Monthly Archives: oktoober 2019

Veel kord Metallicast – S&M2

Olete juba tüdinenud, jah?
Ei ole midagi teha, kannatage ära, eks ma natukese aja pärast kirjutan jälle jalgrattasõidust ka.

Eelmisel nädalal nimelt näidati kinodes kontsertfilmi “S&M2″(ehk siis symphony ja Metallica ehk nende teine kontsert koos San Francisco sümfooniaorkestriga, seekord Edwin Outwateri ja Michael Tilson Thomase juhatusel ).
Sellele koostööle võib muidugi vaadata mitmeti – on neid, kes peavad seda mõttetuks tsirkuseks, edevuse laadaks ja pelgalt rahaahnuseks, minu jaoks aga ongi Metallica olemus nüüdseks vist eelkõige just selles eksperimenteerimisjulguses ja arenemissoovis.
Oleks nad igavesti oma esimeste albumite trash metal stiili juurde jäänud, vaevalt ma neist siiani niiviisi vaimustunud oleksin (mida kinnitab ka see, et oma kunagisi metal-lemmikuid ma praktiliselt üldse enam ei kuula, vahel harva W.A.S.P-i ballaade ehk, aga seda puhtast nostalgiast, mitte sellepärast, et nad mulle muusikalises mõttes midagi pakuks).

Metallica valmisolek žanriüleseid muusikalisi väljakutseid vastu võtta, on muidugi alati omakorda ka teistele inspiratsiooniks olnud. Heaks näiteks eri stiilide sulandamise võimalikkusest ilma naeruväärseks muutumata on sealjuures soomlaste Apocalyptica, kes hiljem hakkas küll rohkem originaalloomingut viljelema, ent tuntuse saavutas neljal tšellol Metallicat esitades.
Samas eri muusikažanrite segamise suhtes olen ma aastatega pigem hoopis kriitilisemaks muutunud, eriti muidugi selles osas, mis puudutab nn ooperipoppi. Selle juures on nimelt väga keeruline jääda hea maitse ja muusikalise väärikuse piiridesse, viimased, kes seda enamasti suutsid, olid kolm tenorit (aga eks nemad olid ka üldse selle žanri massidesse viijad). Teisalt muidugi ei pea selleks tingimata üldse eri stiile segama, et tulemuseks oleks talumatu kitš – pole olemas õudsemat kollektiivi kui André Rieu orkester.

Ent tagasi Metallica juurde.
Esimene S&M (mida nii otseses kui kaudses tähenduses dirigeeris Michael Kamen) toimus 20 aastat tagasi ning kuigi selle kohta võib öelda nii mõndagi head (näiteks et James Hetfieldi vokaal oli toona esmaklassiline ning teine kahest tollase albumi uuest palast – “No Leaf Clover” – on mu jaoks üks Metallica parimatest lauludest üleüldse) oli lõpptulemus siiski üllatavalt nõrk, arvestades kui võimsa tulemuse pidanuks kahe niisuguse stiili kombineerimine loogiliselt andma.

S&M2 seevastu jättis väga hea mulje. Osalt muidugi seetõttu, et peaaegu nagu oleks aasta jooksul teistki korda Metallica kontserdil käinud, peamiselt aga oli kogu see kontsert lihtsalt muusikaliselt nii huvitav, et ma nautisin absoluutselt iga viimast kui minutit sellest. Nende helikeel on niikuinii niivõrd dünaamiline, et ka pikad, kuue- kuni kaheksa- ja isegi enamaminutilised palad ei käi ringiratast, vaid arenevad edasi, uued seaded aga andsid hulganisti kuulamisainest juurde.

Kontserdi kõrghetk number üks oli kahtlemata ilma ülejäänud Metallica ja ilma kitarrita  (mistõttu ta ei osanud oma kätega miskit peale hakata ning kasutas neid vahepeal üsna ooperlikeks žestideks) James (kes näeb üha enam välja nagu taksojuht/kantristaar/”Võlur Oz’i” lõvi) laulmas sümfooniaorkestri saatel “The Unforgiven III”.
Olgugi üksnes kontsertfilm, mitte elav esitus, oli see üks neid hetki, kus aeg hetkeks seisatab ja saad aru, et oled olnud tunnistajaks millelegi täiesti erilisele. Isegi muusikaliselt paljunäinud mina vaatas seda, suu ammuli ja mõtles: ikka suudavad nad üllatada.

