Linnukuu sumedad sinised ööd

Käisin paar korda kingapoes üht punast kingapaari (tänava-, mitte rattakingad niisiis) piidlemas. Ilusad kingad olid muidu. Täitsa mugavad ka.
Aga lõpuks läksin ja ostsin… jalgrattale uued rehvid.
Prioriteedid, teate, peavad paigas olema.

Väljas on mu lemmikaeg (hakkab lõpule jõudma küll, sest liiga roheline on kõik juba), see sinine valgus, mis muudab mindki leebeks ja lootusrikkaks. Neil päevil on hetki, kus ma hakkan mõistma, millest räägitakse, kui räägitakse elusse armumisest. Kõik tundub peaaegu võimalik. Veel. Kaplinski kirjutas küll linnukuust (mis on märts), aga need sinised videvikud, mis sulatavad teise aega ja olematusse, on eelkõige ikka aprillis. Polekski kevadet, kui poleks neid linnukuu sumedaid siniseid öid ning neis hanede lendu üle mustavatest metsamüüridest ääristatud tähise taeva.
Ja siis on need teistsugused päevad ja ööd, kui on ärevus. Kui tundub, et mu maailma seintes hargnevad mõrad, aga keegi peale minu neid vist ei näe. Ega see polegi midagi dramaatilist, need praod on peened, maa ei värise, tuld ei purska, aga kivi mureneb aegamööda liivaks ning niriseb sõrmede vahelt maha.
Võib-olla see polegi halb. Võib-olla. Kui uskuda sellesse, et miski ei peagi püsima ning liivale kirjutatu on püsiv küllalt.
Ja on, nagu oleksin kaotanud võlujõu. Kui ma lausuksin loitse, siis oleks need nõrgad. Kui viipaksin võlukepiga, siis oleks see jõuetu.
Nii läheb, kui unustad puid lõkkesse visata.
Aga võib-olla antaksegi võluvõimet piiratud koguses ning ma olen kõik ettevaatamatusest tuulde loopinud. Ent teisiti ma ei oskagi. Teisiti ma ei näe mõtetki. Milleks poolikud lood, milleks leige leil. Ah, eks ole ju neidki proovitud – pärast päikeseloojangut annab küünalgi natuke valgust ja sooja.

Ritsiku juures oli üksindusest ja üksildusest juttu. Mina olen seda meelt, et üksindus teeb ainult head; kes veel ei oska, peaks üksi olemist kindlasti õppima; ning et suhete/suhtluse puhul on oluline kvaliteet, mitte kvantiteet. Kui viimast on, aga esimest mitte, siis on minu(suguste) puhul tulemuseks üksildus ja vaat see on küll nii ebameeldiv kui ka ebatervislik.
Nagu Ritsiku kommentaariumis hästi ja kokkuvõtlikult öeldi – üksildus on subjektiivne tunne ning selle taga on tähendusrikka kontakti puudumine.

Mulle üksi olemine mitte üksnes et meeldib väga, vaid see on mu närvisüsteemi eripärasid arvestades normaalseks funktsioneerimiseks täiesti eluliselt oluline ning selleks, et ma tahaksin üksi olemise vahetada seltskonna/suhte vastu, peab viimasel ikka oluline lisaväärtus olema.
Asi pole selles, et mulle inimesed ei meeldiks, enamasti täiesti meeldivad, ainult et sellist keskmist sotsiaalset suhtlust ma ei saa väga pikalt harrastada, sest mu aku saab selle peale võrdlemisi kiiresti tühjaks ning seepeale kaotan ma igasuguse mõtlemisvõime. Selleks, et energiavahetus oleks vastastikune ning ka mina sellest suhtlusest midagi saaksin, peab see pealispinnalt oluliselt sügavamale minema. Kui ei lähe, siis hakkab mul tekkima tunne, nagu ma lämbuksin aegamööda.
Seepärast ma vaatan mõnikord kerge hämminguga inimesi, kes üksteisele kümme korda päevas helistavad, et vahetada päike-paistab-tüüpi informatsiooni. Miks? Mida see annab? Turvatunde teadmisest, et võid kogu aeg kõike jagada? Aga kas nad jagavad või üldse tahavad jagada ka seda, mis ei puuduta argireaalsust?

