Ühepotipasta kikerhernestega. Mingist lillkapsast on ka juttu

Homme peab turule minema, mõtles mees. Seejärel asetas ta prillid kapile ja kustutas öölambi. Tumedad rulood akna ees varjasid vaate taevasse tõusnud kahele kuule. 
Äratuskell helises pool seitse. Nagu ikka, ärkas mees paugupealt virgena, tegi kiiresti kuuskümmend kätekõverdust ja seisis seejärel kolmteist minutit jääkülma duši all, kuni alumine naaber harjavarre või mingi sarnase riistapuuga vastu lage kolkima hakkas, sest teda varahommikune veepladin häiris. 
Spordiriided ülle tõmmanud, võttis mees seljakoti selga ja hakkas jooksma. Nende linnas turgu ei olnud, sestap käis ta värske aedvilja järel naaberasulas. Mis see nelikümmend kolm kilomeetrit siis joosta ei ole, ilus suvine hommik, linnud laulavad, udu hõljub põldude kohal, enne kui kõik kolm päikest tõusevad. 
Kakskümmend sekundit maratonijooksu maailmarekordist kiiremini oli mees turul, kus müüjad olid oma kauba välja ladunud ning ostjaidki sagis sel kellaajal juba üksjagu. Nüüdseks heaks tuttavaks saanud talunikult ostis mees lillkapsast. 
“Täna võtaks ühe.”
“No paneme ikka kaks,” käis farmer peale. 
“Olgu, paneme pealegi kaks, eks ta ikka ära kulub,” soostus mees vastu vaidlemata. 
Talupidaja viipe peale sõitis eemal seisnud veoauto ligemale ning leti kõrval logelenud paar poisivolaskit asusid kotte krusa kasti vinnama. 
Ega kaks tonni lillkapsast ei ole siiski niisama. 

Selle loo kirjutasin ma üleeile kohvikukirjutamise kokkusaamisel, kui ühe harjutuse eesmärgiks oli liialdamine. Need kirjatükid on muidugi puusalt tulistamine, seal aega mõtiskleda ja teksti lihvida ei ole ning see pole ka asja mõtteks. Lihvida võid hiljem. Seal tuleb pastakas paberile litsuda ja ajama panna, küll pärast paistab, mis välja tuli. Antud juhul laenasin käigu pealt Murakamilt kaks kuud ja ülejäänu tuli juba ludinal.
Kui see sõnadega mängimine ka midagi muud ei anna, siis surnud seisust välja aitab enamasti küll. On olnud neid kordi muidugi ka, kus tahaks lapse kombel jalgu trampida, pastaka käest visata ja röökida, et mina ei suuda ja ei saa. Eks kodus olles nii teekski – pastaka käest viskamist pean silmas, jalgu trampima ja röökima nähtavasti siiski ei hakkaks, sest kes sind ikka magustoidust ilma jätmise ähvardusega kirjutama sunnib.
Aga kui sa oled kambaga kirjutama tulnud, siis nutad ja kirjutad ja ime küll, hakkabki tulema jälle (eino muidugi, kui ikka ei tule, siis ei tule, ega see mingi inkvisitsioon ei ole). Ja lisaks vabastab see üpris hästi vajadusest kogu aeg midagi erakordset kuuldavale tuua.

Muidu polekski siin praegu üldse kirjutama hakanud, sest sõnu on ju teatavasti niigi igal pool ülearu palju. Või siis oleks järgnenud nutt ja hala teemal, kuidas kõik on täisti mõttetu ja keegi mind ei mõista (=armasta). Ei, ega see tunne on jätkuvalt eksisteeriv, aga mitte nii akuutne, et otseselt tegelemist  ja väljendamist vajaks. Üritame parem nägu teha, et ma olen täiesti normaalne keskmine inimene. Kuna ma teen seda iga jumala päev, siis olen sõelaga vee kandmises üpriski vilunud, nii et kõik teised petan ära vabalt, iseennast mitte eriti. See needus, et ma mõtlen, tunnen, märkan, mäletan kõike, kogu aeg, on mul pidevalt kaalupommina külge aheldatud ja niiviisi väga ei lenda.