Minu erihuvi igasuguse muusika puhul, kui sellega kaasneb laulmine, on muidugi inimhääl ja Hetfieldi hääl on alati olnud piisavalt omanäoline, et märgatud saada. Esiteks on ta hääl päris korraliku ulatusega, teiseks on ta bariton (mis on küll tavalisim meeshääl, aga enamik roki- ja popilauljaid on tenorid) ja kolmandaks ta tõepoolest laulab, mitte ei karju.
Tõsi, Metallica esimestel albumitel paistab Hetfield peamiselt küll silma lihtsalt toore jõuga laulmisega (et mitte öelda: puhas kirg ja kõva kisa), mistõttu pidi olematu vokaaltehnika tõttu peaaegu hääle kaotanuna vahepeal ka spetsialistide abi kasutama. Selle tulemused olid vägagi kuuldavad – hoopis uus vokaalne kvaliteet ilmub lagedale mustal albumil ning kestab, nagu öeldud, “S&M-ini” välja. 

Aja ja pea terve elu kestnud deemonitega võitlemise jäljed on ta hääles nüüdseks muidugi üsna märgatavad, aga kõnealusele esitusele ning laulu sõnumile, milles kohtame taas Hetfieldi laululoomingus tihti esinevat süü ja andest(amat)use motiivi, andis see piinatud tämber muidugi ainult juurde. Ja eks oma täiendava nüansi lisas kahtlemata ka asjaolu, mis kontserdi toimumise ja filmi linastumise vahel avalikuks sai – Jamesi taassiirdumine alkoholismiravile.

How can I be lost, if I’ve got nowhere to go?
Searched the seas of gold,
how come it’s got so cold?
How can I be lost? In remembrance I relive.
How can I blame you,
when it’s me I can’t forgive?

Mis laulusse endasse puutub, siis kolm “Unforgivenit” on isegi nende märkimisväärse loomingu kontekstis midagi üpris unikaalset ja kuigi ma kaldusin siiani kolmandat neist kõige nõrgemaks pidama, siis nüüd pole ma enam sugugi nii kindel.
Ma loodan, et seda versiooni hakatakse edaspidi Klassikaraadios mängima ning saatejuht saab kombekohaselt teadustada: “Esitab James Hetfield, teda saadab San Francisco sümfooniaorkester Michael Tilson Thomase juhatusel”.

Kõrghetk number kaks – San Francisco sümfooniaorkestri kontrabassimängija Scott Pingel esitamas austusavaldusena Cliff Burtonile elektribassil pala “Anesthesia (Pulling Teeth)”. Midagi oli selles väga saint-saënsilikku (“Simsoni ja Delila” avamäng!) Parim näide sellest, kui palju ühist metalil Metallical ja sümfoonial minu meelest alati on olnud. Võrratu, muud ma ei oskagi öelda.

Ülejäänud kontsert oli lihtsalt Metallica oma tuntud headuses (pluss teine osa Šostakovitši “Sküüdi süidist” orkestri esituses ja Mosolovi futuristlik “Tehas” orkestri ja bändi koostöös), aga sümfooniaorkester esines sealjuures täieõigusliku partnerina, mitte pelgalt taustana.
Juba S&M1 kavas olnud laulud olid saanud uue (ja enamasti mu meelest ka parema) seade, hilisematelt suhteliselt viljatutelt plaatidelt pärit palad aga kõlasid ausalt öeldes originaalidest hoopis tugevamana (no ma räägin, et ma hindan muid nüansse kui seda, kas tegemist on tüüpilise metaliga või mitte.) “The Unforgiven III” ma juba mainisin, aga sama kehtib ka “The Day That Never Comes” (lahe intro) ja akustilise “All Within My Hands” kohta. (Videod on kohutava kvaliteediga, aga paremaid pole kuskilt võtta.)

Ühtlasi ajendas see kontsert mind mõtisklema teemal, kas ma suudaksin nende loomingust ühe lemmiklaulu välja valida. Ilma suurt järele mõtlemata öelnuksin, et “Master of Puppets” oleks päris kõva kandidaat, aga sealt edasi sai siiski selgeks, et see on lootusetu üritus. No ma püüdsin – valisin ajaviiteks igalt albumilt 2-3 laulu välja ja siis kitsendasin seda valikut veelgi, aga isegi see andis tulemuseks vähemalt 7-8 pala, nii et ei. Võib-olla kümnega suudaksin piirduda. Seda aga teeme järgmisel korral.