Monthly Archives: juuli 2019

Ratturid sõiduteel!

Ilmselgelt on mul puhkus, millest muidu selline lobapidamatus.
Ja sellest tulenevalt on ilmselgelt ka aeg, kus ma viitsin mingil teemal kellelgi vastuseks midagi jaurama hakata. Muul ajal löön enamasti käega.

No igatahes võttis eelmisel nädalal Postimehes keegi noorsand arutleda igipõlisel teemal “ratturid sõiduteel”, nimetades seda liikluse takistamiseks ning teatades et ta ‘tahaks tõepoolest mõista, miks otsustavad maanteeratturid sõita autoteel‘ (kusjuures jutt ei käi grupis sõitjatest).

Püüame selgitada, aga alustuseks klaarime ära terminoloogilise segaduse. Sellist teed nagu autotee ei ole olemas, on sõidutee, mis on ette nähtud sõidukite liiklemiseks. Sellekohane informatsioon on kirjas nii liiklusseaduses kui -eeskirjas.
Ja siinkohal võiks kogu jutt põhimõtteliselt ka lõppeda, aga et noor inime väljendas oma siirast soovi aru saada, siis ma üritan edasi selgitada. Kuna ma ise sõidan nädalas 6-8 tundi maanteerattaga ning käin aeg-ajalt linnarattaga tööl, aga olen praktiliselt iga päev ka autoroolis, siis on mul olemas mõlema poole nägemus.

Niisiis esiteks – maanteeratturid liiguvad kiiresti, oluliselt kiiremini kui kõik teised kergliiklusteel liikujad, kelleks on rullsuusatajad ja -uisutajad, pühapäevaratturid, koerajalutajad, jooksjad, tervisekõndijad, lastega või lapsevankriga jalutajad, jalgsi punktist A punkti B liikujad ja nii edasi.
Minu isiklikku indu kergliiklusteel trenni tegemise suhtes kahandas mõneks ajaks mõnevõrra juhtum, kui ma tulin kiirusega umbes 34 km/h ning kurvi taga märkasin äkki enda ees risti üle tee ulatuvat jalutusrihma, mille ühes otsas oli koer ning teises otsas tema peremees, kes näppis telefoni ega märganud ööd ei mütsi.
Siis on veel inimesed, kes kahekesi kõrvuti kõndides või rattaga sõites suudavad vabalt täita kogu tee. On pühapäevaratturid või lapsed jalgrattal, kes pendeldavad kogu aeg ühest tee servast teise ja sa ei saa iial aru, kuhupoole nad kalduvad ning kui oma möödumisvajadusest hõigates märku annad, siis ehmuvad hoopiski ning keeravad sulle täiesti ette. Ja on rullsuusatajad, kellest on suhteliselt võimatu mööda saada, kui neid on mitu ja nad sõidavad vabastiilis (sest neil on kepid, eks ole).
See kõik tähendab pidevat hoo maha võtmise vajadust ja võib ühel hetkel muutuda piisavalt tüütuks, et maanteerattur otsustaks keerata sõiduteele, sest seal on tal oluliselt lihtsam oma kiirust hoida.
Ma ei väida, et eelnimetatud liiklejate tüübid seal ühekorraga teed täitvate hordidena kulgevad ja vaeseid maanteerattureid takistavad ega ütle ka seda, et kõik need inimesed ei tohiks kergliiklusteel liikuda või peaks ennast kuidagi eriliselt koomale tõmbama. Ma ütlen, et see on põhjus, miks sageli on kõigi jaoks ohutum, kui trenni tegev maanteerattur kasutab sõiduteed.

Ja teiseks – maanteeratturid sõidavad pikki maid. Sellise distantsi pärast, mis mitte-igapäevaratturile, kelleks ka artikli autor ennast nimetab, tundub ilmselt juba kaunikesti arvestatav, ei hakka üks keskmine maanteerattur ratast väljagi võtma.
See tähendab, et ligilähedaseltki vajalikus pikkuses kergliiklusteed ei ole enamasti kuskilt võtta ja põhjus, miks ratturid siis ei kasuta vähemalt neid olemas olevaid paarikilomeetrisi teejuppegi peitub selles, et õudselt tüütu ja kiirust alla tõmbav, aga ka ohtlik on pendeldada sõidu- ja kergliiklustee vahet, hüpata ühelt teisele, kui kergliiklustee äkki jätkub teisel pool sõiduteed või lihtsalt tühja koha pealt ära lõpeb, et siis mõne aja pärast sama suvalises kohas uuesti alata.
Sina näed seda ratturit võib-olla kolmekilomeetrise kergliiklusteejupi kõrval sõiduteel sõitmas ja tõmbad juba sae käima, aga temal on kolmkümmend kilomeetrit selja taga ja veel nelikümmend sõita, ta lihtsalt ei hakka selleks paariks kilomeetriks kergliiklusteele kolima.

