Kas mul oli kunagi mingi puhkus või?
Ei pannud vist päriselt tähelegi, sest see kulus tervenisti taastumiseks. Ja kas ma nüüd olen taastunud?
Sõltub, mille jaoks.
Iga aastaga läheb justkui hullemaks. Iga puhkuse alguseks olen üha oimetum ja anhedoonilisem. Füüsiliselt olen ma vastupidav, aga kõigis muis aspektides saab must mingi vrakk.
Puhkuse ajal põhiliselt käisin metsas, tegin vihtu, korjasin marju, keetsin moosi, tegin füüsilisi töid, sõitsin rattaga, lugesin raamatuid ning see kõik oli väga tore ja sanatoorne.
Ent paljas mõtegi sellele, et peaks midagi tegema, kuhugi kellaaja peale minema, sotsialiseeruma, viisakat väikevestlust arendama jne, tõmbas mind hoobilt uuesti igasugusest energiast tühjaks. Selliste ajaveetmisvormide jaoks oli puhkus ikka ilmselgelt liiga lühike.
Ja lisaks olen nüüd küll täiesti absoluutselt viimseni ära kulutanud võime tegeleda teiste inimeste probleemidega. Eriti sellistega, mis aina kestavad ja kestavad. Ilmneb, et empaatia ikkagi on täiesti ammenduv vara ning kivist lõpuks enam vett välja ei pigista. Ega ma ei süüdista kedagi milleski, see olen ma ise, kel oleks ammu olnud aeg selgeks saada, kuhu piir tõmmata.
Ma olen lõpmata palju aega oma elust kuulanud ja kaasa elanud ja mõelnud ja analüüsinud ja lahendusi pakkunud ja omaenda teemad reeglina selleks ajaks kuhugi tegelen-nendega-hiljem-riiulile ära pannud, sest niisuguseks tegevuseks ette nähtud sisemine ressurss ei ole piiramatu, sa kas tegeled omaenda probleemidega või teiste omadega, mõlemat ei jaksa.
Eks meid ole kasvatatud ses vaimus, et teistele tuleb mõelda esmajoones ja enda vajaduste rahuldamine on kole egoistlik. Sedamoodi kurnavad siis kõik ennast teisi aidates ära ning hakkavad seejärel loomulikult ootama, et teised omakorda nende vajadusi täidaks ja lõpptulemusena on kõigil kogu aeg kõigest puudu ning üleüldse valitseb üks suur rahulolematus.
Oluliselt sujuvam oleks, kui igaüks kõigepealt hoolitseks iseenda eest ja siis alles vaataks, mis teiste tarvis üle jääb, heast südamest ja vabatahtlikult, mitte kohustusena, mitte vastuteene ootuses. Mina igatahes olen viimaks märganud, et elu hakkab tunduma oluliselt lihtsam, kui iga jumala hetk ei tari kellegi teise koormat oma õlgadel.
Universum on üks kõle koht lahtlemata ja ega meil eriti muule toetuda pole kui üksteisele, aga oma elu elama peab siiski igaüks ise.
Kinkisin endale sünnipäevaks uue spordikella. See osutus demotiveerivaks tõpraks. Nii kui juhtusin tavapärase 50+ km asemel vähem sõitma, kukkus näägutama, et treenisid vähem kui tavaliselt, ei, see pole üldse probleem, aga kui sa seda pikka aega jätkad, riskid alatreenitusega.
No tõesti, oleks et tunnustaks või midagi, mkmm, kohe tänitama.
Puhkuse ajal veetsin muidugi hea hulga kilomeetreid Lõuna-Eesti mägismaastikul, misjärel tundub nüüd, et kodulinna ümbruses on ikka täiesti lame maa (khm).
Ja see kõik oli loomulikult imeliselt nauditav. Mis sest, et oli ka selliseid kordi, kus jalad olid veel eelmisest sõidust pisut rasked ja protestisid igal tõusul. Aga kui siis jõuad tõusu lõppu ja sellele ei järgnegi mitte uus tõus, vaid peaaegu uskumatu panoraamvaade, mida saadab lendu tõusev sookurepaar, nagu keegi oleks nad sinna just selleks hetkeks kohale tellinud, ning nende duett-hüüd, ununeb igasugune raskus meelest ning hing läeb lendu, koos nende kurgedega üle avara maa ja taeva.
Või siis aurab tee su ees õhtuses õhus, kui sõidad päikese poole ning kuldsele teele ei jää su möödumisest maha ei heli, ei jälge.
Jumalik.
Muuseas – kas ma olen juba maininud, et ma ei kannata söögi tegemist? Kindlasti olen, aga kes siis seda kuulab, mis ei lähe kokku selle kuvandiga sinust, mis neisse kinnistunud on. Ma arvan, et ma võin seda juttu vabalt kümme aastat rääkida, aga mult jätkatakse küsimist kohviku ja kokaraamatu kohta.
Puhkuse ajal muidugi võtsin ette mõningate selliste toitude tegemise küll, mida ma tavaliselt ei tee (oakotletid jms, no kes viitsiks tööpäeva õhtul midagi niisugust valmistama hakata), aga sealgi juures pidin tõdema, et ei, söögi tegemine on tüütu ja ärritab mind üprisväga palju. Viimasel ajal kehtib see isegi küpsetamise kohta. Nii et ma ei tea. Kas on pendel lihtsalt teise äärmusse jõudnud või olen ma teiseks inimeseks muutunud või on mul midagi viga. Ja kas see kõik üldse tingimata halb või muretsemisvääriline on, pole ka kindel.
Igasuguseid häid asju süüa tahaks loomulikult. Neid valmistada võiks siiski keegi teine.
Aga ükskord igatahes tegin ka kooki.
Muusika: Sooäär, Yaralyan, Ounaskari “A Shooting Star”
Marja-mandlikook
(mugandatud: Coop)
Tainas:
100 g mandlijahu
50 g toortatrajahu
100 g võid
30 g suhkrut
0,5 tl küpsetuspulbrit
Täidis:
2 muna
25 g suhkrut
100 g hapukoort
50 g mandlijahu
u. 300 g marju
Taina jaoks sega jahud, suhkur ja küpsetuspulber, lisa kuubikuteks lõigatud külmvõi ning näpi sõrmedega puruseguks. Tõsta natuke rohkem kui pool segust küpsetuspaberiga vooderdatud vormi (20 cm läbimõõduga lahtikäiv vorm) põhjale. Jaota sinna peale marjad.
Täidise jaoks vahusta munad suhkruga, lisa mandlijahu ja hapukoor ning vahusta veel pisut, et kõik ühtlaselt seguneks. Vala vormi marjade peale ning kõige peale pudista ülejäänud puru.
Küpseta 180-kraadises ahjus 40-45 minutit ning lase enne serveerimist täielikult jahtuda.
Toidutegu 