Oli kunagi keegi, keda sa armastasid palju aastaid.
Ja küsisid endalt alatasa, kui mitu korda võib samasse inimesesse armuda.
Aga aeg sai otsa.
See armastus pidi surema.
Täppisteadusliku tagantjäreletarkusega võisid hiljem öelda, et oleksite pidanud kohe teineteise elust kaduma. Täielikult ja alatiseks.
Selle asemel üritasite natuke aega kilde kokku kleepida. Aga need ei sobinud enam ning teravate servade vastu võis sõrmed ja südame veristada, kuni lõpuks oli ühe haava asemel mitu.
Tuli teadmine sellest, mis on pöördumatult möödas.
Läksid aastad. Tulid uued lood, uued inimesed, uued armidki.
Ja kui alguses olid teda väikeste sammude haaval armastama õppinud, siis nüüd hakkasid teda samamoodi kaotama.
Iga kord, kui kohtusite, võisite pealtnäha vanade sõpradena suhelda, aga pea alati oli sel üks ja sama alatoon: see pole see pole see…
Iga kord, kui ühiste tuttavate kaudu midagi kuulsid, mõtlesid: aga see pole ju tema…
Niimoodi kaotasid teda tükkhaaval veel kaua pärast seda, kui armastus oli ammu oma teed läinud. Võib-olla kaotad siiamaani veel. Võib-olla ei saagi teisiti, kui oled kogenud midagi, mis läks läbi elu ja aastate.
Aga see pole enam armastuse kaotamine, sest armastus oli juba surnud.
See on kellegi kaotamine sellena, kellena ainult sina teda tundsid.
See on su enda kaotamine sellena, kellena ainult tema sind tundis.
See oli terve maailm, üks terve maailm paljudest. Ja seda maailma ei ole enam.
Nüüd küsid endalt, kui palju kordi võid ühte ja sama inimest kaotada. Kuni enam ei ole mitte midagi alles.
Käisime puhkusel. Mina ja mu jalgratas muidugimõista.
Vähese vaevanägemisega oli mul õnnestunud tekitada olukord, kus puhkuse alguseks oli mu auto maal, ma ise ja jalgratas aga linnas.
Järeldus on muidugi ilmselge, ainult arukas inimene oleks enne järele vaadanud, kas tema plaanitav marsruut äkki mõnes punktis sõna otseses mõttes üles kaevatud pole. Mina seda loomulikult ei teinud, nii et 25 kilomeetri järel seisin ebameeldiva üllatusena silmitsi teetöödega järgmisel üheksal kilomeetril. See tähendab ära kooritud asfalti ning sinna peale veetud kruusa ehk pinnast, kus isegi maastikurattaga on keskmiselt ebameeldiv sõita, aga mina olen ju teatavat sorti snoob, kes jalgratta seljas eelistab siledat asfalti igasugustele kahtlemata väljakutset pakkuvatele pinnasekatetele ja -oludele.
No igatahes valida oli kas tagasikäik otsekohe ja 35-kilomeetrine lisaring või paar kilomeetrit edasi ukerdamine ja seejärel ära pööramine (täiendav ring 20 kilomeetrit). Valisin teise variandi, aga need paar kilomeetrit tegid puust ja punaselt selgeks, miks maanteeratas on maanteeratas.
Aga ei olnud häda kedagi, juba 77-kilomeetrise teekonna järel olin sihtpunktis (tavapärane otsetee on alla 40 kilomeetri) ning alustuseks hüppasin kohe järve. Elu hakkas tunduma lihtsalt jumalik.
Paar järgmist päeva kulusid mittemidagitegemisele, mis, ma tuletan taas meelde, on täiesti aktiivne ajaveetmisvorm.
Seejärel väisasime sõpradega üht lõunaosariikide spaad. Ma ei tea, kas ma raatsin teile öelda, kus see koht on, sest seal oli nimelt äärmiselt rahulik (et mitte otse öelda, et olime seal praktiliselt ainsad külastajad). Saime saunatada, ujuda, vannis lebada, ennast mudida lasta ning lõpuks sõime lossirestos lõunat – mina olen täiesti terve naine ja tahan kõike seda saada! No nii korra kvartalis.
Lõpetuseks kraapisime kamba peale viimse sularaha kokku, sest mul oli ju käsitööpoest hädasti vaja seda sinist keraamilist kandikut.
Koju jõudes ei olnud muidugi päev veel sugugi lõppenud, sest pidin ju ometigi ka jalgratta jalutama viima (keskmisel kiirusel 27,2 km/h). Avastasin uusi teid (see tähendab, teed polnud küll uued, aga ma polnud seal rattaga sõitnud).
Vahepeal jooksis mu ees rebane. Teises kohas tõstsid põlluservas söövad kitsed pea ning jälgisid neist mööduvat veidrikku. Oleks nagu inimene, aga ei ole ka. Oleks nagu auto, aga ei ole ka. Lõpuks otsustasid, et see olevus endast ohtu ei kujuta ja sõid edasi.
Ja siis ei jäänudki enam eriti midagi muud teha, kui… sauna minna ning pool tundi enne südaööd otsustada, et kui inimene tahab just nüüd värskekapsasalatit soolapähklitega, siis ta peab seda ka saama.
Kuna see pole siin mingi toidublogi, siis muidugi pole sellest pilti ega retsepti, aga kui kedagi huvitab, siis põhimõtteliselt on see Sandra Vungi retsept – hakitagu värske kapsas ja kurk, lisatagu õli, soola ja soolapähkleid, soovi korral ka sojakastet, segatagu läbi ning võibki konsumeerima hakata. Originaalis oli vist ka küüslauk, aga ma tavaliselt ei pane. Väga hea salat on.
Järgmisel päeval tegin mõningase koguse vihtu. Ma tahaks nüüd näha, kuidas neil kõik lehed küljes seisavad, ma pole nimelt kunagi nii vara vihtu teinud, mu meelest on jaanipäeva paiku kaskedel noored kasvud veel väga pehmed ja kleepuvad (ja mul pole kunagi nii vara puhkust ka olnud). Vanarahvatarkus väidab vist, et vihta tuleb teha pärast jaanipäeva ja vana kuu ajal, nii et üks tingimus vähemalt oli täidetud. Teise portsjoni rihime vana kuu ajale.
Ja siis oligi juba täiesti ootamatult kätte jõudnud pühapäev, kus enam eriti midagi muud peale 50-kilomeetrise rattasõidu teha ei jõudnudki.
Mõtlesin sealjuures ühele tuntud tühikargajale, kes alalõpmata kaebleb, kuidas Eestis on nii igav, nii igav sõita. No võib-olla tõesti, kui pidevalt Tallinn-Tartu maanteed nühkida. Aga sõida mööda Lõuna-Eesti väiksemaid teid, naudi äärmiselt vaheldusrikast maastikku ja ma ei saa aru, mis siin igavusega pistmist olla saab. Kõrvade vahel on teil see igavus.
Oli äärmiselt meeldiv nädal. Täiesti minu arusaam hästi veedetud puhkusest, ehkki seekord osutus reaalsuseks alaline hirm, mis mind maale sõites saadab – kas mul ikka on piisavalt raamatuid kaasas. Raamatud said nimelt laupäeva õhtuks läbi loetud ning lugemismaterjali defitsiidi tõttu polnudki enam midagi muud teha, kui magama minna.
Edasi läeb muidugi raskeks, sest juba tükk aega tagasi olen ma kuhugi kaotanud kogu oma motivatsiooni. Kui keegi teab, kust otsida, siis ma olen üleni kõrv.
Muusika: John Dowland “Come Again”
Toidutegu 