Selle kõigega ei taha ma väita, et rattur peaks iga hinna eest liikluses oma õigust taga ajama (ega eita, et selliseid on kahtlemata ka, kes teevad ise arusaamatuid manöövreid või ei järgi liiklusreegleid ning pärast näitavad autojuhile keskmist sõrme), aga autojuhina ei saa ma päriselt ka aru, mismoodi sõiduteel liikuv maanteerattur mulle nii kohutavalt ette jääb, et peaks sellest kohe artikli kirjutama (teatav tüüp rattaga liiklejaid on küll, kellest võiks autojuhi seisukohalt kirjutada, aga see pole tänane teema, pealegi olen ma üldjoontes üsna kindel, et enamasti saavad ses igikestvas vastuseisus teenimatult tümitada siiski jalgrattal liikujad).
Ma ei leia, et mul oleks raske ratturist kaarega mööduda ja/või hoog pisut maha võtta. Samuti püüan ise rattaga sõiduteedel liikudes oma manöövritest märku anda, ülekäiguradasid ei ületa praktiliselt kunagi rattalt maha tulemata ja üleüldse ei ole ma märganud, et see kõik endast mingit tohutut probleemi kujutaks ning liiklus pidevalt takistatud oleks.

Oma põhilised tööpäevaõhtused trennid sõidan ma närvide säästmise eesmärgil  (sest nendest autojuhtidest võiksime ju vahelduseks samuti rääkida, kes ka täiesti tühja vastasuunavööndi korral ratturist 10-sentimeetrise külgvahega mööduda tavatsevad, ise ilmselt endamisi liiklust takistavat kileviinerit sõimates) siiski peamiselt kergliiklusteel, kuna mu elukohta on tõesti õnnistatud peaaegu 24-kilomeetrise trassiga (tõsi, vahepealt on 4-kilomeetrine lõik puudu), mis on ikka suhteliselt erandlik nähtus, nii et edasi-tagasi sõites saab mõistliku trenni tehtud vabalt.
Aga tõsi on ka, eelpoolnimetatud põhjustel liigun ma aeg-ajalt ka siis sõiduteel kui kõrval on ’ideaalses korras ja inimtühi kergliiklustee’ ning osutun ilmselt selleks, kelle kohta kirjutise autor ütleb  järgmist: “Kuid mingi valemiga ei mõista ma neid, kes valivad autoteel sõitmise ja liikluse takistamise, kui selleks pole mingit põhjust ega vabandust.”

Kahju küll, aga põhjused on enamasti siiski olemas, ent seda, et ma mõnele autojuhile rattaga sõiduteel sõitmise eest vabanduse võlgneksin, ei arva ma ammugi mitte.

Muusika: Metallica “Atlas, rise!” (Hetkel mu lemmiklugu Metallicalt. Ja see kitarrisoolo seal keskel!)

 

Advertisements

#Metintartu

Metallica kohta on neil päevil muidugi igaühel mingi arvamus.

Kes kuulutas, et kommerts ja pole enam see ja ühesõnaga tema sinna kontserdile mingi hinna eest ei lähe ja see kõik on üleüldse ainult mingi massipsühhoos.

Teine kategooria deklareeris taseme oletatava puudumise kohta umbes seda sama, aga käis kontserdil siiski, et saaks pärast õigusega hambaid teritada.

Kolmas seltskond pole ilmselt eales kuulnud ühtegi Metallica laulu (välja arvatud vast “Nothing Else Matters”), aga läks kontserdile, sest see on ju sellise mastaabiga üritus, kuhu peab minema, mis siis, et tegelikult oleks tahtnud Õllesummerit.

Ja ma arvan, et ka minusuguseid oli üksjagu. Ehk siis – ma olen nende muusikat armastanud suurema osa elust, tean pooli laule peast, üldiselt suhtun neisse üsna kriitikavabalt, aga ei defineeri ennast ega oma ellusuhtumist Metallica fänniks olemisest lähtuvalt. Ühesõnaga pole selle subkultuuri esindaja, ehkki seda peab ka möönma, et metal-subkultuurile murdis Metallica truudust juba ammu ning seda žanripuhtuse hindajad neile iialgi andeks ei andnudki. Sedamoodi on juba ammuaega tegemist peavoolu rokipublikule täiesti söödava kraamiga, aga nagu öeldud, mind see ei sega. Nende muusika on suuremalt jaolt geniaalne ja see on see, mis minu jaoks loeb. Tõsi, ka kogu oma kriitikavabaduse juures ei ole ma väga palju kuulamisväärilist leidnud albumitelt “St. Anger” ja “Death Magnetic”. Aga see selleks.

