detsember | 2019 | Toidutegu

Üks kuulsusepäev
üks headusenädal
üks lehekuu
üks terroriaasta
üks vaikuseminut
üks hooletusesekund

(Jacques Prévert “Inventuur”)

Rattahooaeg kestis 4. aprillist 25. oktoobrini (ilmade poolest oleks muidugi võinud jõulude ajalgi sõita, aga no mul on maanteel siiski liiga külm, kui on alla +5 ja kes seda ratast ka kogu aeg puhastada viitsib) ja sisaldas endas 3628 võrratut kilomeetrit, millest osa veetsin ka Lõuna-Eesti teedel – ach, kuidas ma küll armastan seda vaheldusrikast maastikku, eriti Otepää-Maaritsa teed! Ma räägin, leidke endale ala, mis meeldib teile sama palju kui mulle maanteerattasõit ja te ei pea enam kunagi sundima ennast trenni tegema.
(Ja muule lisaks tuleb juhtida tähelepanu asjaolule, et ma absoluutselt pean oma uusaastalubadusi, eriti kui need sisaldavad võimalust jalgrattakraami juurde soetada (#punasedrattakingad)).

Pärast hooaja esimest ja viimast sõitu

Käisime ka SS-ga sõitmas Tartu rattaralli lühikest distantsi. Sellest kujunes tore seltskondlik üritus mõõdukas tempos (sest mõned siin harrastavad ju seda stiili, et tullakse aastas korra metsast välja). Võimalik, et järgmisel aastal ma siiski otsustan aja peale sõita, pealegi on 56 km rada üldiselt kiire, lihtne ja mõnus.

Jooksutegevus iseenesest kestis 6. jaanuarist 30. detsembrini, aga eriti suurepärase hooajaga just tegemist polnud. Jaanuar ja veebruar läksid rauapuudusväsimuse ja haiguse nahka, märtsist hakkas just parajasti looma, aga siis algas kohe ka rattahooaeg. Nii et kokku 612 kilomeetrit.
Ja et elu liiga lihtne poleks, hakkas nädal tagasi kannakõõlus tunda andma, nii et pole välistatud, et ka uut aastat tuleb pausiga alustada. Sada häda, ma ütlen, vaadake et te sporti tegema ei hakka!

Tartu linnamaratoni 10 kilomeetri distants sai plaani võetud suurest masendusest, kuna vahepeal tundus, et rattahooaeg võib juba septembris läbi saada.
No õnneks ei saanud, aga kuna ma leidsin, et olen siiski kohustatud jooksma kiiremini kui eelmisel aastal poolhaigena, võtsin ikkagi vaevaks enne ratta seljast maha tulla ja oma korda viis jooksmas käia, et lihastele jälle meelde tuletada, mismoodi see jooksmine üldse käib.
Joosta iseenesest oli väga mõnus ja tulemus 55.51 andis 1755 lõpetaja hulgas 575. koha (naistest 144./970). Tolle hetke jooksuvormi arvestades jäin täiesti rahule, ehkki varu jäi kindlasti ka siis ning praegu jookseksin kahtlemata kiiremini, see 5.35 min/km on mõnusa tööpäevaõhtuse trenni tempo.
Aga see üritus on mu jaoks lihtsalt jube kehval ajal, rattahooaeg hakkab just lõppema, on vaja sellest viimast võtta, ühestki sõidust jooksmise kasuks loobuda ei saa ja see kõik tähendab, et rattavorm on väga hea, jooksuvorm mitte eriti. Kümme kilomeetrit ma jooksen muidugi mingisuguse tunnilähedase ajaga ära iga kell (võib-olla mitte kell 6 hommikul, aga sellest ma veel räägin), ent selleks, et joosta kiiremini, peaks natuke sihipärasemalt tegutsema (sest ma ju tegelikult ei tee jooksutrenni, ma jooksen, et end rattahooaegade vahel vormis hoida ja seal on vahe sees) ja rattasõiduga mõningast distantsi hoidma (triatlonisti minust ei saa, sest ma ei ole suuteline kohe rattasadulast jooksma minema). Mulle sobiks ülimalt hästi, kui see jooks oleks novembri keskel või aprilli alguses.

Vähemalt müts peab ikka jalgrattapildiga olema

Trenniplaani lisasin ka sõudeergomeetri ning paar korda jõudsin isegi mõnesse rühmatrenni. Ehkki peab tunnistama, et see viimane nüüd ikka päriselt mu jaoks pole, kuigi ma otse ei oska ka öelda, miks see mulle ei sobi (kui jätta kõrvale asjaolu, et ma igal juhul eelistan välialasid).
Kui aga püüda ette kujutada, et peaks kogu oma sporditegevuse üles ehitama rühmatrennidele, siis hakkan kardetavasti mõnevõrra mõistma neid inimesi, kes leiavad täiesti selgest taevast vihmasajuvõimaluse, kui see sobib trenni minekust loobumise ettekäändeks.

