Monthly Archives: oktoober 2018

Kookose-šokolaadi võlukook

Kas ma olen teile juba rääkinud, millist suurepärast spordiala ma harrastan? Täna vist veel mitte.
Igatahes ei ole ma suutnud leppida mõttega rattahooaja peatse lõppemise paratamatusest, niisiis üritan veel võtta, mis võtta annab. Eks pärast hooaja lõppu puhkab (mitte et siis ei ronitaks mingis lörtsisajus ülepäeviti kümmet kilomeetrit jooksma).
Viimastel päevadel on olnud täiesti imelised sõiduilmad, mis sundis mind vahepealsete veidi lühemate tiirude asemel taas pikemaid ringe ette võtma (eks see sõltub loomulikult ka tempost, aga üldiselt algab trenn 40 kilomeetrist, alla selle on lihtsalt “käisin korraks sõitmas”).  Ja see päikeseloojangusinine valgus, taas see valgus.
Eelmisel reedel sain sõidu käigus kuskilt ka mingi naela kummi, aga just see kummivahetuseks kulunud aeg (koos sellega, et sõitsin koju tagasi kummi pumpama, kuna see hädaabi-minipump, mis mul sõidul kaasas, on põhimõtteliselt mõeldud ikka selleks, et kodu poole tagasi liibata, mitte veel 50 kilomeetrit otsa kütta, sellega lihtsalt ei ole võimalik mnt-rehvi jaoks mingitki arvestatavat rõhku saada) andis mulle võimaluse pärast näha, kuidas päike punasena metsa taha pilvedesse vajus ning üle värviliste puude laskus hämarus. Tuhmilt lillakasroosas taevas süüdati terav kitsas kuusirp, mis tänaseks oli kosunud  poolkuuks, ning taas oleksin võinud õhtuõhku kopsudesse tõmmates vanduda, et on aprill, mitte oktoober. Kui poleks olnud neid hanekolmnurki.
Varbad olid koju jõudes külmast kanged, aga tühja neist varvastest, kui süda laulab.
Kas on olemas veel mõni spordiala, mis pakub nii palju aistinguid ning füüsilise vormi annab peaaegu mööda minnes?

Olen öelnud, et eelistan sõita üksinda, ent vahepeal mõtlen siiski, kas ma saaksin, võiksin, peaksin neid hetki jagama. Jaa, võib-olla, seda, mis sind sügavalt puudutab, peab jagama, ent ometi ma kõhklen, ometi ütleb mu kogemus, et… ma olen teiselt planeedilt ega suuda end nagunii arusaadavaks tõlkida.
Iseolemise hetki ma kardan ära anda ja see on ikka päris nõme, kui üritad rääkida millestki, mis on sulle ilmatuma oluline, aga vastuseks on vaikus. Kui sa ise siis ikka jätkuvalt püüad omalt poolt huvi, empaatiat ja tagasisidet pakkuda, siis annab see tulemuseks täiesti ühepoolsed suhted. Kui lõpuks enam ei püüa, siis on tulemuseks suhete õhukeseks ja pinnapealseks muutumine. Teisalt annab selle tulemuse ka olulistest asjadest üleüldse rääkimata jätmine, nii et oleme kenasti alguses tagasi – nokk kinni, saba lahti.
See probleem on mul jätkuvalt – sügavuti minevat suhtlust praktiliselt pole, suurem jagu kommunikatsioonist on argiteemadel monoloog dialoogi vormis, mis mind vaheldumisi naerma ajab ja üüratult frustreerib.
Samamoodi, nagu inimesed on kaotanud võime lugeda, on nad kaotanud ka võime kuulata ja päriselt dialoogi pidada, ehkki põhjus on neil kahel nähtusel tõenäoliselt sama – võimetus keskenduda. See on ülimalt kurb. Õpetussõnad kuulamise tarvis olen juba paar aastat tagasi kirja pannud, aga sellest ajast saati on asjad loomulikult ainult hullemaks läinud.

Ent olgu peale, ma ei kavatsenud üldse sellest rääkima hakata, sedasorti teemad kerkivad pinnale enamasti ainult siis, kui ma olen väsinud ja üle koormatud, üldiselt tuleb aga ses suhtes märkida, et tasapisi ma siiski õpin. Hämmastav muidugi, et inimene peab pea neljakümneseks elama, enne kui hakkab natukenegi aru saama, mis moodi ta konstrueeritud on.
Võti on tasakaalus ja turvatundes, ainult see aitab kaugemale lükata hetke, mil liigsete väliste stiimulite toimel saabub normaalset funktsioneerimist välistav ülekoormusseisund. Üritus suurema hulga väliste stiimulite lisamisega taluvuspiiri kaugemale nihutada ei päde seevastu mitte sugugi, vastupidavus ei suurene sellest karvavõrdki. Ma olen see, kes ma olen.
Tore oleks muidugi olnud, kui ma oleks sellest varem aru saanud, mitte üritanud suurema osa elust end ette antud vormi pressida ning arvanud, et see on lihtsalt minu viga, et ma ei tundu sinna sobituvat. Pressime kõvemini. Lihtsalt täiesti lootusetu üritus muuta midagi, mis ei allu enda kontrollile, näiteks oma närvisüsteemi.
Nüüd, kus arusaamine on viimaks koitnud, saab ilmsesti ainult paremaks minna. Lisaks on see üks elu paradoksidest, ehkki eks ta kõla argipsühholoogilise käibetõena – et inimesed ei muutu surve all, ei iseendaga rahulolematuse baasilt ega ka selle pärast, kui teised ütlevad, et peaks muutuma. Nad teevad seda siis, kui tunnevad ennast hästi ja turvaliselt. Kui siis veel vaja on.

