2018 – siidipaela ja juhtmejupiga

oled sa kunagi mõõtnud aastat
siidipaelaga
juhtmejupiga
villase lõngaga
käega
tikutoosiga
arvutanud kokku
kõik tehtu
maha arvestanud
tegemata asjad
(Marge Pärnits)

Meeleolu loomiseks: Valentin Silvestrov “La belle dame sans merci” (Alexei Lubimov, Alexei Martinov)
Üks lõppeva aasta muusikaleide Valentin Silvestrov on Ukraina helilooja ning vokaaltsükkel “Silent Songs” baritonile ja klaverile, kust pärineb ka viidatud pala, on üks tema tuntumaid teoseid.

2018. aastal lugesin läbi 132 raamatut, milles kokku väidab Goodreads olnuvat 35 952 lehekülge.  Täiesti juhuslikult lugemisaasta algas ja lõppes Mikitaga.
2017. aastal oli loetud raamatuid 154, seega võib öelda, et täitsin oma lubaduse lugeda vähem (see on muidugi tänapäeva kontekstis lausa erakordselt ketserlik avaldus). Ent kuna ma olen masohhist, siis päriselt eemal ma end igasugustest menukitest hoida ei suutnud. See on ikka päris uskumatu, mida kõike välja antakse ja veel hullem, mida ülistatakse heaks raamatuks (mõnikord isegi enne selle kirjutamist), kuigi mõningaid teoseid absoluutselt ei peaks üldse kirjandusega samasse kategooriasse liigitama. Mul on (ajaviite)kirjanduse kvaliteedi (või pigem selle puudumisega) jätkuvalt kana kitkuda ning ma kavatsen jätkuvalt olla see, kes ütleb välja, et kuningas on alasti. Üldiselt mulle näib, et massiline allakäik algas nendest neetud hallidest varjunditest ning nüüd muidugi ei peata seda laviini enam miski.
(Muuseas, see pagana varjundite arvustus on endiselt mu blogi peaaegu kõige loetum postitus. No ma ei tea, inimesed, ma olen siia ikka palju paremaid tekste kirjutanud.)

Aasta ilukirjanduselamused: Guzel Jahhina “Zuleihha avab silmad” ja Ane Riel “Vaik”. Need on raamatud, mis jätsid minusse tükiks ajaks jälje.
Väga meeldisid ka José Saramago “Tujukas surm”, Nora Ikstena “Emapiim”, Pjotr Aleškovski “Kala: ühe rände lugu”, Daniel Galera “Verest nõretav habe”, Pirkko Saisio “Kaini tütar”, Tõnu Õnnepalu “Valede kataloog, Inglise aed”, Katrina Kalda “Maa, kus puudel pole varju”, Paolo Cognetti “Kaheksa mäge”, Doris Lessing “Vanglad, milles me vabatahtlikult elame”, Triinu Meres “Kuningate tagasitulek” ja Beryl Markham “Koos ööga läände”.
Esinumber kategoorias “solvavalt halb raamat” oli A. J. Finni
“Naine aknal” , palju maha ei jäänud Ruth Ware “Pimedas, pimedas metsas”.

Käisin vaatamas 13 ooperit, lisaks mõned kontserdid. Võiks ja peaks rohkem. Parimad elamused: Põhjamaade sümfooniaorkestri galakontsert “20 aastat hiljem”, Royal Opera “Macbeth”, Metropolitan Opera “Tosca” ja “Luisa Miller”.  Aasta pettumus oli Royal Opera “Carmen”.
Uuel aastal võtame jällegi plaani ka kodulinna ooperi väisamise, sest seal on tulemas “Madama Butterfly”.