Hommikul kell 6 jooksmisest – suurema jao elust ma ikkagi olen enam-vähem regulaarselt ühte või mitut spordiala harrastanud (enamasti murdmaasuusatamine, jalgrattasõit ja jooks, aga sekka ka muid, step-aeroobikast (ega ma ei tea, kuidas seda tänapäeval nimetatakse, sõnal ‘aeroobika’ vist on tugev üheksakümnendate, peapealte ja sääriste hõng man) ratsutamiseni), aga kõige selle juures on mul pea täielikult õnnestunud vältida varahommikul trenni tegemist.
Nüüd ma siis proovisin. Kell 6 hommikul rattaga sõitma minna nimelt, sest need pagana hommikuinimesed ju räägivad, et pidada väga tore olema, päikesetõus ja särgid-värgid. Ei saa küll öelda, et see otse voodist jalgratta selga hüppamine nauditav oleks olnud. Pea hakkas valutama juba esimesel kilomeetril ja valutas pärast terve päeva ning üldiselt oli tunne, nagu oleks pohmellis. Ja keha röökis kõik need närused 35 kilomeetritki, et naine, mida sa teed, ma magan alles. Nii et eip, ma jään päikeseloojangute juurde.
Muul ajal kasutasin iga võimalust pidada loengut istuva eluviisi kahjulikkusest ja tundub, et teatava eduga. Igastahes suutsin pea kõigi sünnipäevade ja muude koosviibimiste juurde integreerida ka mõne matka, muu kehalise tegevuse või vähemalt jalutuskäigu. (Kõlab nagu ilge tüütus, selge see.)

Haldjad ja ükssarvikud

Lugesin läbi 137 raamatut, milles oli kokku 38 151 lehekülge. Ja nüüd luban ma küll pühalikult, et järgmisel aastal loen vähem, sest inimene tõesti ei pea lugema kehva kvaliteediga ajaviitekirjandust. Nimetet teemal õnnestus korra veel ka pikemalt sõna võtta, kuna Äripäev küsis.
Ajaviitekirjandusest loen endiselt kõige rohkem kriminulle, aga sealgi läheb tase kolinal allamäge (jätkuvalt võib küll enamasti kindel olla Jussi Adler-Olsenile, Robert Bryndzale ja Jo Nesbøle). Mulle muidugi meeldivad üldiselt ainult kindlat tüüpi kriminullid – sellised, kus juurdlusega tegeleb politsei. Sõltuvalt kirjutamisest ja karakterilahendusest võivad sobida ka eradetektiivid. Aga mida ma üldiselt ei kannata, on ajakirjanikud isehakanud mõrvauurijatena. Selliseid raamatuid muidugi kirjutavad ka praktiliselt eranditult (endised) ajakirjanikud. Tahate kriminulle kirjutada? No kirjutage siis, jumal hoidku, aga peate te siis ilmtingimata iseendast peategelase tegema.

Aasta lugemiselamused – Julian Barnes “Aja müra”, omamoodi pigem muusika- kui kirjandusteosena konstrueeritud teos Dmitri Šostakovitšist. Loo fookuses on helilooja suhted võimuga, looja vabadus või selle puudumine, suur kunst ja poliitiline kollaboratsionism ja küsimus, kas esimene õigustab teist.
Teisena tuleb kindlasti esile tuua Mare Kandre allegooriline proosapoeem “Kurat ja Jumal” ning rõhutada väga nauditavat keelekasutust (ja rõõmustada veel kord selle üle, et on olemas Loomingu Raamatukogu). See raamat võiks mu meelest muide täiesti vabalt ka mingi vanuseastme kohustuslikuks kirjanduseks sobida.
Kolmandaks – Tõnu Õnnepalu “Aaker”, ikka see tema köitev pooluinutav melanhoolne stiil, mõtluspaik seekord Kanada metsade vahel ja sisu tavalisest natuke teravamate torgetega, mis olid täiesti asjakohased.
Terve “Mujal kodus” triloogia pole muidugi pooltki nii depressiivne kui “Valede kataloog, Inglise aed” ning viimane osa “Lõpmatus” langeb isegi justkui veidi stiilist välja, sest Õnnepalule ikka kuidagi sobib see teatav morbiidsus, aga “Lõpmatuses” on pigem midagi… tättelikku, eriti alguses. (Pole kompliment, sest mulle pole see kätteõpitud, aga siirana esitletav maavillane poos kunagi sümpatiseerinud.)