Olen enda puhul tajunud, et mõnikord põhjustavad need arusaamade erinevused mõnesuguseid erimeelsusi. Et ma justkui ei räägiks eriti midagi. Nojaa, ma tõesti ei pea kuigi vajalikuks rääkida sellest, kuidas ma poes käisin või mis selle käigus liikluses toimus. See pole oluline, neid kogemusi ei pea ju tingimata jagama.
Küll aga peab jagama sügavamaid, puudutavamaid kogemusi, rõõme, kurbusi, hirme, unistusi. Peab võtma maailma tükkideks ja oma meelest paremal moel kokku tagasi panema. Peab looma lugusid ja peab looma illusioone. Peab saama rääkida sellest, mis on kellelegi päriselt oluline ja see, kelle kord on kuulata, võiks ka päriselt kuulata.
Ja vaat see on halb, kui liiga palju olulist jääb jagamata. Loomulikult on asja juures veel see konks, et ainult rääkimisest ja jagamisest ei piisa kaugeltki mitte.  Tähelepanu saamiseks teistest üle rääkimine pole mingi variant. On vaja, et keegi kuulab, mõtleb kaasa, peegeldab tagasi, arendab edasi. Kui ma tean ette või tajun, et mu jutt on teisel lainepikkusel või ületab kuulaja vastuvõtuvõime, siis ma ei hakka üldse aega raiskama.
Ma olen sellest kõigest varemgi kirjutanud. Korduvalt. Ja siiski ju on midagi püsivalt puudu, miks ma muidu tulen selle teema juurde taas tagasi.

Niisiis on ka üldiselt täiesti kasutu öelda sellisele inimesele, kes kurdab üksilduse üle, et ta suhtleks rohkem.
Ka ei tähenda ütlemine, et elame üksilduse ajastul, nagu oleksime kaotanud suhtlemisvõime. Kindlasti mitte, aga tõenäoliselt oleme kaotanud üksteiseni jõudmise võime. Sest see nõuab aega ja seda meil ju ei ole. Ehkki ma ise enamikul juhtudel ei arva, et selline väide tõele vastaks. Kas on või ei ole aega, on esmajoones prioriteetide seadmise ja valikute küsimus.
Natuke ka aja planeerimise küsimus, ehkki ma muidu suhtun kogu sellesse temaatikasse kerge või mitte nii kerge skepsisega. Vähemalt ses osas, mis puudutab kõiki neid peeni ajaplaneerimise koolitusi – minu arust tuleks esmajoones alustada küsimusest, kas kõiki neid asju üldse on tarvis teha, mida nii hirmsasti planeerima, kalendrisse, järjekorda ja jumal teab kuhu veel lahterdama peab.
Aga ühesõnaga – ajaplaneerimine selles mõttes, et aeg-ajalt jääb mulje, et inimesed on täiesti siiralt üllatunud, et kuhu küll aeg kadus, olles ise 3 tundi televiisorit või nutitelefoni vahtides veetnud, sealjuures üleüldse mitte mõttega asja juures olles (ja nii igal õhtul), ning kurdavad pärast seda, et loeks küll raamatuid, aga üldse ei ole aega.

Ja lõpetuseks – ehkki ma isegi enam ei ürita teeselda toidublogi pidamist – pilt sellest, millised näevad reeglina välja mu hommikupudrud (minu pudrusöömisharjumus tekitab aeg-ajalt inimestes teatavat imestust, aga tõsi ta on, mina ilma süsivesikuteta trenni teha ei jaksa).
Toidupilte ma muidugi siiski veel aeg-ajalt teen, aga eks ma ju toidust kirjutamist olen alati kole igavaks pidanud. Toidust lugemist muidugi enamasti ka, sest üks keskmine toiduteemaline tekst on reeglina kas uskumatult lame või talumatult imal.

Muusika: Rihards Libietis Orchesta “Just a Memory”. (Lätlased on muu hulgas ka “Troonide mängu” teemal improviseerinud. Pole üldse paha.)