Jalgrattahooaeg algas tavatult hilja, 6. mail (on olnud aastaid, kus olen sõitnud juba 25. märtsi paiku) ja kestis ka ainult 21. oktoobrini (parimatel aastatel novembri keskpaigani). Kogu selle aja vältas tegelikult ka tänavune täiesti imeline suvi (rohkem selliseid suvesid, palun!) ning nii kogunes ratta seljas siiski 3013 kilomeetrit puhast rõõmu.
Sünnipäeva pidasin samuti rattasadulas, sundides ka kõiki vapraid külalisi, kes üldse julgesid kohale tulla (te olite suurepärased, järgmisel aastal teeme triatloni!), 35 kilomeetrit väntama. Jalgrattasõiduga erinevate sündmuste tähistamise osas on mõistagi veel arenguruumi.
Põhimõtteliselt oleks novembri alguses pärast esimese lume lahkumist muidugi taas sõita saanud, aga kuna ma olin juba jõudnud oma kalli sõiduvahendiga hoolduses ära käia, siis ei hakanud enam ennast narrima.
Praegu vahin nukralt ratast, mis talvel sisekujunduselemendi osas esineb, teen talle aeg-ajalt pai ning unistan kevadest, kui teed on kutsuvalt kuivad ning ka tuttavad näod tasapisi taas radadele ilmuvad. Jaa, muidugi, ei ole hea elada pidevas ootusseisundis, aga nädalaid rattahooaja alguseni on ju inimesel ometi lubatud lugeda.

Jooksin aasta ringi – 2. jaanuarist 29. detsembrini. Kilomeetreid kogunes küll eelmisest aastast pisut vähem – 805, sest kogu rattahooaja vältel jooksin ainult paar-kolm korda kuus, nii et põhiline jooksutegevus toimus jaanuarist maini ja oktoobri lõpust detsembri lõpuni. Praegu on mul käsil 4-päevane trennipaus. (Api, õudne! Igaks juhuks kavatsen selle aja veeta šampanjauimas.)
Jooksurõõmu üles leidmisega läks pärast rattahooajaga ühele poole saamist siiski mitu nädalat. Sest jalgrattasõitu ma lihtsalt jumaldan, jooksu suhtes kahtlustan pigem, et jooksmise protsessist endast rohkem meeldib mulle jooksnud olemine. Teadmine, et ma tahan ja suudan. Tunne, kuidas keha mulle kuuletub.

Osalesin kahel rahvaspordiüritusel. Noh, ma ei tea, ei olnud midagi viga, omajagu tore oli ka, aga ikkagi ma ei tunne otsest vajadust. Mu oma eraklikud rattasõidud on mulle märksa kallimad. Sellegipoolest, ega ma ei välista ka järgmisel aastal mõningat osavõttu. Jooksuürituste osas vaatab… jooksvalt, rattarallile on siiski üsna kindel plaan minna, aga ma kavatsen seal täiesti rahulikult oma sõitu sõita, mitte hakata kasina grupisõidukogemuse pealt kuhugi trügima. (Minu jaoks on rattasõit individuaalala ja ma ei saa absoluutselt aru väidetest, et üksi on igav sõita. Misasja, mul pole kunagi igav!)
Ja et mul on uuel hooajal absoluutselt vältimatult tarvis punaseid rattakingi, see on ka selge. Toreduse pärast. Naiste rattakingade (värvi)valik on muidugi haletsusväärne (sest kui sa oled naine, siis sa ju tahad kindlasti valgeid või roosasid) ja kui juhtubki tegemist olema unisex-variandiga, siis Eestis algab selle numeratsioon ikkagi 42-st. No igatahes, Mavicul vähemalt on punane mudel olemas küll (ja eriti hea oleks, kui keegi tahaks mulle seda soodushinnaga müüa).

Kohvikukirjutamise kokkusaamised kestsid suhteliselt regulaarselt terve aasta.  Võis vabalt olla tunne, et ei viitsi, aga kui olid ennast ikka kohale vedanud, siis sai kindlasti palju nalja ning rõõm sõnadega mängimisest ei lubanud loobuda. Kui esialgu kiskuski aina omaenese elu jamasid läbi kirjutama, siis ajapikku jäi see aina rohkem tahaplaanile ning aina lihtsamaks muutus välja mõtlemine.
Samas arvan ma, et kirjutamise olemus tegelikult ei seisne välja mõtlemises.
See seisneb märkamises. Lihtsalt see, mida sa märkad, tuleb võtta tükkideks ja teises järjekorras kokku panna.