Kaalusin suuskade välja kraamimist (ja kui päris aus olla, siis pidamismäärde ostsin ka ära). Seejärel jõudsin siiski otsusele, et pole mõtet, hakka nüüd vastu kevadet veel suusatama minema. Valgus on juba paljulubav ja talvest hakkab õigupoolest küllaltki aitama. No eks ma muidugi leidsin juba 20. detsembril, et see järgmisel päeval algav talv on ilmselgelt liiga kaua kestnud.

Kultuurilise poole pealt oli jaanuaris Sven Grünbergi autoriõhtu “Jäljed sinu sees”. Mõneks tunniks täiesti teine maailm, andestatagu mu kõrgelennulisus, aga see on muusika, mis teeb sind paremaks inimeseks, vähemalt natukesekski.

Teiseks õnnestus taas vaadata üht seni nägemata ooperit – Francesco Cilea “Adriana Lecouvreur”, mis on inspireeritud ajaloolisest isikust, Prantsuse näitlejannast Adrienne Lecouvreurist ning demonstreerib meile ka üht ooperiliteratuuri hunnituimat tapmisviisi – mürgitatud kannikestega.
Rivaalitsevaid daamesid laulsid sopran Anna Netrebko ja metsosopran Anita Rachvelishvili ning Adriana armastatut, krahv Mauriziot kehastas Poola tenor Piotr Beczała, keda olen ikka tunnustanud rollivalikute ning targalt oma lüürilises ampluaas püsimise eest. Ja nüüd ta siis teatab kavatsusest laulda Cavaradossit! Perché, Piotr?! Ent teisest küljest, võib-olla on ta tõesti juba sellises eas, et võib Cavaradossit laulda hääle loomuliku muutumise ja arenemise tõttu, mitte et peaks hirmsasti forsseerima hakkama.
Vähemalt praegu jään ma oma varasema väite juurde – lüüriliste tenorite hulgas talle käesoleval ajal võrdset pole. Pean kohe meenutama oma esmakohtumist temaga üle kümne aasta tagasi, kui ta asendas Donizetti “Lucia di Lammermooris” Rolando Villazóni ning minu esialgne skepsis asendus kasvava huviga, kuni viimase vaatuse aaria “Tu che a Dio spiegasti l’ali” pani mind juba peaaegu toolilt maha kukkuma – bel canto laulmine oma ehedaimal kujul.

Leidsin mustanditest ühe retsepti kah. Avaldame siis sellegi, kui muud paremat pähe ei tule. Söögi tegemine ajab mind lihtsalt ülemäära närvi, eriti kombinatsioonis pildistamisega, sellepärast ma seda praegu (ehk juba mõnda aega tegelikult) eriti ei tee.
Paneb aeg-ajalt muidugi endalt küsima, et kas mul ikkagi on midagi fundamentaalselt viga ja kui, siis mis täpsemalt. Ja et kas ma millalgi endiseks ka saan ja teisalt – kas seda üleüldse vaja on, sest kes ütleb, et uus on kuidagi halvem kui vana.

Ühepotipasta kikerhernestega

250 g täisterapastat
200 g kirsstomateid
400 g purk kikerherneid
kümmekond päikesekuivatatud tomatit
peotäis musti oliive
soola, pipart, tšillihelbeid
50 g toorjuustu
2-3 sl oliiviõli
0,8 l vett

serveerimiseks basiilikut ja parmesani juustu

Lõika tomatid ja oliivid pooleks ning tükelda päikesekuivatatu tomatid. Viska kõik koostisosad potti (spagetid võid väiksemaks murda), vala peale külm vesi, kuumuta keemiseni ning keeda vastavalt pasta valmimisajale. Serveeri parmesani ja basiilikuga.

4 responses to “Ühepotipasta kikerhernestega. Mingist lillkapsast on ka juttu

  1. Seal jutus on ju selgelt teine planeet ja ilmselt siis pisem gravitatsioon (ehk sportlikud saavutused on maaga võrreldes hullud) ja mingi loogiline põhjus, miks köögivilju palju kulub, samuti, selge ju =)

  2. Oi-oi, paluks Lecouvreuri kohta rohkem muljeid!

    • Püüame-püüame. Üks korralik ooperipostitus võtab üüratu hulga aega ja mul on ju konstantselt tarvis neljas erinevas suunas joosta 😉

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s