Monthly Archives: november 2018

Vanast Egiptusest Metsikusse Läände

Palun astuge edasi.
Võtke veini.
Jutt võib pikale minna, sest ma käisin vahepeal kolme ooperit vaatamas ja kavatsen neist kõigist vabas vormis pisut pajatada. Pole küll teada, kas keegi neid ooperijutte üldse loeb, aga sellegipoolest. Pealegi tekib nõnda harva kirjutades, nagu ma seda viimasel ajal teen, teatavat sorti sooritusärevus. Tundub, nagu peaks iga kord midagi lõpmata erilist ütlema. On siis seda vaja.
Seega ooper.

6. oktoobril oli ettekandel Giuseppe Verdi “Aida”, mis üliedukalt esietendus 1871. aastal Kairos. Itaalia esietendus toimus poolteist kuud hiljem Milanos ning oli samavõrra menukas. Sellest ajast kuulub “Aida” suurte ooperimajade standardrepertuaari.  Ooper tuginevat ajaloolistele sündmustele, kuid päris tõsiselt seda väidet võtta ei saa, kuna ajamääratluseks on antud “vaaraode aeg”, mis teatavasti oli üpriski pikk periood.
Oma traditsioonilisel kujul on “Aida” pompöösne ettevõtmine hiiglaslike dekoratsioonide, suure orkestri, koori ja tantsutrupiga, säästuvariandis saadakse enamasti hakkama ühe või kahe samba ning kujutlusvõimega. Metropolitan Opera väga suurele lavale selline pompöössus muidugi sobib ning kuluefektiivsus ja kujutlusvõime kasutamine seal nähtavasti kõne alla nagunii ei tule, nii et ses 1988. aastast laval olevas Sonja Friselli versioonis on tõepoolest puudu veel ainult elevandid. Kõige paremini annavad seda edasi teise vaatuse koor “Gloria all’Egitto” ja võidumarss:

Etioopia printsessi Aida rollis püüdis järjekordset suurt suutäit hammustada sopran Anna Netrebko. Ma ei ole kunagi tema fänn olnud, aga siiski teda üldjoontes tunnustanud. Isegi kõigi küsitavate rollivalikute järel olen olnud sunnitud möönma, et kandis välja ja mitte halvasti. Selgi korral laulsid kriitikud kooris järjekordsest triumfist, aga minu jaoks keeras ta nüüd vindi veidi üle. “Trubaduuri” Leonora oli ehk triumf, leedi Macbeth kindlasti, ent tema Aida sellele tasemele küll ei küündinud, kuulake kas või katkendit kuulsast Niiluse aariast “O patria mia”. Lisaks sellele oli Netrebko Aida pigem jõuline ja võimukas kui lõhestatud vastandlikest tunnetest. Ei ole midagi teha, tuleb tunnistada, et üheks ja ainsaks õigeks Aidaks jääb Leontyne Price.
(Selle aariaga seoses mõtlen ma alati, et igatsuse väljendamiseks on vist levinuim instrument viiul, ometi ei tundu miski selleks paremini sobivat kui oboe.)

Ja nagu sellest veel vähe oleks olnud – Radames (Läti tenor Aleksandrs Antoņenko) oli täiesti õudne. Jällegi, ma saan aru, et dramaatilistest tenoritest on karjuv puudus, aga niisugust laulmist ka kuulata ei tahaks. Päris kindlasti tuleb tunnistada, et Roberto Alagna oleks paremini hakkama saanud, arvatavasti ka Yonghoon Lee. Rohkem mul sel tasemel dramaatilisi tenoreid meelde ei tulegi.
Muidugi, “Aida” puhul on ilmselt vältimatu, et kaks võimsat naistegelast (Amneris isegi rohkem kui Aida) Radamest varju ei jäta, aga antud juhul oli kontrast pisut liiga suur. Õhtu staariks kahtlemata oligi vaarao tütre Amnerise rollis noor Gruusia metsosopran Anita Rachvelishvili, kes on jõudnud juba endale nime teha nii Carmeni kui Azucenana (34-aastaselt!). Pehmust ja inimlikkust oli tema rollitõlgenduses siiski rohkem kui Olga Borodinal, kelle autoriteetne olek ja võimas rinnahääl on Amnerise rolliks justkui loodud.
Amonasrot laulis USA bariton Quinn Kelsey, kes miskipärast kõigile hirmsasti meeldib, aga mu jaoks tundub olevat üks neist juhtumitest, kus mul pole küll lauljale mitte kui midagi ette heita, aga ta lihtsalt jätab mind täiesti ükskõikseks. (Jätan muidugi endale õiguse oma sõnad vajadusel tagasi võtta.)
Ülempreester Ramfise rollis oli bass Dmitry Belosselskiy, mis oli kahtlemata tubli sooritus, aga ega ma basside kallal enamasti ei norigi.