Väga meeldisid ka Daniel Wisser “Mägede kuninganna”, Marc Hamer “Kuidas püüda mutti”, Triinu Meres “Kuigi sa proovid olla hea” (sealjuures eriti esimene kolmest loost, “Sulavesi ja vereside”), Bo Carpelan “Lapsepõli”, Marina Stepnova “Itaalia õppetunnid”, Haruki Murakami “What I Talk About When I Talk About Running”, Shaun Bythell “Raamatukaupmehe päevik”, Urmas Vadi “Ballettmeister”, Jean Echenoz “Jooks”, Matthew Walker “Miks me magame. Une ja unenägude vägi” (seda soovitan ma kindlasti lugeda, eriti hobiunetutel, kes teevad ise kõik selleks, et kehvasti magada. Te ei vaata enam kunagi unele sama pilguga.).

Kannu tegin talvel keraamikakursusel, murulaugud kasvasid kasvuhoones iseseisvalt

Selgituseks neile, kes jätkuvalt on huvi tundnud, kuidas ma nii palju lugeda jõuan. Esiteks – ma ei vaata telekat, praktiliselt üldse mitte. Ja see tähendab ka, et telekas ei mängi isegi kuskil taustaks ega sega keskendumist.
Teiseks – mul pole nutitelefoni ja kuni vähegi võimalik, ei tule ka.
Kolmandaks – ma loen iga päev. Aeg lugemiseks on eraldatud igal õhtul, see võib olla tund või rohkem, võib olla ka ainult 15 minutit, aga kas või ainult harjumuse ja keskendumisvõime säilitamiseks (ja närvisüsteemi maha rahustamiseks) on oluline lugeda iga päev.
Neljandaks – ma olen suhteliselt kiire lugeja ja ei loe lausete kaupa, vaid haaran mingi suurema koguse teksti korraga. (Eriti nauditavate raamatute puhul muidugi aeglustan tempot teadlikult, aga kõik raamatud pole üldse seda väärt, et neid aeglaselt lugeda.)
Viiendaks – ma harrastan tsivilisatsioonist põgenemise nädalavahetusi. See tähendab, et ma võin nädala sees põrgumoodi rabeleda, et kõik tehtud saada (kunstilise efekti mõttes tahaks öelda, et osalt uneaja arvelt, aga ei, ööst lisa võttes on elus igasuguseid asju tehtud küll, aga kohustuste täitmiseks pole ma seda kunagi kasutanud, seda enam mitte nüüd pärast eelpoolnimetet raamatu lugemist) ja seejärel veedan ma nädalavahetuse reede õhtust pühapäeva pärastlõunani üksinda maal ega tegele seal mitte millegagi peale metsas käimise, lugemise, veidikese füüsilise töö ja võib-olla ka trenni. Sellise nädalavahetusega olen võimeline lugema üle 1000 lehekülje.

Minu jaoks on lugemine täiesti endastmõistetav tegevus. Ma isegi suudan ette kujutada elu ilma rattasõiduta, aga mitte lugemiseta. Teisest küljest saan ka sellest aru, kui lihtne on pidevas infomüras lugemisharjumust kaotada, ent seda enam on põhjust selle säilitamiseks vaeva näha.

Vist on kuri tulekul. Läheneb 27. oktoobri torm

Kultuuriliste ettevõtmiste osas tuleb jällegi möönda vajakajäämisi. Metallica Tartu kontsert ja kontsertfilm “S&M2” olid muidugi nauditavad, aga muudele kontsertidele ja isegi ooperisse jõudsin harvem, kui oleks tahtnud, kokku vaid kümmekond korda. Ooperitest oli parim Royal Opera “Saatuse jõud” ja kontsertidest jättis sügavaima jälje Sven Grünbergi autoriõhtu.
Aga muidu egas midagi, püüame järgmisel aastal ennast parandada.

Uueks aastaks... Tjah, millal iganes ma midagi soovinud olen, on teised saanud (mis on muidugi väga tore, ausalt), aga mulle endale on jäänud tühjad pihud. Nii et.
Rattasõiduilmad, palun. Sobib, nagu lõppeval aastal (palju tänu!), aga veidi vähem tuult kui võimalik.
Tahtmine süüa teha võiks ju ka tagasi tulla, aga kui ei tule ega ma siis kah liigselt ei muretse.
Võiks jälle uidata tundmatule maale, sest olen sootuks unustanud mõned puudutused.
Võiks ju lõpuks ometi teoks teha mõned ammused plaanid: 1) katsetada kaasaegset tantsu, kontaktimprovisatsiooni nt, 2) minna Portugali.
Tahaksin olla puhanud ja tasakaalus, et lood ja laulud taas lihtsasti tee mu juurde leiaksid.
Tahaksin osata mitte võtta enesesse ja mitte hoida kõike seda, mis mind murendab.
Tahaksin suuta jälle kirjutada nii, nagu keegi ei loeks, toorelt, elusalt.
Ja tahaksin, et armastuse eest ei peaks maksma kurbusega.
Sellest vist üheks aastaks piisab küll.