Niisiis. Eelöeldut arvesse võttes oli selge, et kui Metallica sõna kõige otsesemas mõttes koduõuele tuleb, siis oleks ju veider mitte kontserdile minna. Pealegi jõudsin järeldusele, et Metallica on üks väheseid bände, kelle pärast ma üldse olen valmis sedasorti massiüritust välja kannatama.

Ma ei pidanud pettuma. Metallica pole oma taset kontsertbändina mitte karvavõrdki kaotanud. Laval haltuurat ei tehta ning mitte kordagi ei tekkinud nende 2,5-tunnise etteaste jooksul tundepoegagi, nagu oleks tegemist mingi kustuva tähega. See oli väga hea kontsert. Minu jaoks kolmas kord Metallicat laivis näha võis vabalt olla neist parim.

Publikuvaatlus kontserdi ajal küll kinnitas kahtlusi, mis mul eelnevalt olid tekkinud. Ma olen loomulikult kaugel sellest, et arvata, nagu peaks inimene enne kontserdipileti ostmist tõestama oma suutlikkust “Master of Puppets” peast kaasa laulda, aga siiski oli see segment publikust, kes elavnes alles üldtuntud hittide “Nothing Else Matters” ja “Enter Sandman” kõlades, üsna märgatav. Lisaks tundus mulle, et viimaselt albumilt mängitud neli pala ei tekitanud rahvas üldse mingit äratundmist (kuigi erinevalt kahest sellele eelnenust on seal piisavalt head kraami), ent samas ei paistnud paljud ka teadvat, mis pala algab helikopterimürina ja tulistamisega (“One” loomulikult). Nii et mina ei tea, misasja need inimesed siis üldse kuulanud on.

Aga veel. See eesti keeles lauldud “Insener Garini hüperboloid” muidugi, mis põhjustas igi-eestlaslikke järelkajasid. 

Miks just see laul?

Miks nad sellise aktsendiga laulsid ega eesti keele hääldust paremini ära ei õppinud?

Postimehe arvustuses (selle autor muuseas kirjutab ka ooperiarvustusi, nii et tema puhul tuleb lähtuda definitsioonist “ooperikriitikud on nagu kõik muud kriitikud, ainult hullemad”) tõstatatakse küsimus, kas tõsiseltvõetav traadibänd peaks sellise publikule perssepugeva klounaadiga tegelema.

Hah.

Ja mida me siis selle taustal peaksime arvama ajutiselt Metallica logo stiilis kujundatud Tartu linna siltidest, mis kuuldavasti bändiliikmetes suisa vaimustust olla tekitanud? Et kas ühel tõsiseltvõetaval linnavõimul ikka sobib mingile bändile pugemiseks niisugust tsirkust teha?

Kuulge. Saage üle.

Minu meelest oli tegemist väga lõbusa vahepalaga, mis muidugi oli täpselt nii pealiskaudne nagu ongi kogu meelelahutusmaailm. Ent pigem ma küll leian, et selliseid žeste võibki endale lubada justnimelt Metallica staatuses bänd, sest neil ei ole seda tegelikult vaja, publik on neil peos niisamagi; seevastu mõne kehvema kategooria kollektiivi esituses võiks see ehk küll mõjuda meeleheitliku pugemisena.

Mis nüüd aga puutub laulu valikusse, siis selles suhtes käidi ka hiljem mitmesuguseid variante välja, alates Gunnar Grapsi ja Metsatölli repertuaari kuuluvatest paladest kuni õudusunenäoni “Kaugel külas” (!) (jah, ma ei kannata seda taidluskollektiivi silma otsaski) välja. See viimane ehk siiski oli nali, aga no ma ei tea, äkki siis juba kohe “Ta lendab mesipuu poole”? (Ärge saage valesti aru, ma hindan eesti koorimuusikat väga kõrgelt ja nimetatu on üks kaunimaid laule üleüldse, aga me räägime siin parajasti Metallica kontserdist, eks ole.)

Eks on muidugi natuke armas ka, et me ennast nii tõsiselt võtame, aga üldiselt jäi kogu sellest hädaldusest ühe süütu vahepala üle mulje, et eestlaslikule masohhismile oleks ikka paremini sobinud, kui bänd poleks näiteks üldse vaevunud endale selgeks tegema, kuhu nad esinema tulid ning James Hetfield oleks alustanud tervitusega “Hello, Latvia!”