Ta oli oma esimese romaani avaldanud kahekümne viie aastaselt. Nüüd oli ta viiskümmend kolm ning üheksa ülipopulaarse romaani ja kahe novellikogu edukas autor. 
Tol hommikul jooksis ta nagu ikka kaheksa kilomeetrit – selle kombe oli ta üle võtnud maratonijooksjast romaanikirjanikult Haruki Murakamilt, ühelt poolt selleks, et tunda ennastki kirjanikuna suuremana, teisalt aitas see ka päriselt kirjutamiseks keskenduda – ning istus siis töölaua taha.
Uue romaani esimene lause polnud ennast kunagi varem oodata lasknud, kuid nüüd istus ta tardunult, käed klaviatuuri kohal õhus ning jõllitas valgel ekraanipinnal vilkuvat kursorit.
Kolm tundi hiljem oli ta kirja saanud kaks sõna – uus romaan – ning oli neid lugematu arv kordi eri kirjafontidesse vahetanud. Vapustatult andis ta veel paar tundi hiljem alla, sulges arvutikaane ning segas endale kokteili. See läheb mööda, otsustas ta mõelda. Homme kirjutan jälle nagu alati.
Ta eksis.
Kolmandal päeval tundis kirjanik, kuidas hakkab närvi minema. Ent miski ei aidanud. Kõik, mida ta üldse kirja panna suutis, oli krõbekuiv, elutu ja lame.
Kolme nädala pärast oli kergest ärevusest saanud arutu paanika. Nüüd oli ta juba kindel, et ei kirjuta enam kunagi midagi avaldamisväärset. Vähe sellest, tõmmanud kapuutsi silmini pähe, käis ta mitmel korral raamatupoes, veendumaks et tema teosed on riiulitel endiselt olemas, et ta üldse on kunagi need kirjutanud.
Ühel korral seisatas tema kõrval müüja ja hakkas talle tema enda teoseid soovitama, kusjuures müügiinimese arvamus sellest, milline on tema parim teos, ei läinud tema enda omaga üldse kokku.
“Minu meelest on ta üsnagi ülehinnatud keskpärasus,” pomises ta vastuseks müüja innukale pilgule ning tegi minekut.
Kahe kuu pärast helistas kirjastaja ning tundis ääri-veeri huvi, kuidas lubatud teos edeneb ning enne kui ta isegi aru sai, oli ta mässinud end lubadusse saata nädala pärast tutvumiseks esimene mustand.
Esimesest mustandist oli asi muidugi kaugel, esimest lausetki polnud. Polnud ideedki, ainsamatki ideepojukest, kaev oli tilgatumalt kuiv ning igal katsel sealt midagi ammutada kraapis ämber põhja.
Tuleb ära sõita, tegi kirjanik viimaks julge otsuse.
Juba järgmisel päeval oli ta põhja poole suunduva lennuki pardal ning tundis, kuidas lennukitiibade all laotuvad paksud pilved teda rahustavad. Just nii ma ju võikski seda lugu alustada, mõtles ta. Paraku ei ilmunud see kirjeldus kohevatest pilvedest kunagi paberile.
Põhja metsikute mägede kohal kukkus lennuk alla. Selle jäänuseid ei leitud kunagi. Ka kuulsa kirjaniku uue romaani pooleli olevat käsikirja, seda mustanditki, mida ta oli kirjastajale lubanud, otsitakse siiamaani. 

(25.03 kohvikukirjutamine, ülesanne oli “loomekriisis kirjanik ja tema inspiratsiooniotsingud”)

Niimoodi võib juhtuda, kui autor ei tea, mida oma tegelasega peale hakata. Võin vabanduseks öelda, et tegemist oli veerand tunni jooksul kirjutatud käeharjutusega ning kuidagi tuli ju otsad kiiresti kokku tõmmata, tahaks looa, et ma ei kasutaks sellist mugavat lahendust mõnes pikemas tekstis (no kui just tegelane otseselt kolki saamist ei nori). Aga teisest küljest ei, milleks üldse vabandama hakata. Minu lugu, minu luba.