Edasi. 20. oktoobril näidati meile Camille Saint-Saënsi ooperit “Simson ja Delila”. Ühest küljest oli see sulaselge rõõm, nagu alati, kui mul õnnestub näha mõnd ooperit, mida ma veel ei ole tervikuna laval näinud. Teiselt poolt oli selles muusikas nii palju huvitavaid nüansse, et mulle hakkas juba poole avamängu  (need kontrabassimotiivid seal!) ajal tunduma, et peaksin seda kõike ikka veel paar korda kuulama, et osata üldse midagi arvata.
Ooper esietendus 1877 Weimaris, libreto aluseks on Vana Testamendi Kohtumõistjate raamat. Kuulub tänaseni standardrepertuaari, kuigi ei ole iseenesest üldsegi mitte lihtne läbi hammustada. Teos oli esialgu plaanitud oratooriumina, mistõttu on vastavad stiilielemendid ooperis täiesti olemas, eelkõige kooristseenid.
Lavastaja Darko Tresnjaki MetOpera debüüt jättis vaatamata esmaklassilistele solistidele siiski nõrga mulje. Delila rolli suurim komistuskivi ei peitugi tegelikult mitte vokaalpartiis – esiteks peab seda osa esitav laulja hoiduma Delila kui võrgutaja ülemängimisest,  samas aga peaks tal taustaks olemas olema teadmine, kas Delila on tõesti ainult kättemaksu peal väljas või on tal siiski Simsoni vastu mingid tunded tekkinud. Läti metsosoprani Elīna Garanča probleem seisneski selles, et ta ei suutunud justkui päriselt ära otsustada, püüdis kujutada mõlemat versiooni korraga ning polnud seetõttu kummaski eriti veenev.
Lisaks sellele puudus peaosaliste vahel igasugune keemia ning ehkki Delila võim Simsoni üle pidi ju olema selgelt seksuaalse loomuga, siis esile see igatahes ei tõusnud ning solistid tundusid laval pigem eksinud moega uitavat ning kogu kupatus ei olnud mitte kantud sensuaalsuse vaimust, vaid jättis pigem küllaltki külma ja distantseeritud mulje. Ja see on küll kivi lavastaja kapsaaeda, et ta ei suutunud panna niisugusel tasemel laulvaid näitlejaid mitmemõõtelisi karaktereid looma.
Ooperi ilmselt tuntuima (ja ma usun, et ühe ooperiliteratuuri kaunima) aaria “Mon cœur s’ouvre à ta voix” täiuslik esitus kuulub aga siiski Olga Borodinale. Ma kahtlen, kas sellest paremaks minna saab (Plácido kõlab siin muidugi juba nagu bariton, aga talle ärge pöörake tähelepanu).

Mis puutub meespeaosalisse, siis on sellegi ooperi puhul pidevaks probleemiks dramaatiliste tenorite põud. Õnneks on Roberto Alagna siiski suhteliselt arvestataval tasemel, kui ka parajasti polnud just tema parim päev. Tooni ilu ta küll ei paku, aga vokaalset stabiilsust ja rahuldaval tasemel väljendusrikkust enamasti küll – viimase vaatuse aaria ““Vois ma misère, hélas!” (ehkki see video ei ole kõnealusest lavastusest):

Ja viimaseks – 27. oktoobril oli ettekandel Giacomo Puccini õnneliku lõpuga spagetivestern “Tütarlaps kuldsest läänest” – suhteliselt ebapuccinilik ning dramaatiliselt lahjavõitu ooper, mis aga ometi sisaldab nii palju kaunist muusikat, et seda arvesse võttes peaks teos olema palju populaarsem.
Käesoleva lavastuse puhul hoidis lugupeetav ooperipublik juba tükk aega hinge kinni, kas lindprii Dick Johnsoni rollis saab ikka Jonas Kaufmanni kuulda või tühistab ta enne esinemise. Õnneks siiski kõik laabus ning üle nelja aasta oli üks kaasaegsetest esitenoritest MetOpera laval. Ning järjekordselt pidin tõdema, et kuigi mul talle ei vokaalselt ega lavaliselt ette heita pole midagi, siis päriselt vaimustuda ma temast ka ei suuda. Tal on omapära, ta on vaieldamatult intelligentne ja väga muusikaline laulja, aga ometigi, midagi on minu jaoks puudu. Võib-olla on asi siiski lihtsalt selles, et ta on tenor.

Minnie rollis oli sopran Eva-Maria Westbroek, kes nimetab seda oma absoluutseks lemmikrolliks ning seda oli ka näha, eriti teise vaatuse lõpus, kus Westbroek tundus olevat adrenaliinist peaaegu purjus. Pole tegelikult ka imestada, kuna vaatuse lõpustseen, kus Minnie võidab  kaardimängus pettusega Jack Rance’i ning päästab nii Dick Johnsoni elu, ongi ooperi enam-vähem ainus dramaatiline kõrgpunkt.
Šerif Jack Rance’I kehastas MetOpera lemmik-kaabakas, serbia bariton Željko Lučić, kes teatavasti on ka üks mu enda lemmikuid. Eks need rollilahendused kipuvad tal üsna sarnases võtmes olema, aga mis sa ikka teed, kui oled just nimelt sellest hääleliigist ja peadki kogu mingeid tusaseid omandihimulisi ja lõbujanulisi jobusid mängima,keda nende ihaldusobjektid jälestavad. Rance’i roll iseenesest oli ta jaoks isegi uus.
Aga mul on nüüd juba uued soovid – tahaksin näha, kuidas ta portreteerib mõnd positiivset ja/või lüürilist tegelast. Arvatavasti ei juhtu seda kunagi, ent võib ju siiski mõtetega mängida ja niiviisi on kõik võimalik, kas või see, et Verdi/dramaatiline bariton võtaks heast peast ette rolli mõnes bel canto ooperis. Dmitri Hvorostovski ju lõppude lõpuks tegi seda küll. 

Advertisements