Tavaliste inimeste portreteerimine pole mind tegelikult kunagi eriti paelunud ning seetõttu oli mu enese jaoks mõnevõrra üllatav, et mu lemmikharjutusteks said just tegelaste loomise ülesanded ning mis teha – kirjutaja on kiskja ja inimene muutus ta jaoks igas mõttes materjaliks. Kõik sarnasused tegeliku elu ja inimestega on mittejuhuslikud.
Nii sai ühes loos Tartusse tööle saabunud taanlasest füüsik oma naeratavad silmad ühelt käsipallitreenerilt, keda ma kunagi tundsin.
Nii sündis ooperilaulja, kellest jõelinnas elades on saanud talisupleja.
Ja tervisesportlane foksterjeriga (viimane on päriselus Airedale terjer ja elab ühes majas, millest ma mööda sõidan).
Ja naabrite, orkestri ja teatridirektoriga tülitsev igiriiakas dirigent ja tema mütsuvaid hüppeid harrastav baleriinist abikaasa.
Ja 150 kilo ringis kaaluv judotreener, kes saatuse irooniana kõneleb kõrge naiseliku häälega.
Ja rehvitöökoja omanik, suitsu kiskuv joviaalne keskealine mees, kes elab koos emaga. Otse elust, emaga koos elamise panin ise juurde.
Ja nõnda sai ühel varajasel hommikul ühel tühjal tänaval levinud leivalõhn paberil pagarisse armunud kondiitriks.
Ja nõnda ärkas fraasist ‘mõttetu pommiauk’, mida üks mu sõpru oma kunagise kodulinna kohta kasutab, ellu väikelinna kibestunud klaveriõpetaja.

Arvate, et olete pääsenud, kui te mind ei tunne?
Unistage edasi.
Võib-olla kohtusime rattarajal, viipasime, tuiskasime vastassuundades ega näinud üksteist enam kunagi. Aga ootamatult ilmusid ühes loos ühe tegelase jalas välja teie erekollased rattakingad.

Selline tegelaste visandamine on loomulikult omamooodi kirjanduslik krokii, tegelase terviklik näitamine (just nimelt näitamine, mitte kirjeldamine) pikemas tekstis on siiski hoopis midagi muud, aga võib-olla just seda perspektiivi silmas pidades on mul neist käeharjutustest määratu kasu olnud.
Ja tõtt öelda usun ma, et nii mõnegi autori jaoks, kes on raamatu või juba isegi mitu üllitanud, tõuseks sellistest käsitööoskustest kõvasti tulu, kuna kaasaegse ajaviitekirjanduse üks suurimaid probleeme on just täiesti tapvalt lamedad karakterid ning nende puust ja punaseks-stiilis kirjeldamine, selle asemel, et tegelast lugejale näidata.

See oli tore osa, siidipaelaga kokku köidetud. Muudes aspektides oli suhteliselt pidev ennast lõhkuv võitlus. Gaas ja pidur korraga – jätkuvalt minu elu iseloomustav stiil. Niimoodi vist väga kaugele ei sõida. Olemist oli võimalik parandada küll, aga ainult iseenda ränga tööga. Ei midagi niisugust, et oleks lihtsalt kerge ja rõõmus ja hoitud ja tahetud niisamagi. Ja elu või universum või kes teil seal neid asju korraldab, ei tulnud omalt poolt vastu millimeetritki mitte. Seega aitäh mittemillegi eest, minu kogemus kinnitab, et sellelt, kes on vähese eest naeruväärselt tänulik, võetakse see piskugi. Sest loogiline ometi, miks peaks talle rohkem anda, ta ju niigi tänulik, anname sellele, kes valjemini karjub (küsige ja teile antakse ja nii edasi).

