti on väga hea raamat, mulle väga meeldis – aga paljude vähemlevinud keelte puhul tekibki ka see argument, et kui sa loed ingliskeelset raamatut, võid sa üsna kindel olla, et teil on ainult üks tõlkija vahel. Kui loed eesti või läti või soome vms pisikeses keeles, pole see sugugi nii kindel.

    Muidu postitus kõnetas väga, sest ma ei tunne, et eesti keel oleks vaene, aga kuna inglise keel on nii kodune keel kui ka töökeel (Eestis elades, nii et poes saab muidugi ikka … vene keelt rääkida, sest Maxima on kõige lähem ja no Tallinna elu) kui tihti ka trennikeel … on päevi, kus eesti keelt räägingi ainult sõbrannadega netis. Või vahetan päevas ainult paar eestikeelset lauset. Ja siis juhtub vahel teatud kontekstides, et inglise keel tuleb automaatsemalt – no näiteks kui olen harjunud kogu aeg ronima ainult ingliskeelse partneriga, siis eestlast julgestades karjun automaatselt pärast esimest klippi “ON BELAY!!!”, mitte “JULGESTAN!!!” Vahepeal üritasin teadlikult oma blogist inglise keele täiesti väljas hoida, seda enam, et vanaema loeb jne – aga nüüd enam nii väga ei pinguta, mõtlen, et olgugi ma siis oma aja märk, sümbolistlikud sissekanded, kus tulevikus võib näha eesti keele kadumist/hajumist jne. 😀 No nii hull ei ole, aga peaaegu. Seda enam, et kogu aeg mõtlen, et tahaks lugeda vahelduseks ka eestikeelset ilukirjandust, aga siis tuleb jälle mõni hea ingliskeelne või prantsuskeelne raamat ning taas jääb kodumaine ilukirjandus minust puutumata.

    • Jah, see ongi täiesti võimalik, et Eestis elades viibid ometi inglisekeelses keskkonnas. Küllap on tegemist ajastu märgiga ja sellesse ei tule suhtuda must-valgelt (kuigi meil on siin viimasel ajal kombeks kõigesse ainult eriti must-valgelt suhtuda, mis on äärmiselt tüütu).

      • Mul endal lihtsalt pisut kurb, sest ma väga hindan eesti keele ilu ja tahaks, et ka mu lapsed seda ühel hetkel näeksid – mis oleks hulga tõenäolisem, kui nende ema ei oleks sel hetkel ise keeletasemel, kus tüüpvastus nende jutule on weird flex, but ok.

        Sõbranna töötab HR-is ja näeb tööintervjuudel noori inimesi, kes kiidavad, et nad on väga liiderlikud, võiks öelda, et lihtsalt loomupärane anne. Minuvanused veel teavad, mida liiderlik tähendab, nooremad eeldavad (ilmselgelt inglise keelele tuginedes), et see on seotud liidriomadustega. 😀

        • 😀
          Õpetajad räägivad ka, kuidas ei teata enam eestikeelsete sõnade tähendust. See sõnavara vaesumine on küll kurb ja kole, sest eesti keel ON väga väljendusrikas keel. Sõnavara vaesumise vastu aga aitaks just eestikeelse ilukirjanduse lugemine.
          Üldiselt ma muidugi olen ses suhtes pessimist, kuna näen pidevalt, et isegi humanitaariaüliõpilased ei oska enam eesti keeles kirjutada, aga see pole siin muidugi ainult kohalik probleem, kirjaoskus ongi ilmselt kaduv kunst.

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s