Nagu ma siin eelmine kord ütlesin – rahvaspordiüritusel sai ka käidud.
Paraku jäin üle-eelmisel õhtul enne jooksu pisut tõbiseks. Järgmisel päeval toimus seetõttu kõikvõimalike abivahendite forsseeritud manustamine ja liitrite kaupa ingveritee kaanimine. Mõtet jooksmata jätta ei tekkinud. Jooksupäeva hommikul oli olemine enam-vähem, ise sain muidugi aru, et päris kombes pole. Neli kilomeetrit oli enesetunne suurepärane (ehkki pulss ikka oluliselt kõrgem, kui tavaliselt sellise tempo puhul), nii et hakkasin mõttes juba lõpuaega prognoosima, mis oli muidugi kõvasti ennatlik tegevus.
Miskipärast otsustasin poolel maal joogipunktis juua, kuigi ma üldiselt kümmet kilomeetrit joostes ei joo, kui just väga palav ilm pole. Karistuseks tõmbasin vett kurku, millega kaasnes üleüldine koperdamine, aga sellest sai veel üle. Pärast kuuendat kilomeetrit läks raskeks ning seitsmendast üheksandani oli siiski juba puhas tahtejõud koos tempo langetamisega, enne kui taas natuke taastusin. Lõpuaeg oli 59.21, mis andis 1423 lõpetaja hulgas 700. koha, aga pärast mõtlesin küll, et oli seda nüüd üldse vaja, ei võinud siis vähemalt lonkida tempos kilomeeter seitsme minutiga. Kaks järgmist päeva võitlesin tundega, et nüüd jään ikka päriselt haigeks. Kolmandal päeval… kolmandal päeval olin juba rattasadulas.
Teisalt muidugi ei tohiks mingit spordialast juttu siin üldse rääkida, sest õnnetuseks sattusin hiljaaegu ühe teatud isiku blogisse, keda ma ei nimeta ega lingi, aga kes enda meelest tundub valdavat tõe monopoli selle kohta, kes üldse ja kuidas sporti teha tohib. Ma üldreeglina tema mis tahes kirjatükke ei loe, aga seekord jäin sulaselgest masohhismist tükiks ajaks vahtima. Issanda loomaaed on jätkuvalt täiesti hämmastav, see patoloogiline eneseupitamine seal on ikka nii üle võlli, et ei teagi, kas peaks naerma või nutma. Arvatavasti nutma, kuna kõik on ilmselgelt täiesti tõsiselt mõeldud, teisalt jällegi – et see on ka omajagu koomiline, siis võib-olla ikka oleks naermine asjakohasem.

Muusika: Warren Ellis “Les Proies”

Kuigi ma tegelesin vahepeal rohkem A-ha kuulamisega. Tuli ühtäkki meelde, et nad on mulle ikkagi meeldinud, ehkki mitte ainult need popid kaheksakümnendate laulud, vaid ka (ja võib-olla isegi rohkem) hilisemad. Nende Tartu kontserdil ma küll ei käinud, miskipärast isegi ei tekkinud mõtet, et võiks või peaks.
Metallica omale lähen küll, sest… no Metallica ja tuleb sõna otseses mõttes koduõuele.

Nii. Ja olgu siis üks retsept ka, sest äkki ikkagi peaks püüdma hoida neid inimesi laiali jooksmast, kes loodavad siit (ikka veel) midagi toiduteemalist leida.

Kookose-šokolaadi võlukook

4 muna
140 g suhkrut
100 g võid
4 dl käesooja piima
veidi soola
75 g jahu
50 g (toor)kakaopulbrit
50 g kookoshelbeid

Kuumuta ahi 160 kraadini. Sulata või ja lase veidi jahtuda. Sega jahu, kakaopulber ja kookoshelbed.
Eralda munakollased ja –valged, vahusta munakollased suhkruga tihedaks vahuks, lisa sulatatud või, jahusegu ja näpuotsatäis soola ning sega ühtlaseks.
Lisa osade kaupa piim ning sega iga osa lisamise järel segu puulusikaga ühtlaseks. Vahusta munavalged tugevaks vahuks ning lisa kolmes osas tainale – sega aeglaselt ja rahulikult spaatli või suure lusikaga, kuna tainas on vedel, võtab munavalge korralik segunemine aega.
Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud 20×20 cm vormi (lahtikäiv vorm ei sobi, võib lekkida). Küpseta kooki 50 minutit, võta ahjust, lase 15 minutit vormis seista, tõsta küpsetuspaberi abil välja ning lase jahtuda.


Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed 2017. a novembrinumbris.

 

Advertisements