Tasustamata (ma ei räägi rahalisest tasust muidugimõista) emotsionaalset tööd oli rohkem kui kunagi varem ja see muutus aina kurnavamaks. Ühel heal päeval ma lämbun selle kätte, mida ma väljendada ei saa, see on päris kindel (esimesed tundemärgid juba on). Mul ei ole ikka veel õnnestunud aru saada, miks küll arvatakse, et mul peab kõik alati paigas, loogiline,  endal kontrolli all olema: võta ja vea oma maailm ise mäkke tagasi ja mis probleemid, väsimus, kurbus, haigus – võiksid ju lihtsalt nii teha, et neid ei oleks. Kui sulle seda piisavalt palju korratakse, siis lõpuks hakkadki uskuma, et asi pole mitte selles, et ongi olemas hulganisti asju, mis ei allu sinu kontrollile, vaid selles, et äkki sa ikka ei pinguta piisavalt.
Aga nojah, mis seal ikka, sellega ilmselt ei olegi midagi peale hakata, sest vastus sellele pole kunagi peitunud veel rohkem üritamises, aina rohkem süü ja vastutuse enda peale korjamises (ei, ma saan väga hästi aru, et see on patoloogiline, seda pole vaja mulle ütlema hakata), ühe rohkem andmises ning kõige selle käigus iseenda täielikus kaotamises; vastus on alati olnud vähem tegemises, vähem olemises, kõrvaltvaatajaks jäämises isegi siis, kui kõik vähehaaval laiali laguneb, sest mitte kunagi ei saa kildude kokku kleepimine olla ühe ainsa inimese ülesanne.
Hetki, mille alusel poeedihinged aega ja elu tegelikult hindavad – neid hetki, mil õnnestub unustada, et maailm ei muutugi, et hetk läheb mööda ja maailm läheb edasi, ikka  see sama vana maailm -, neid tegelikult polnudki.
Aasta lõpu poole tundsin siiski, et olen vist endale parema puudumisel õhujuured kasvatanud. Miks ka mitte, mõtlesin, võib niiviisigi. Saaks kuidagi nüüd säästueelarvelistest unistustest ka lahti. Aitab kestadest ja koortest, ma tahan nüüd sisu!

Aga uuel aastal? Mitte et aastanumbri vahetumisel tegelikult ju mingit tähtsust oleks, aga ometigi on ilus mõelda, et uuel on aastal on palju rohkem kergust, rõõmu, armastust, lugusid, loomingulisust, mõtestatud jutuajamisi, kuulamist ja kaasa mõtlemist ja aja peatumise hetki. Ja imelised rattasõiduilmad aprillist novembrini välja!

 

Advertisements

9 responses to “2018 – siidipaela ja juhtmejupiga

  1. Aitäh Sulle, ilus inimene. Ma hakkasin alles täna (!!!), häbi mulle pealiskaudsele ja rapsivale tegelasele, mõtlema, et Su blogi on toidu blogi hoopis muus mõttes. Minu jaos on see toit, mida siit saan, tohutult oluline. Kokka palun edasi 🙂 Ja et uus aasta hoiaks sind! Mägist jaksu taskusse, et vajadusel võtta oleks.

    • Aitäh, Sirja! Just sellest teistmoodi toidust ma püüangi rohkem kirjutada, sellest, mis toidab mu hinge ja loodan, et teistelegi midagi pakub. Aastalõputervitused Sulle sinna mägede vahele!

  2. Kohvikukirjutamised-kui tihedalt kohtute ja kas on tasuline?
    Ja hääd hoogu uuel aastal!

    • Kohvikukirjutajatega jäime koos käima pärast loovkirjutamise kursust. Kohtume korra nädalas, vahel ka harvem, tasuline jah.
      Head uut ka!

  3. Ma suutsin end just sirgu ajada ja taas tunda, et mul pole kiitust vaja.
    Ja siis sedasi kiidetakse, nii kaunis on seda mitte vajada, aga tahta ikkagi =)

    • Mitte just täiesti asjasse puutuv, aga mu meelest on kiitust igal inimesel vaja. Isegi kui ta ise väidab, et pole. Küsimus on lihtsalt selles, millisel määral ja see muutub oluliseks ka siis, kui sellest kuskil juttu tuleb. Siis hakatakse enamasti rääkima eri kategooriates. See seltskond, kelle baasvajadused on rahuldatud, ilma et nad ise ilmselt sellele eriti tähelepanu pööraks, sest see on nende jaoks tavaline tase, hakkab õpetama neid, kes kaebavad, et nende vajadused ei ole rahuldatud, justkui nood tahaks midagi erilist, palju, kogu aeg, oleks eriliselt nõudlikud, võimetud ilma välise kiituseta hakkama saama – mitte et selliseid poleks, aga enamasti on mu meelest asi selles, et üks räägib aiast, teine aiaaaugust.

  4. Vega nõus. Pmst vahe, kas “inimene ei ela ainult leivast!” tuleb rääkima iseenda kohta keegi, kes on 40 päeva nälginud või manitseval toonil teistele keegi, kes just lõunalauast tõusis ja kel õhtusöök pole enam kaugel.

    • Mõtisklesin vahepeal ka teema üle edasi, aga leidsin, et jutt läeb nii pikaks, et tuleb spetsiaalne postitus teha.

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s